Seekordse, järjekorras XIX graafikatriennaali peanäitusel on võetud vaatluse alla info ja müra suhted, ennekõike just nende materiaalsus. Kunstihoone paviljoni pastelseteks muudetud koridorides uhutakse üleliigne tähendus graafilistest märgisüsteemidest lihtsalt välja. Mis jääb järele? Mustrid, koodid ja nukker küberneetika. Mälu. See näitus on totaalne süsteem, kummaliselt eneseküllane tervik, kus kõik on sätitud ning omal kohal. Ühtlasi on see rõhutatult ebatähenduslik. Juba näituse krüptiline, peaaegu reprodutseerimatu pealkiri võtabki tegelikult hästi kokku selle, mida kuraator Marika Agu, kes tegutseb ka arhiivi projektijuhina Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuses, oma näitusega öelda tahab. Või just ei taha. Kõik graafilised märgid on materiaalsed. Kuid mateeria kätkeb endas siiski mingit informatsiooni.

Mismoodi sa ise iseloomustad tänavuse graafikatriennaali pea­näitust?

Ma arvan, et see näitus on kohati krüptiline ja tõsine, kuid samal ajal ka lapsik –isegi mänguline. Siia on teadlikult ja kohati provotseerivalt sellised vastandid kokku toodud.

Kuidas sa graafikatriennaali pea­näituse kureerimiseni jõudsid? Või kuidas see sinuni jõudis?

See näitus on tiksunud peas juba päris pikalt. 2018. aastal käisin ma esimest korda Frieze’i kunstimessil ja nägin seal Mirtha Dermisache töid. See andis ühe tõuke, mingi väikene näituse-skelett hakkas vormuma. Teine asi, mis meenub, on see, kuidas mu laps jäljendas lasteaias käies kirjutamist: ta ei osanud ise kirjutada, aga ta nägi, kuidas täiskasvanud seda teevad, ja siis tegi seda järele, kirjutas tähti omal moel. Sellised väikesed killud, mis aja jooksul kokku said kogutud, vormusidki lõpuks selleks näituseks.

2024. aasta alguses sain ma graafikatriennaali tiimilt, mida juhatab Britta Benno, kutse osaleda kutsutud kuraatori konkursil. See oli rahvusvaheline konkurss: nõukogu saatis erinevatele kuraatoritele kutsed, nood mõtlesid välja kontseptsiooni. Minu suureks üllatuseks osutus minu nägemus valituks. Ma olin sel ajal just murdnud käeluu – olin voodis, üks käsi kipsis, ja tippisin teise käega klaviatuuril oma kontseptsiooni. See oli suur šokk, et ahah, nüüd see juhtuski! See õnnestus! Kuidas see võimalik on?

Mul on tunne, et kogu triennaali vältel on mingisugused tähed olnud alati ühel joonel, et kõik, mida ma olen soovinud, on ka õnnestunud.

Kas trükitähed või taevatähed?

(Naerab.) Taevatähed siiski. See on huvitav, mul ei ole varem sellist kogemust olnud.

Millised on need kesksed kontseptuaalsed teljed, mille peale see näitus on üles ehitatud?

Siin on võetud ette graafilise kujutise elukäik. Huvitav on, kuidas see algab mingist väikesest impulsist ning areneb siis mingiteks suuremateks andme­kogumiteks – millega see kõik lõpuks päädib? Kas üleküllastumisega, kus keegi ei taha enam siia maailma midagi juurde toota? Tekib mingi­sugune ummik. Aga ühtlasi alustatakse ka uuesti, nullist.

Mulle oli väga oluline nende tööde puhul ka abstraktsus. Kuna ma tundsin ise, et olin väga ülestimuleeritud kaasaegse kunsti näitustest, mis on tavaliselt kõik väga uhked ja immersiivsed, mis proovivad sind ära võluda, sinuga manipuleerida, tekitada vau-efekti … Kõik need virvendavad ekraanid! Selle valguses tundsin vajadust mõnevõrra rahulikuma lähenemise järele. Mulle tundub, et abstraktsuses on midagi loomulikku.

Näiteks inimene jätab jälje kuhugi maha: see on ju kõige orgaanilisem, spontaansem tegevus. See ei ole vahendatud, seda ei ole kuidagi intellek­tualiseeritud. Ma sain sellest lohutust, see mõjus mulle rahustavalt. See kõik oli samuti näituse kujunemisloo taustal.

Mille järgi sa kunstnikud välja valisid? Mis neid ühendab, kes kellega dialoogis on?

Need tööd ei olnud mul algselt üldse paigas. Mul oli obsessioon aseemilise kirjutamisega ja Mirtha Dermisache loominguga. Ühtlasi oli mul täielik fangirl obsessioon Ülo Soosteri loominguga, sest kunagi ammu sai käidud Tretjakovi galeriis ja seal ma nägin selliseid Soosteri joonistusi, mis meenutasid mulle grafitikirjutajate tag’e. Sellised impulsid ja kinnisideed – ma lihtsalt tahtsin tegeleda nende teemade ja kunstnikega, kes mind huvitavad. Aga ühtlasi tuua protsessi sisse ka oma varasemad oskused ja perspektiivid.

Kui ma näiteks kümme aastat tagasi tegelesin tänavakunsti ja grafitikunstnike loomingu kureerimisega, siis mõtlesin sageli, kuidas ma saaksin seal tehtud tähelepanekuid oma edasises kureerimispraktikas ära kasutada. Tänaseks olen tänavakunsti ja grafiti skeenest eemaldunud, aga ma arvan, et armastus tag’imise vastu ei kao mitte kunagi.

Näitusetervikut kokku pannes tuli silmas pidada mitut asja. Tahtsin, et oleks esindatud nii-öelda kogu palett: et oleks vanemaid kunstnikke, et oleks selliseid kunstnikke, kes on väga uurimuspõhised või eksperimenteerivad, näiteks Maria Erikson, ja et samal ajal oleks ka selliseid kunstnikke, kellega ma olen juba varem töötanud, näiteks Anna Niskanen.

Mul oli ka huvi selle vastu, mis just siinses lähiregioonis toimub. Kes on need up and coming nimed – sellised kunstnikud, kes on just praegu eriti hoos, kes on omandanud juba kõik tehnikad, aga manifesteerivad oma meediumi, oma lähenemist eriti selgelt? Sellised küpsed kunstnikud, kes on ikkagi veel nooremapoolsed, näiteks Anastassia Sossunova, Anna Niskanen, Viktor Timofejev, Maija Kurševa, Algirdas Jakas, Lauri Koppel – nad on kõik umbes sama vanad ja täielikud profid. Väga produktiivsed kõik. Ühtlasi tahtsin, et kaasatud oleksid ka klassikud. Siim-Tanel Annus on triennaalil viiendat korda. Ta on kindlasti keegi, kes tõmbab publiku tähelepanu. Siis on ka Anne Rudanovski, kes on väga materjalikeskne: tema on võtnud oma loomingus vaatluse alla paberi tootmise ja paberi kui kultuurilise nähtuse, käsitleb seda väga füüsiliselt. Nooremaid kunstnikke on siin ka: näiteks läti kunstnik Dzelde Mierkalne, kes jällegi katsetab väga palju materjalidega.

Materjal on üldse kunstnikele väga oluline. Huvitav on siinkohal leedu kunstnike Gintautas Trimakase ja Anastassia Sossunova suhtumine, kelle töödest kumab läbi mingisugune väga huvitav … loobumine. Näiteks Gintautas teeb oma fotosid ilma kaamerata ja Anastassia teeb küll graafikat, aga ta ei trüki midagi sellelt – eksponeerib ainult metallplaati. Gintautase tööd on dialoogis ka Anna Niskaneni omadega, sest mõlemad kasutavad keemilisi mineraale, et oma kujutisi luua. Sellised kombinatsioonid ja jõujooned jooksevad väljapanekust läbi.

Räägi mulle triennaali peanäituse pealkirjast. Seda ei ole võimalik hõlpsasti lehes edasi anda, sest see on visuaalne sigrimigri, mis meenutab kirja, kuid pole seda. Mis see siis on? Asemantiline kujutis. Mida niisuguse pealkirja kasutamine edasi annab?

See pealkiri kujunes välja tegelikult üsna loomulikult näitust ette valmistades. Minu käest muudkui küsiti, et mis on näituse pealkiri, ja ma muudkui lükkasin vastamist edasi. See pealkiri on viide Mirtha Dermisache töödele. Loetamatusse pealkirja saab igaüks ise sisse lugeda, mida ta tahab. Lugeja asetab ennast ise pealkirja sisse, see ärgitab kujundama omaenda tõlgendust. See on kutse tähendust ise looma. Vaba triivimine. Mulle on selline lainetamine, mis ei ankurda kuhugi kinni, väga oluline. Peanäituse graafilised disainerid Louise Borinski ja Paula Buškevica katsetasid ja tegid sadu sketše, et lõpuks jõuda mingi sellise pealkirjaversioonini, mis ei meenutaks mõnda juba olemasolevat kirjasüsteemi – näiteks araabia kirja. Tuleb välja, et loetamatu kirja tegemine ei olegi kõige lihtsam! See on tegelikult päris keeruline, sest ta hakkab automaatselt meenutama muid asju.

Aga ikkagi – kuidas sa tulid mõttele panna graafikatriennaali peanäituse pealkirjaks midagi, mis meelega … ei tähenda midagi?

Mulle tundus, et ainult graafikatriennaal suudab sellise asja välja kanda. See on graafiline kujund, põhiasi, mida graafikakunstnikud teevad. Käsi on nende tööriist. See tundus sobivat. Selliseid loetamatuid pealkirju on tegelikult olnud varemgi. Mulle miskipärast meenub ka see, kuidas popmuusik Prince oma karjääri lõpuotsas loobus oma nimest ja tal oli käe peal sümbol. Kui keegi küsis talt, kes ta on, siis ta näitas lihtsalt seda sümbolit.

Selline alternatiivne keel ja märgisüsteemide kasutamine – mulle meeldib, milliseid võimalusi see loob. See võimaldab fantaseerida maailmast, kus suheldakse omavahel radikaalselt teistmoodi. Millised oleksid need märgid, mida siis kasutataks? Raul Meel on kunagi transkribeerinud linde, mulle see teos väga meeldib. Seal on samuti mingisugune tõlkimise ja tõlgendamise vaheline pinge sees.

Mulle tundub, et seekordse graafikatriennaali peanäituse üks põhilisi teemasid on informatsioon ja müra, ühe üleminek teiseks või vastu­pidi. Mängud korduse, tähenduse ja tagasi­sidega … Selles on midagi küberneetilist: märgid, häired, mustrid. Milles seisneb sinu vaates informatsiooni ja müra materiaalsus? Või mälu füüsilisus?

Kui infot on liiga palju, siis ta muutub kohemaid müraks. See on siin näitusel olemas küll. Mulle endale tundub, et see näitus puudutab otseselt tänapäeva inimest ümbritseva müra mahtu. Kõike meie ümber on kohutavalt palju ja ometi on inimese eksistents väga ajaline. Me suudame opereerida ainult praeguses hetkes – mälu erosioon on minu silmis väga tõsine probleem. Need digiseadmed või proteesid, mis on tänapäeval igaühel taskus, on vähendanud aju plastilisust. Meie ajus on toimunud päris drastilised muutused. See ei ole ainult minu isiklik probleem, vaid vaevab ka teisi tänapäeva inimesi.

Analoogne, mittedigitaalne elu oleks ilmselt inimese vaimsele tervisele ja mälule parem. Kui kirjutada midagi käsitsi, on inimesel paratamatult selgem side selle aja ja kohaga, kus ta seda teeb. Ta on ankurdatud ja see info, mis ta oma kehast läbi laseb, püsib kuidagi paremini meeles. Mulle tundub, et selle näitusega on võetud vaatluse alla see infomüra rikkalikkus ja otsitud olemisviise, mis paneksid sellele kuidagi vastu.

See viib meid muidugi graafika ja meedia suhete juurde, aga neil on tegelikult pikk ajalugu. Juba Sokrates oli asjade üleskirjutamise vastu, sest see tegevat tema meelest mäletamise liiga lihtsaks. Euroopas kardeti, et trükipressi levides on varsti igaühel piiblist oma arusaam. Ühismeedia tekitab praegu mullistumist, aga infokandjad on alati igasuguseid mustreid keerustanud. Kui oluline on sulle meediumispetsiifika?

Paradoks ongi selles, et mingis mõttes Gutenbergi press ongi meid toonud sellesse punkti, kus inimestel on infot liiga palju. Kui vaadelda meedia tehnoloogilisi etappe, et mis on millest välja arenenud, siis võib ehk öelda, et tänu trüki­pressile ongi meil kõik need seadmed. Aga muidugi on tõsi ka see, et kõik need tehnoloogilised inimese pikendused on loodud selleks, et inimene saaks olla see, kes ta tegelikult tahab olla. Saaks tegeleda nende asjadega, millega ta päriselt tahab tegeleda. Ja imelikul moel see tekitab inimestele paineid. Tekib küsimus, et kas me kanname välja vastutuse olla inimene. Me oleme ise selle tehnoloogia­monstrumi loonud, aga kuhu sellega nüüd edasi minna? Tagasi nagu ka ei tahaks … Võib-olla tuleb mitut laadi elukorraldus kuidagi kombineerida? Või ehk info tarbimisega piiri pidada? See on vaimse hügieeni küsimus, kas lasta oma ajul vormuda Tiktoki rütmi järgi sedasi, et ei saa enam isegi filmi vaadata, kuna see on liiga aeglane.

Umberto Eco rääkis juba kaheksakümnendatel sellest, et inimkonna suurim proovikivi saab olema info filtreerimine. Kõike lihtsalt on liiga palju. Filtreerimise oskus on järjest olulisem.

Näitusel jalutades on tunda teatavat kontrasti lamedate pealispindade, nende peal olevate mustrite, kujutiste ja tähistajate ning teiselt poolt kolmemõõtmeliste esemete materiaalsuse või objektsuse vahel. Kui oluline on graafika puhul materiaalsus?

Mu lähenemine graafikatriennaali töödele oli suuresti paberikeskne. Materiaalsust esindab näitusel peamiselt just paber – infokandja. Meediaarheoloogilisest vaatest on paber tehnoloogia arenguloos üks esimesi infokandjaid. Mulle tundub ka, et need kõikvõimalikud jäljed, mis erisugustel teostel paberitele on jäetud, esindavad enamasti kunstnike ettekujutust mingitest füüsiliselt olematutest asjadest. Need tööd on otsekui mingisugune potentsiaalsuste kogum. Mis oleks, kui …? See on võib-olla natukene utoopiline ka.

Kui utoopiatest juba rääkida, siis kas see näitus on ka kuidagi poliitiline?

See on väga hea küsimus. Meenub vana klišee, et mis ei ole poliitiline – kõik on poliitiline. Pealtnäha on see ju ikkagi vaid esteetilisele kogemusele suunatud näitus: siin ei analüüsita võimusuhteid vms. Seejuures peab tõdema, et kui teemaks on infomüra ja et inimestel on raske selles orienteeruda, siis sellega tuleb küll näitusele mingi poliitiline mõõde juurde.

Keda näed peamise publikuna? Kes on selle näituse ideaalvaataja?

Programmeerijad! Ma väga loodan, et nad tahavad näitusele tulla. Mind huvitab väga, mismoodi nad seda näitust näevad.