Kevadel ilmunud Tartu Jaani kirikut käsitlev suurteos on aastatepikkuse uurimistöö tulemus. Kas Tartu Jaani kiriku kohta võib veel välja tulla uut teavet või saab luua teistsuguse tõlgenduse? Või on see uurimisobjekt ennast ammendanud?

Kaur Alttoa: Mina nimetaksin seda Jaani kiriku uuringute esimeseks, vahekokkuvõtteks. Lõplikust sõnast on asi väga kaugel. Kui Anneli Randla tegi ettepaneku raamat kirjutada, siis oli päris palju mõtlemist. Ega ma eriti süstemaatiliselt polnud Jaani kirikuga tegelnud, näiteks Tartu toomkiriku kohta on mul võrratult rohkem läbikirjutatud teksti. Aga restaureerimistööd kirikus olid lõppemas ning loomulikult varjati sellega suur osa kiriku ehitusloost kõnelevaid sõlmi. Samuti tean, mis seisus on suur osa uurimisdokumentatsioonist. Nii polnud suurt valikut, sest kirjutajatele suuri alternatiive polnud. Raamatus on küllaga valgeid laike ja traagelniite. Mis aga peamine: usutavasti saavad edasised uurijad selle põhjal edasi liikuda. See pole sõnakõlks: veel sel nädalal peaks minuni jõudma lühiartikkel Jaani kiriku ühest detailist. Ja mis puudutab edasisi töid, siis on enamik Jaani kiriku probleemide võtmetest ju tegelikult mujal Euroopas.

Mis on edaspidi plaanis? Kas jääd keskaja juurde või tuled praegusele ajale lähemale?

Minu eas peab ikka hakkama otsi kokku tõmbama, mitte haaret laiendama. Ma pole kunagi arvanud, et üksnes keskaeg on uurimisväärne. Kunagi plaanisin midagi kirjutada näiteks Noor-Eesti ajajärgust. Tegelikult on mul loll omadus: ei suuda korraga keskenduda ühele teemale. Nii on mul arvutis poolikuid tekste – kokku ilmselt mõni tuhat lehekülje. Loodan, et mingi osa sellest muutub kunagi artikliteks või raamatuteks, kuid arvestatav osa kogu sellest materjalist jääbki ootama. Ja neid põnevaid teemasid tuleb kogu aeg juurde. Septembris ilmus mul artikkel Vasknarva linnusest, ehkki aasta tagasi polnud mul vähimatki mõtet sellega veel tegelda. Ja eelmisel nädalal olime koos Juhan Kilumetsaga Urvaste kiriku pööningul. Seegi äärmiselt põnev kirik ootab erikäsitlust.