Uksepiidale toetuv mõttesse vajunud habemik on Vladimir Karasjov, pingil paremal peaoperaator Rein Maran, keskel, mustade prillidega, nagu peab, teine operaator Illis Vets. Laual kartulikauss, silgud, petroolilamp… Muidugi „Lindpriid”, siin veel oma ehedas sünnitusvalus kusagil Vergi lähedal metsatalus juulis 1970. Olin hommikul pannud külge elektrikute „kassid” – teate küll, säärased kõverad konksud, millega elektriposti otsa ronisin ja pinge all juhtmetele sünkroonkaamera toitekaabli kinnitasin… Võsult kohale kutsutud elektrimees keeldus sellest tööst: liinipinge oli 380 volti, muidugi eluohtlik. Ma olin helimees skandaalselt alustanud Eesti Telefilmi filmirühmas, kust esimeste töönädalate jooksul lahkusid operaator, helimees, dekoratsioonimehed, küllap veel keegi. Sest „Karasjov on hull, nii filmi ei tehta!”. Asemele tuli Rein Maran – see oli tema esimene mängufilm, tulin mina – see oli minu esimene mängufilm. Tulid teisedki. Karasjovile oli see samuti esimene mängufilm, paraku ka viimane.