Kui käesolevale aastakümnele eesti kirjanduses on viidatud kui naiste kümnendile,¹ siis kas sama võiks väita ka prantsuse filmi kohta? Mehed on küll alles, aga ilmunud on ka terve plejaad noori vihaseid naisi, kes ründavad sotsiaalseid teemasid vahetult ja otse ning teisendavad meie stereotüüpset arusaama sellest, mida õieti see prantsuse film endast kujutab.

Üks neist on Anna Cazenave Cambet, kes oma teise mängufilmiga „Armasta mind õrnalt“² on murdnud end Euroopa tuntud väärtfilmitegijate hulka. Tänavu kandideerib ta ka Euroopa Filmiakadeemia ja Euroopa Parlamendi Luxi publiku­auhinnale, mille võitja selgub millalgi aprillis.

Filmis kehastab karismaatiline Austria staar Vicky Krieps endist juristi Constance’i, kes on elus teinud korraga mitu kannapööret: vahetanud ametit (hakanud kirjanikuks) ning seksuaalset sättumust (jätnud mehed), tahab lahutada purunenud abielu ning alustada koos pojaga uut elu. Kui ainult poleks kiivast eksmeest, kes lahutuse ja poja hooldusõiguse taotlemise äärmiselt keerukaks teeb. Film on küll prantslaslik, ent nagu selgub, kaugeltki mitte kõigile prantslastele meeltmööda.

„Armasta mind õrnalt“ peategelane Constance tegeleb tasakaalu otsimisega naise-, ema- ja kunstnikurolli vahel. Kuidas te selleni jõudsite, kas see on ka teile filmi keskne idee ja kas see on mõjutanud teie enda elu?

Lugesin raamatut³ algselt ilma mingi plaanita seda ekraniseerida. Hakkasin väga hindama naist, kes oli valmis korraga omaks võtma nii mitu identiteeti – kunstniku, naise, ema oma. Sattusin selle raamatu peale ajal, kui ma ka ise oma identiteedis kahtlesin. Olin just saanud lapse ning kogesin, et emaroll kipub kõiki muid rolle varjutama. Kui kaks aastat hiljem pakuti mulle võimalust kirjandusteos ekraniseerida, teadsin, et olin seda lugemiskogemust kuni tolle ajani endas kandnud ja autor oli raamatu kaudu kõnelnud just minuga.

Nii et Constance’i tegelaskujus on palju teid ennast. Kas ta on ka teid mõjutanud?

Minu arvates pani selle filmiga töötamine mind mõistma, et tänapäeva Prantsusmaal on ühiskonna pilk naistele endistviisi väga tagurlik. Kui mõtlen, kuidas ma selle filmi valmimise eest pidin võitlema ja tootmist käima panema, siis mulle esitati pidevalt moraaliküsimusi: kas vaataja suudab seda naist armastada? Kas me suudame tunda empaatiat? Miks tal on abielu­välised seksuaalsuhted? Justkui poleks lahutavatel meestel iialgi suhteid teiste naistega. See on väga vanamoeline suhtumine ja need küsimused kerkisid taas esile, kui ma Cannes’is filmi esitlesin. Olin seal koos oma partneriga, kes on filmi operaator (Kristy Baboul – T. P.), aga küsimust „kus on teie laps praegu?“ esitati ikka ja jälle ainult mulle ja mitte isale kui mehele. See ütleb nii mõndagi raskuste kohta, millega naistel on tarvis silmitsi seista, kui tuleb õigustada oma karjääripürgimusi ja identiteeti professionaalse kunstnikuna. See on mulle olnud peamine õppetund ka oma lapsega suheldes, sest see aitas mul mõista, et laps on isiksus, ta on väike inimene. Tõesti, ta on ka osa minust, sest ma olen ta ilmale toonud, aga ta on ikkagi isik, kellel on oma tõde.

Huvitav, et konservatiivsete skeptikute teravik oli suunatud traditsioonilise perekonna lagunemise kriitikale, mitte sellele, et Constance vahetas seksuaalset orientatsiooni. Ühtlasi ju hea uudis, kui sellest viimasest Prantsusmaal enam suurt numbrit ei tehtagi …

Minu arvates segu mõlemast ja üldse kõigest. Filmis kasutab abikaasa ära naise homoseksuaalsust, et manipuleerida ema ja poja suhtega, ning naine tunneb täiesti põhjendatult, et selles aspektis on tal õigus elada nii, nagu ta soovib, ja tunda sellist kirge, nagu tahab. Isegi kui toimub kaugenemine tavaarusaamast emarolli, perekondlike ja ühiskondlike rollide täitmise kohta. Constance jätab maha töö juristina, advokaadina ja tal pole enam raha, et endale korterit lubada. Ta ütleb lahti oma väikekodanlikust elust, sest tahab olla vaba. Ja niipea kui saab selgeks, et ta ei kuulu enam abikaasa mõju alla, otsustab see kätte maksta ning naisele isiklik vabadus tõkestada. See on vastavuses sellega, kuidas naisi kinolinal kujutatakse. Kuni kolmekümnenda eluaastani näeme ekraanil väga seksuaalseid naisi, keda kujutatakse erootika kaudu. Siis naised kaovad ja ilmuvad taas välja vanaemade või väga siivsate üle neljakümneste naiste rollis. Mina tahtsin aga kujutada 40aastast naist, kes soovib avastada oma seksuaalsust ja kellel on oma tõekspidamised hoolimata sellest, mida ühiskond temast arvab.

Mulle meeldis see film ka selle poolest, et Constance ei ole läbinisti sümpaatne tegelane. Ta peab ka oma egost üle saama, et suhe pojaga toimima panna. Kas ka teile oli see aspekt oluline?

Minul seda arvamust ei tekkinud, et küsimus on Constance’i egos. Egotripil on pigem ta eksabikaasa, kes on nii haavunud, et tema naine on nüüd naistest huvitatud, nii et otsustab tema elu põrguks ja lapse ema vastu keerata. Naine tahab teiseks saada ja mees karistab teda selle eest. Mees ei suuda leppida, et naine on tema mõju alt välja libisenud, ning kasutab naise mõjutamiseks poega. Ja naine ei saa midagi teha, ta on sundolukorras.

„Armasta mind õrnalt“ kandideerib tänavu ka Luxi publikuauhinnale. Huvitav, et Euroopa Parlament on teie filmi valinud üheks kandidaadiks viiest, need filmid peaksid justkui esindama euroopalikke väärtusi. Mida teie sellest arvate?

See on minu meelest erakordne ja tõestab veel kord, et publiku reaktsioon võib rahastajate hirmudega täielikku vastuollu minna. Nii paljud vaatajad eri vanusegruppidest ja eri soost on Constance’iga samastunud ja nad on väga liigutatud Constance’i teekonnast naisena. Publik on tänapäeval palju vabameelsem, kui produtsendid ja rahastajad arvavad.

Võtame kas või „Sirati“⁴. Keegi poleks uskunud, et keskealised naised nagu meie emad lähevad vaatama ja imetlevad filmi, mis räägib autsaiderite kambast, kes kuulab techno’t. See tähendab, et filme tehakse väga spetsiifilistel teemadel ja publiku maitse leiab need ikkagi üles.