Dokumentaalfilm loob reaalsust, esitleb seda alati mingis raamis ja mingi häälega. „Nii nad sõdivad“ on selgelt autori­film, esitatud Ilmar Raagi häälega, temale omase esseistliku üldistusvõime ja tervikutajuga.

Sõjadoki puhul lisanduvad mõned spetsiifilised eetikaküsimused, mis peamiselt puudutavad šokeeriva-traumeeriva materjali doseerimist ning autori sõltumist riigi propagandamasinast.

Raagi kinnitusel ei pidanud ta oma autoripositsiooni ega üldse filmi „Nii nad sõdivad“ Ukraina võimudega kooskõlastama ja vähemalt korra rikkus ka reegleid, mis näevad ette, et pressiohvitser peab kogu aeg saatma kaamerameest. „Samas näen, et kõik suuremad ajakirjandusmajad saavad pidevalt paremaid ja justkui reegliväliseid tingimusi „huvitavamate“ reportaažide tegemiseks. Niisamuti on minu meetodit kasutanud mitmed Ukraina enda sõjaväelastest ajakirjanikud,“ pihib kogenud filmimees Facebooki lõimes.

Ometi jättis ta hulgaliselt materjali välja filmitud inimeste julgeoleku kaalutlusel või teades, et televisiooni eetris seda nagunii ei lubataks näidata.

Mõned Ukraina lahingüksustelt laenatud kaadrid on siiski julm vaatamine, jõle rindereaalsus tuuakse vaatajani filtrita kohale. Kuidas muidu saaksime aru, mille nimel filmi alguses näidatud Lääne-Ukraina Tohhanovõtsi küla naised kord nädalas tundide kaupa palvetavad või miks neil sõjast kõneldes silm märjaks läheb või miks Raagi sõber Jura kaubikuga sõduritele memmede küpsetatud pirukaid viima vaevub.

Ukraina sõda on toonud ühismeediasse pretsedenditult palju episoodilist rämedokumentalistikat, kui nii võib öelda järjekordse Instagramis või muudel platvormidel kohatud šokeerivate lahinguvideote kohta. Samuti pole kunagi varem eetris olnud nii palju sõjablogijaid, juutuubereid ja sõja­influentsereid, kes lahingtegevust iga päev kommenteerivad-illustreerivad. Ka Ilmar Raag kuulub nende hulka.

Mitmeaastase sõjainfo ülekülluse keskel on dokfilmi väntamine lähis­idastunud Euroopa üleeksponeeritud jubereaalsusest paras Münchhauseni trikk. Mida uut veel näidata konflikti kohta, mille visuaalidesse-uudistesse iga päev kõik koos üha uuesti upume? Tõdeb ju autor isegi kohe alguses, et koges Ukrainas jäädvustamiskriisi, üritades esmalt pildile saada nii puruks pommitatud hooneid kui sõjatehnikat. „Lõpuks on kõik varemed ja tankid ühte nägu,“ nendib dokumentalist, kes oma tunnistaja-pilgu vahetab mõtestaja-üldistaja oma vastu, pöörab kaamerasilma sõjas olevale ühiskonnatervikule.

Kuigi filmist leiab arhiiviväärtuslikku autentset videomaterjali ja karismaatilisi tegelasi, teeb Raagi kui sõja­dokumentalisti eriliseks Ukraina sõjaaegse seisundi nüansitundlik mõtestamine. Moraalse toetuse mobiliseerimise taotlus Ukraina südile võitlusele on intelligentselt jäänud pigem alltekstiks.

Võlub Raagi ja kaasstsenarist Pille­riin Raudami oskus varieerida ja balansseerida sõjadoki klassikaliste esituslaadide vahel: ekspositsiooniline nn jumala hääl-jutustus sõja olemusest vaheldub päevikulaadsema pihtimusliku minakõnega, vaatlevamad episoodid sellistega, kus värvikad karakterid stseeni ja korraks autorilt ka filmi üle võtavad; siis mõned õrnad, aga rabavalt poeetilised filmimängulikud kaadrid (pikk sõit haavatute bussiga, lõpu­kaader väikese ratturpoisiga rindelinnast). Vaataja huvi suudetakse hoida targa vaheldusega, eetilisi riske võtmata, epateerimata.

„Nii nad sõdivad“ on panoptiline ülevaade sõjas olevast ühiskonnast, vaade, mis hõlmab Preisi sõjandusteoreetiku ja -praktiku Carl von Clausewitzi sõnastatud „imelikku kolmainsust“ rahvas-armee-valitsus. Clausewitzi kohaselt rahvas (kirg/afekt), armee (juhus/pinged) ja valitsus (mõistus/strateegia) on vastastikku seotud ning määravad, kuidas ühiskond sõjas „häälestub“.

Sõda pole Clausewitzi järgi ainult militaarne, vaid ühiskondlik seisund ja kui Raagi filmile mingi läbiv teema omistada, siis võikski see olla Ukraina ühiskonna sõjale häälestumise viis ning pika sõja jooksul toimuvad muutused Ukraina „häälestusaparaadis“.

Erinevad häälestuspraktikad läbivad filmi „Nii nad sõdivad“ refräänina: memm küpsetab sõduritele pirukaid, koolilapsed võimlevad lustliku video saatel, harras laul jõululauas, naised palvetamas, omaksed nutmas sõduri matustel (ka lein on häälestusharjutus), suurtükiväelased punkris kaasa elamas Ukraina-Itaalia mängule, publik püstijalakoomiku naljade üle lõkerdamas, raskelt haavatu kanderaamil suitsetamas, meedikute grupikalli … Raagi režissööripilk peatub hoolivalt iga praktika juures, antakse aega nende mõjule pääsemiseks.

See on sõjakaosest harmooniat otsiva filmitegija pilk Ukrainale, hirmutavaid kaadreid sisaldav film mõjub seetõttu lohutavalt, jõustavalt ja pigem Ukrainat toetama julgustavalt kui Ukrainale toetust mobiliseerivalt. Mick Pedaja ühtaegu sünk, mõtlik, aga jõustav muusika toetab Raagi intelligentset lähenemist.

Religioon häälestumispraktikana saab filmis rohkesti ekraaniaega, inter­vjueeritakse vaimulikku, aga nii inter­vjuu kui religiooni sõjaaegse rolli käsitelu mõjusid filmis käsitletud teemadest vahest kõige pinnapealsemalt. Ukraina ususõda ehk Vene Õigeusu Kiriku väljatõrjumist riigist mainitakse kaude (jõulude tähistamise nihkumine detsembrisse sarnaselt Lääne-Euroopaga).

Sõjas olevatel ühiskondadel on kon­fliktist olenemata teatud tunnused, mis kõiki sõdivaid ühiskondi iseloomustavad ja Raagi panoptikumis on need tunnused kas või vilksamisi nähtaval.

Itaalia filosoof Giorgio Agamben on ühena nimetanud seaduse ja jõu sulandumist, erandlikkuse muutumist normiks. Ukrainas on seda sulandumist üha enam kritiseeritud (eriti presidendivalimiste edasilükkamise valguses) ja see kriitika tuleb põgusalt, aga mõjusalt läbi püstijalakoomik Antoni etteastest rindelinnas Harkivis, kus ta räägib sellest, et presidendi igapäevaseid telepöördumisi keegi enam ei jälgi ja et need, kes vastu vaidlevad, saadetakse minema (populaarse kaitseväe juhi Zalužnõi lähetamine suursaadikuks Londonisse).

Stand-up-koomika on teatri alaliik ja mul endal oli võimalus mullu novembris kaks nädalat Ukrainas teatrit vaadata ning veenduda, kui oluline roll on Ukrainas teatril sõja ajal mitte ainult sõna- ja mõttevabaduse, vaid ka sõdiva ja mittesõdiva Ukraina kooshoidmisel. Ka Anton paneb valitsusele julgelt puid alla, aga etenduse lõpus tänab rindevõitlejaid, neid, kes on temast julgemad ning võimaldavad tal laval etendust anda. Selline etendusjärgne tänamise ja sõduritele püstijalu aplodeerimise komme on Ukrainas lauslevinud. Raagi dokk on episooditi ka film teatri rollist Ukrainas sõja ajal.

Teine sõdivaid ühiskondi läbivalt iseloomustav teema on inimeste ja ressursside mobilisatsioon, sõjamajandus, millest Raag kõneleb Tšassiv Jari suurtükiväelastega nende juures laagris olles. Ukraina suurtükiväelane nendib autorile, et oleks pidanud sõja alguses kohe kõik vabatahtlikud vastu võtma, sest nüüd tuleb inimesi sõtta tuua vägisi. Vabatahtlike absorbeerimise võime kriisi või sõja alguses on teema, mida Eesti kaitseväele on aastaid südamele pandud, aga suuremate tulemusteta. Äkki vaadatakse ja võetakse meilgi kuulda.

Tänapäeva sõjamajanduse osa on internet – mitme kaitseväe missiooni veteran Raag nimetab seda lausa võitlusmoraali ülal hoidvaks ressursiks. Söök paistab Tšassiv Jari suurtükiväelastel olevat talutav. Mida pole, on mürsud: kahekümne viie mürsu korraga saabumine tekitab haubitsameestes suurt elevust!

Raagi film väldib korruptsiooniteemat (autor mainib vaid, et pealinnas elavad nii pätid kui patrioodid), küll aga näitab episoodiliselt, kuidas vabatahtlikud ja erarahastus riigivõimu sõjaaegset suutmatust heastavad. Selline riigist möödavaatamine või õigemini riigilt abi mitte lootmine mõjub „Nii nad sõdivad“ kaadrites loomulikuna, aga see on miski, mis on lääne ühiskondadele või siis vähemalt Balti riikidele olemuslikult võõras. Ka filmi vaadates mõjus eksootilisena näiteks välihaigla eestlasest majandusülema Sergo Susi arutluskäik, et mis ma selle riigi antud autoga ikka sõidan, ajan asju parem oma masinaga.

Võib-olla see on hullumeelne spekulatsioon, aga äkki pole Ukrainas just kõrge korruptsioonitaseme tõttu olnud nii kõrgeid müüre avaliku ja erasektori vahel, kui on meil ja mujal läänes. Sektorite­vaheline koostöö on olnud eos tihedam, olgugi ebaseaduslik. Sõda toetaval tsiviilühiskonnal oli Ukrainas võimalus 2014. aastal alanud sõja jooksul areneda enne täiemahulist invasiooni.

Meil on sektoritevaheline usaldus vähene ning kardetavasti midagi ei muutu, enne kui algab kriis ja riik käed üles tõstab, nii nagu 2022. aastal juhtus Ukraina põgenikelaviini ajal. Paistab ehk kõrvalise targutusena, aga ju tunnustatud julgeolekuekspert Ilmar Raag ei näita meile ja kogu lääne filmipublikule Ukraina sõjaaegset elu mitte ainult ilu või südameheaduse pärast, vaid ka selleks, et me järele mõtleksime, mis on võimaldanud Ukrainal (peale venelaste lolluse) nii suure rünnaku all ikkagi südilt vastu pidada, ja nii, et ühiskonna­tervik endiselt toimib ka siis, kui riik kohati käpuli.

Kolmas sõdade ajal teravalt esile ­kerkiv teema on „surmapoliitika“ ja sellega seonduv vägivalla geograafia. Sõja ajal tõusevad teravamalt esile küsimused, millised kehad ja alad on „ohverdatavad“, olgu siis Ukrainas, kus paiknevad alad, või arengumaades, kust on pärit arvestatav hulk välisvõitlejaid nii Ukraina kui Vene poolel. Nekropoliitika mõiste tõi kasutusele Kameruni päritolu fukoist Achille Mbembe. Raagi dokis on see teema esil pigem visuaalsena (pikad kaadrid kosmoselaeva meenutavast haavatute rindelt haiglasse toimetavast bussi sisemusest), aga torkab peast läbi ka siis, kui kaadrisse jõuavad haavatud Lõuna-Ameerika sõdurid, kellega hispaania keelt pursitakse, või kui üks Ukraina haavatu arutleb, mis järjekorras inimesi rindelt evakueeritakse.

Ameerika uudistest on läbi käinud, et Ukraina kogemusega Colombia palgasõdurid olevat Mehhiko kartellide seas hinnas. Ka Põhja-Korea võitlejad, keda sunnitakse Ukrainas end rindel ohverdama, on ühe arengumaa režiimi orjad ja väärivad lõppude lõpuks kaastunnet.

Ukraina nn nekropoliitilist skisofreeniat markeerib tabavalt filmis esinev püstijalakoomik Anton, kes esitab etüüdi Ukrainast, kes lääne poole klanitult naeratab ja ida poole „tuld piidritele!“ karjub. Mitte et see oleks Ukraina valik. Ukraina olukord ongi morbiidne ja skisoidne.

Teise nekropoliitilise paradoksina toob Ilmar Raagi jutustajahääl esile, et Vene väed on sõja käigus maatasa pommitanud peamiselt venekeelsed linnad. Surmakultuuriga kokkupuutumist mainib Raag filmi lõpus Ukraina sõjaväe­matuse stseeni taustaks, tuletades vaatajale meelde, et on teeninud Nõukogude Armees. Ta teenis Valgevenes Novogrudokis veoautode rühmaülema asetäitjana Ukrainas valmistatud veo­autodel KraZ jalaväge kärutades.

Paljudes ühiskondades tugevneb sõja ajal rahvuslik identiteet ja „kujutletud kogukonna“ (vt Benedict Anderson) tundmus, ent see võib käia käsikäes sisemise polariseerumise ja vaenukuvandi süvenemisega. Ukrainal on läinud hästi, et nende kogukonnakujutelm võitis „Vene maailma“ ka Ukraina venelaste silmis. Tšassiv Jari suurtükiväeüksust, kellega Raag päevi ja öid veedab, juhib Ukraina venelane nimega Sküüt – vanaisa oli tal punaarmee lendur, tema aga sõdib Moskva „fašistide“ vastu.

Sõdadele igiomastest teemadest puudutatakse Raagi filmis vaid mööda­minnes sundrände küsimust, üldse mitte soorollide nihkumist ja mõnevõrra (matused, lein) sõja sotsiaalpsühholoogilist hinda, aga see on kokkuvõttes lihtsalt üks film sõjast, mitte videoentsüklopeedia.

Dokile „Nii nad sõdivad“ annavad elulise tunnetuse tegelased, juba mainitud karismaatiline eestlane Sergo Susi, kes nii välimuselt kui olekult meenutab Kaur Kenderit.

Ukrainlastest meedikud iseloomustavad Susi kui ropu suu ja hea südamega meest, iseõppinud elektriku suust kostab üsna mitu „tra“, aga selles keskkonnas, kus Susi toimetab, on ebasünnis väljendusviis tegelikult võimatu (ropp tegelikkus varjutab kõik roppused).

Susi eelmine välihaigla pommitati maatasa, mees seisab teda tutvustavas kaadris varemete ees ja imestab isegi, kuidas pommitamisest eluga pääses. Enam haaravamat introt pole vist väga võimalik teha filmi protagonistile. Täistabamus. Filmi lõpuks saabub kahjuks veel üks täistabamus, veidi aega pärast Susi järgmisena üles ehitatud välihaigla-stabiliseerimispunkti filmimist tabas rakett ka seda järgmist. Susile läks see südamesse, aga veidi ootamatu puändina sublimeerib mees südamevalu Konstantinovka linna autotee äärde rajatud installatsiooni, milles kasutas hukkunud sõduritele kuulunud asju. Et kohalik omavalitsus ei andnud luba mälestusmärgi püstitamiseks, otsustas Susi selle nekropoliitilise kunstiaktina ise ikkagi püsti panna, selgitades õhinal Raagile, mida installatsiooni elemendid tähistavad-tähendavad.

Susi on nüüd tagasi Eestis, aga väidetavalt tegeleb ka siin Ukraina abistamisega (3D-prindib mingeid detaile). Eesti vaatajale on ta kindlasti filmi narratiivne ankur, inimene, kes kannab filmi emotsionaalset ja kogemuslikku telge, hoides eestlasest vaataja kaasatuna. Sisetunne ütleb, et me kuuleme sellest mehest veel.

Tšassiv Jari suurtükiväelastest kolm on Raagi sõnul kindlasti elus, üks viidi lahingkaotuste kompenseerimiseks üle jalaväeüksusesse. Sõjadokki ennast nad tervenisti näinud pole.

Filmi viimane, poeetiline kaader annab mängufilmiliku järelmeki kogu eelnenud pooleteisele tunnile. Rindelähedases külas, 2022. aasta sügisel vabastatud Lõmani linna lähistel (kuhu rinne on siiski ohtlikult lähedale jäänud) leiab aset kaameramehe põgus vestlus silma järgi nii umbes kümneaastase jalgratturist poisiga, kes operaatorilt küsib „kelle poolt sa oled?“ ja siis mööda külatänavat kaugusse väntab. Eelnenud matuse­stseeni taustal mõjub lõpp lootust­andvalt, korraks tekkis isegi manipulatsiooni kahtlus, trotslik küsimus, et kas see olekult Huckleberry Finni meenutanud reibas poiss ehk liiga õdus või isegi propagandistlik üldistus pole sõjaväsimusest kurnatud Ukraina ühiselule. Aga ometi – me ju ei tea, kas see klutt veel elus on.