„Eesti kirjanik“ on väike eesti nüüdiskirjanduse festival. See annab kokkutulnutele võimaluse noppida parajasti õhus olevaid teemasid ja teoseid ning neid lähemalt vaadelda. Viimasel aastal on järjepanu ilmunud põnevaid tekste, mille autoriteks on naised, sellest ka tänavune rõhuasetus naistele kirjanduses. Kas naiste hääl kõlab kirjanduses kuidagi teistmoodi? Kas naiste kirjutatud tekstidel on ka mingeid ühisjooni?

Kairi Look on teoses „Tantsi tolm põrandast“ igatahes talle eriomase hääle leidnud. Lastekirjanikuna laialt tuntud Loogi romaanidebüüti seob varasema loominguga lapse perspektiiv ja laps­tegelase usutav kujutamine. Laste­raamatute muretuse ja mängulusti asemel on siin aga ühelt poolt ootamatut tõsidust, teisalt sügavat läbitunnetatust. Look on oma romaanis väga orgaaniliselt leidnud sisu ja vormi kooskõla. Lugejad on omakorda Loogi uue tuleku juba ära tundnud, aasta algul ilmunud raamatust on praeguseks läbi müüdud juba hea mitu trükki.

Kohe jääb silma romaani keel – lühike, täpne, rütmistatud. Loogi enda sõnul: „Pügan teksti nii täpseks, kui saan.“* Raamat on jagatud neljaks osaks. Esimeses ja mahukaimas osas on Algus, piiratud ruum, peamiselt (vana)-vanaema tuba. Üks inimene on veel väike ja väeti, teine vanadusest nõder. Selles ahtas ruumis saavad nende maailmad kokku ja mõjutavad teineteist. Laps kuuleb vanaemalt lugusid ja elujuhatust, võtab omaks tema keele ja maailmaseletused. Kui üks on haige, siis teine põetab, kord vanaema last, siis jälle laps vanaema.

Lugu kannavad detailid. Suur ajalugu, suured murrangud kuskil seal väljas jõuavad lapse maailma täiskasvanud inimeste või uudiste kaudu. „Vanaema ei luba välja minna. Tankid, ütleb ta. Laps ei tea, mis on tank“ (lk 67).

Teises osas on vanaema lahkunud. Tekst markeerib järsku katkestust ja lahti­rebimist, samas vaatepiiri avardumist. „Maailm kogub iga päevaga kõrgust ja laiust, ragiseb õmblustest, üksnes tuba kahaneb vaikselt, püsib paigal“ (lk 79). Seal väljas on julm maailm oma reeglite, normide ja õppetundidega. Kolmandas osas avardub vaateväli veelgi, noor naine on iseteadvam ja siirdub võõrsile õppima ja kogema. Aga ka uue pilguga kodumaale vaatama. Muu hulgas kannab raamatut ülemlaul Eesti loodusele, selle puhkemise ja hääbumise rütmid.

Neljas ja viimane, kõige lühem osa on paus, hingetõmme, uue alguse ootus. Peategelane terveneb leinast ja otsib uut jõudu. Me ei tea, mis edasi saama hakkab. „Vesi, adru ja liiv segunevad, kibuvitsavõsa, männid ja kivid vajuvad ühte, selgus ja pidetus, kahtlus ja kinnitus saavad üheks“ (lk 161).

Tants kui liikumise, hoo ja pauside vaheldumine kannab loo kompositsiooni, aga on ka võimas kujund. Tants on Loogil ambivalentne – ühelt poolt midagi metsikut ja vabastavat, teisalt seotud keha valitsemise, kontrolli ja partneri juhtimisega. Oma kehas kodus olemine, kehatunnetus on metafoor ka oma elus kohal olekule.

Lapsepõlve- ja suurekskasvamise lugusid on kirjutatud lõputult. Kairi Loogi kirja pandud lugu on värske ja vahetu ning pakub äratundmist paljudele.

* Pille-Riin Larm, Kõige tähtsam on kirjanduses oma hääl ja kinnismõte. [Intervjuu Kairi Loogiga.]  – Sirp 14. III 2025.