Oleme harjunud Eestist mõtlema kui väikeriigist. Seda Eesti kahtlemata on: väike maa, vähe rahvast. Niisamuti oleme harjunud eesti keelest mõtlema kui väljasuremiskursil väikekeelest, liivlaste kurbus kuklas.

Ometi on K. J. Petersoni unistus keelest, mis laulutuules endale igavikku otsib, ju täitunud. Maakeelest sai sada aastat pärast Kristjan Jaagu õhkamist täisväärtuslik kirjakeel – teaduse, seaduse, ilukirjanduse keel. Veel sajand hiljem on eesti keel üks Euroopa Liidu ametlikke keeli, võrdne arvult palju suuremate rahvaste omaga.

UNESCO andmetel on maailmas umbes 7000 elavat keelt. Statistikas on eesti keel suurkeelte kõrval tilluke, aga lõviosa väikekeelte kõrval suur ja väga edukas. On erakordne, et vähem kui miljoni kõnelejaga keeles saab omandada kõrgharidust. Tõsi, meie emakeelne ülikool rahvusvahelistub, ingliskeelestub vääramatu sammuga, kuid saja-aastane vundament on paljudel erialadel all ja kõigil neist võiks eesti keeles kaitsta ka doktoritöid.

Tänu riigikeele staatusele on moodne maailm kümnetes eluvaldkondades meil olemas eestikeelsena. Meie päralt on ka kultuurivaramu: eesti keeles on kättesaadav maailma kirjandusklassika Homerose eepostest Joyce’i „Ulysseseni“. Nobelistid on meil sageli tõlgitud enne, kui neile auhind antakse.

Eesti algupärast ilukirjandust ilmub külluses. Eesti mõtlejate pärandit tutvustav mõtteloo sari on jõudnud 182. köiteni, „Avatud Eesti raamatu“ sarjas on ilmunud üle 300 teose. Vaevalt on enam ühtki suurt õhtumaist filosoofi, keda eesti keeles lugeda ei saaks.

Pole kahtlust: Jakob Hurt oleks meie üle uhke.

Võib kõlada imelikult, aga eesti keel on meie silme all saamas suurkeeleks veel ühes mõttes, paradoksaalselt sarnaseks hiina ja inglise keelega.

Keeleteadlane Indrek Park on öelnud: „Hiina keele teeb eriliseks see, kui igav ja lihtne ta on.“* Hiina keel on ajaloolistel põhjustel tekkinud pidžin, ülilihtsa grammatikaga, eranditeta. Samamoodi lihtsustub praegu ka inglise keel. See juhtub, kui keelt hakkab õppima ja rääkima väga palju muu emakeelega inimesi. Omandatakse kõige lihtsamad vormid ja ühiskeel taandub lõpuks madalaimale ühisnimetajale.

Ma ei arva, et keele kauni keerukuse hoidmise nimel peaks kahtlema riigikeelse koolisüsteemi vajalikkuses. Küll aga peaks koolisüsteemis hakkama – ses uues ekraaniunne vajunud maailmas – uut moodi käsitlema eestlaste endi emakeeleõpet.

Minu tutvusringkonna õpetajad kinnitavad ühest suust: üha enam tuleb eesti lastele mis tahes ainetunnis õpetada eesti keelt nagu võõrkeelt. Lihtsalt ei teata sõnu. Kui ei teata sõnu, ei osata neid ka käänata-pöörata, neist mõttekaid lauseid ja tekste moodustada.

Tuttava logopeedi vastuvõtule tuuakse kolmeaastasi lapsi, kes ei räägi. Siis selgub, et räägivad küll, aga: red, blue, unicorn jne. Tuttav psühholoog arutles, kas peaks eestikeelsete tundesõnade – ahastus, äng, kimbatus, meeleheide, elevus jne – asemele võtma ingliskeelsed, sest need sõnad näivad puuduvat eesti noore sõnavaras.

Midagi on juhtumas.

Öeldakse, et kui arvuti ei õpi eesti keelt ära, siis seda keelt varsti enam ei ole. Hädavajalik on treenida tehisaru eesti keeles mõtlema, siis olevat lootust. Treenigem! Toetan!

Aga mis saab meie endi keeleoskusest?

Inimolu kõrguste ja sügavuste lahkamist on veider delegeerida juturobotitele. Ka eesti keeles kõnelev külmkapp on väärtusetu, kui köögilaua taga ei ole meid oma lastega eesti keeles rääkimas. Inimest ei tee miski õnnelikumaks (ega ka õnnetumaks) kui teine inimene. Varem või hiljem tahame kui tahes sõnaosava sünteetilise sisulooja asemele ebatäiuslikku, kuid luust ja lihast vestluspartnerit.

Niisiis ei tohiks tehisaru treenimise tuhinas unustada sõnade ja tekstide sisestamist ka inimarusse. Keele kui peene – inimliku! – tunnetusvahendi eest tuleb hoolitseda, seda rääkides, lugedes, õppides ja õpetades, kirjutades, keelel keerutades, teise inimhingega mõistmist otsides. Ussisõnul: tõsi-tõe-tõtt. Haljal aasal, halja mõõgaga, kas või halja viinaga veel vanuigi. Laulevi sui laulutuules taevani üles.

Eesti keel on liiga suur, et leppida vähesega.

* Indrek Park saatesarjas „Globaalsed eestlased“.