Kui uurida Eesti elanikkonna statistikat, siis võib püstitada hüpoteesi, et 20 aasta pärast võivad olla alles küll teatrimajad ja loodetavasti ka etendajad, lavastajad ja muud loovtehnilised töötajad (teatrit teha on ju tore!), aga saalid osutuda tühjaks.
Statistikaameti küsitluste järgi külastab teatrit järjest vähem inimesi: 2017. aastal käis vähemalt korra aastas teatris 44% Eesti elanikest, 2023. aastal 40%. Kuigi külastuste arv on kasvanud, siis tuleneb see sellest, et väiksem arv inimesi käib rohkem teatris. Aktiivsete teatriskäijatena paistavad enim silma 45–64aastased, seevastu noored jõuavad teatrisse palju harvem. Harvem jõuavad teatrisse ka inimesed, kelle emakeel pole eesti keel: 2019. aastal pidas endale sobivaid teatrietendusi kättesaadavaks vähem kui pool vastanuist (nüüdseks on neile lisandunud ka kümned tuhanded Ukraina sõjapõgenikud).
Kas siinne kirjeldus annab põhjust muretsemiseks? Praegu ehk veel mitte, aga tuleks vaadata tulevikku. Kahanev rahvaarv ning Eesti teatrite senine loidus siin elavate teise emakeele ja kultuuritaustaga inimeste teatrisse toomisel peaks siiski panema mõtlema, kuidas luua oma publikuga mõtestatud ja pikaajaline suhe ning tuua teatrisse uusi vaatajaid.
Uuringud näitavad, et teatri püsikülastajad käivad teatris seepärast, et see on osa nende elustiilist ning harjumus on kujunenud välja juba lapse- või koolieas. Kui kooligruppide teatrikülastustega on Eestis vähemalt teatrilinnades hästi, siis pärast põhikooli kipub see kontakt kaduma. Vanemuise turundusjuht Kristel Tannik kinnitas, et nende publikus tekib tühimik umbes vanuses 15–25 eluaastat.
Tartu eksperiment. Nendest andmetest lähtudes viisid selle artikli autorid kultuuriministeeriumi toel läbi uuringu, mille eesmärk oli katsetada erilaadseid uue publiku kaasamise viise1. Otsisime ühismeedia kaudu eksperimendi tarvis Tartus elavaid noori vanuses 19–25 eluaastat, aga ka vene keelt emakeelena kõnelevaid inimesi. Huvi osaleda oli noorte seas väga suur (24 tunniga leidsime umbes 150 huvilist) ja venekeelse elanikkonna seas väga leige, seetõttu kasutasime venekeelsete uuritavate leidmiseks isiklikke kontakte. Nende puhul eeldasime ka eesti keelest arusaamist.
Uuringus osalejate valikul lähtusime asjaolust, et nende kokkupuude teatriga oleks võimalikult väike, s.t et nad ei käiks või isegi poleks käinud teatris. Selgus, et selliste inimesteni meil siiski jõuda ei õnnestunud. Eksperimendis osalenud noored olid teatris käinud paar korda elus, ent olid seejuures kultuurihuvilised üldisemalt. Venekeelsed uuritavad olid samuti suure kultuurihuviga, kuid eesti teatrit ja Vanemuist külastanud vähe (erandiks ballett „Pähklipureja“). Lõpuks moodustasime kolm 15-liikmelist rühma: eestikeelne noorte rühm, noorte segarühm ja venekeelne rühm inimestest vanuses 27–65 eluaastat.
Miks uuritavad teatris pole käinud? Kas pole intrigeeriv, et kuigi tegemist oli kultuurihuviliste inimestega, siis teatrihuvi oli neil ometi leige? Kuigi eksperimendis osalenud vaatavad filme nii kinos kui ka kodus, kuulavad muusikat, mängivad arvutimänge, tarbivad ühismeediat (Youtube, Tiktok), tegelevad fotograafiaga, siis mõned neist ei pea seda kultuuriks. Kultuurina tajutakse ikka raamatute lugemist ja teatriskäimist, kuid kumbki ei ole nende esmane huvi.
Kuna tegemist oli küllaltki noorte inimestega, siis oli paljude viimane teatriskäik jäänud kooliaega (klassikülastus) või oli teatrisse viinud pere, eelkõige vanemad. Nüüd Tartus ülikoolis või tööl käies pole neil samuti tekkinud huvi teatrisse minna, sest peaaegu kõik noored leiavad, et piletid on kallid, eriti võrreldes kinoga. Hästi illustreerib seda tsitaat: „Kui ma lähen kuue euro eest üht veidrat Rumeenia filmi vaatama, siis mul ei ole sellest rahast nii kahju, kui 36 euro eest mingit veidrat Rumeenia lavastust vaadata.“ Noored tunnistavadki, et risk sattuda vaatama lavastust, mis ei meeldi, on suur, sest pakkumine on mitmekülgne ja valiku tegemine väga keeruline.
Selgus, et teatri enda (potentsiaalsele) vaatajatele mõeldud teavitustöö ei jõua noorteni või ka ei kõneta neid. Mitmed noored uuritavad küsisid, miks ei ole lavastustest treilereid. Peale selle on noorte kultuurikäitumine palju spontaansem ning nad ei ole valmis oma teatriskäiku pikalt ette planeerima. Tahtsime katsetada, kas eksperimendis osalejaid õnnestub mitmesuguse lisategevusega teatri juurde tuua.
Mis on publiku kaasamine? Publiku kaasamine (engagement) ja arendamine (development) kui teadlik tegevus kerkis esile mõnikümmend aastat tagasi koos nn kaasava pöördega: ühtäkki teadvustati, kui oluline on inimesi protsessi haarata. See loob ühtsust, ühtekuuluvust, tunnet, et ollakse osa millestki suuremast. Sellise mõtteviisi hea näide on kaasav eelarve, mis on paljudes omavalitsustes juba iga-aastane nähtus.
Institutsionaalses vaates tähendab publiku kaasamine mitut asja: 1) külastajate kogemuse rikastamist ja kompetentsuse kasvatamist, 2) külastamislävendi langetamist (keerukuse vähendamist) potentsiaalsetele külastajatele, 3) külastajate arvu suurendamist ja struktuuri mitmekesistamist, 4) tagasiside kogumist ja sellest tõukuvalt uusi arendusi, 5) sellega luuakse eeldus, et külastaja tuleb tagasi. Külastaja seisukohalt tähendab kaasamine seda, et a) ta saab sügavama kunstikogemuse; b) teda pole jäetud üksi oma tunnete, küsimuste ja seisukohtadega; c) tema kunstimaitse ja oskus teatrikeelt lugeda arenevad ning d) tal tekib killustunud maailmas kogukonnatunne.
Publiku kaasamine on pikaajaline protsess, mille tulemused ilmnevad aastate jooksul. Kuigi kaasamises on kindlasti ka üksjagu laiemat turundustegevust, ei ole selle esmane eesmärk pelgalt publiku hulga kasvatamine. Oluline ei ole kümme inimest, kes korra teatrisaali sisse astuvad, vaid see üks, kes on valmis seda tegema aastaid, aastakümneid. Eesmärk on tuua teatrisse külastaja, keda huvitab teatrikunst, kitsamalt just see teater, need näitlejad ja lavastajad; kes on avatud eri laadi loomingulistele käekirjadele; kes tahab teada, kes otsib ja küsib; ootab uut hooaega ja uusi lavastajaid-etendajaid – kes oskab ja tahab näha maailma teatrikunsti kaudu.
Kuidas publikut kaasata? Kõik uuringus osalejaid said võimaluse vaadata tasuta kolme Vanemuise lavastust. Igal rühmal olid eri lavastused, kuid igasse komplekti kuulus ooper või ballett, klassikateos ja komöödia. Peale etenduse vaatamisele pidid nad osalema ka etendusega kaasnevas eel-, järel- või vaheajal toimuvas ettevõtmises, nagu näiteks sissejuhatav loeng või e-kiri, teatriklubi, ekskursioon, töötuba, kohtumine näitlejatega, vaheajal ette võetu jms.
Uuringu põhjal on valminud elektrooniline käsiraamat2, kus tutvustatakse kaasamise meetodeid ning mis võiks aidata teatritel, aga ka teistel kultuuriorganisatsioonidel ja -korraldajatel teadlikumalt publikut arendada.
Lisaks käsiraamatu tegemisele analüüsisime ka intervjuudega kogutud materjali. Alustuseks tuleb muidugi öelda, et nagu inimesed üldiselt, nii olid ka meie eksperimendis osalejad erisugused: neil on erilaadsed maitsed ja ootused teatrile. Peaaegu iga lavastus leidis poolehoidja, kuid iga lavastus oli ka mõnele vaatajale sügavalt vastumeelne.
Üks on siiski ilmne: suurem osa noori leidis, et Vanemuise lavastused on liiga pikad. Valitud lavastuste hulgas, mis vastasid meie püstitatud kriteeriumitele, oli mitmeid üle kolme tunni kestvaid etendusi. Sellisel juhul on väga keeruline planeerida samasse päeva või õhtusse ka lisategemisi. Tegelikult ei jätagi ju nii pikk teatriskäik publikule aega teose üle pärast etendust järele mõelda või selle üle kaaslasega arutleda.
Noortest eesti- ja venekeelsetest vaatajatest koosnevale rühmale organiseerisime pärast eksperimentaalset tantsulavastust „kriis.ID“ vestlusringi ühes Tartu baaris. Kuna lavastus oli vähese teatrikogemusega vaatajatele üsna keeruline, oli vestlusring teatrihariduse edendamiseks vajalik ettevõtmine ning lisaks lõimis omavahel eri emakeelega noori. Sellest kujunes huvitav mõttevahetus, mida ka formaadina hilisemas uuringu tagasisides kiideti. Ka teised rühmad, kellele sellist võimalust ei pakutud, oleksid tahtnud pärast etendust nähtu üle arutleda.
Ooperi „Põrgupõhja uus Vanapagan“ järel korraldasime kohtumise tegijatega, kuid see formaat nii hästi meie projekti seisukohast ei õnnestunud, sest teatrikaugemale inimesele oli jutt liiga erialaspetsiifiline ja keeruline. Noorele täiskasvanule peaks ooperit kui žanri tutvustama enne etendust ning selle võiks läbi viia pedagoogilise ettevalmistusega inimene või dramaturg. Avalikku vestlust tuli kuulama umbes 50 etenduse külastajat, mis näitab, et ooperipublikul on huvi tegijatega mõtteid vahetada.
Katsetasime mitme sissejuhatava formaadiga, mille hulgas oli näiteks meie koostatud lavastust tutvustav e-kiri, kus Shakespeare’i „Tõrksa taltsutuse“ puhul lisati link nii Forced Entertainmenti selle näidendi lühiversioonile kui ka lasti ChatGPT-l seletada viieaastasele ühe lausega teose süžeed. Kirjalik eelinfo andis võimaluse vaatajal endal valida, millal ja kui palju ta soovib teemasse süveneda.
Alati tasub katsetada ka ebatraditsiooniliste formaatidega. Jalutuskäik vabas õhus ei sobi kindlasti suurele vaatajarühmale ja sõltub ilmastikust, aga sobis osalejate hinnangul suurepäraselt lavastuse „Neljas õde“ eel, kuna lavastuses tehakse viiteid Tšehhovi näidendile „Kolm õde“. Noored hindasid kõrgelt teatriteadlastelt saadud eelinfot, mis aitas neil etendusele häälestuda, absurdihõngulises teoses juba vaatamise ajal paremini orienteeruda ning nähtut hiljem mõtestada.
Kuna venekeelsed vaatajad ei olnud eksperimendis järjepidevad, s.t ei käinud kõigil etendustel ega osalenud alati planeeritud ettevõtmistes, siis julgeme arvata, et nende suhe teatriga ja motivatsioon edaspidi Vanemuist külastada on väiksem. Nende pidevalt kahaneva arvu tõttu on raske midagi öelda ka selle rühma puhul tõhusa tegevuse kohta. Kindlasti mõjutas nende motivatsiooni keeleoskuse tase: lihtsam on vaadata tantsu- ja muusikateatrit, ent näiteks komöödia „Prohvet ja idioot“ tekstimaht võis ka keeruliseks osutuda. Seejuures need, kes intervjuusid andsid, olid väga tänulikud võimaluse eest tasuta teatris käia ning hindasid eriti balletti „Tuhkvalge“. Kui eestikeelsed osalejad julgesid enamasti oma arvamusega välja tulla, siis venekeelsed vaatajad, kes võisid soovi korral anda tagasisidet ka vene keeles, jäid pigem standardsete seisukohtade juurde.
Kokkuvõtteks. Projekti üks eesmärk oli katsetada, kas ja millised publiku kaasamisviisid toovad teatrisse uut publikut. Küsisime projekti lõpuintervjuus, kas osalejad plaanivad lähema aasta jooksul veel Vanemuise teatrit külastada. Vastused olid pigem ebalevad, eriti noorte puhul. Arvati, et kui pilet oleks odavam, kui usaldusväärne inimene soovitaks mõnd lavastust või reklaam kõnetaks, siis nad läheksid küll. Ebakindlaks tegi noore vaataja seegi, et ei teatud, kuidas teatris tuleb käituda: kas üleriided tuleb ära anda, mida selga panna, mida tehakse vaheajal, kaua vaheaeg kestab jne?
Publiku kaasamine ja arendamine algab igal juhul repertuaarist – suuresti kujundabki just see publiku. Väljaspool Tallinna asuvad repertuaariteatrid on piirkonna ainukesed professionaalsed teatrid ja peavad pidevalt mõtlema eri tüüpi publikule, tooma teatrisse vaatajad hällist hauani. Nad seisavad silmitsi suure ülesandega: iga lavastus peab leidma üles oma publiku.
Niisiis, külastamise lävendid, mis teevad teatriskäigu keeruliseks, on peale kalli pileti ka lavastuste hulgast valiku tegemise keerukus ja teatri teavitustöö sobimatus neile, kes vaatavad peamiselt filme ja seriaale või kuulavad muusikat. Viimati mainitud kunstiliigid on suuresti rahvusvahelised ning nendega kaasneb ka teatud arutelukultuur, s.t teoste sisu ja vormi üle arutletakse ühismeediagruppides. On väga oluline silmas pidada, et kultuurikogemus on osa inimese identiteedi- ja kogukonnaloomest ning publiku kaasamine võiks seda toetada.
1 Uuringu läbiviimist toetas kultuuriministeeriumi loovuuringu projekt 7-11/6241 „Publiku kaasamise ja arendamise võimalused ja väljakutsed etenduskunstides Vanemuise teatri näitel“.
2 Käsiraamat on leitav e-aadressil publikukaasamine.ut.ee.
