Pealkirjas figureeriv „sajand“ viitab tõsiasjale, et alanud aasta 18. jaanuaril möödub prantsuse megamõtleja Gilles Deleuze’i (1925–1995) sünnist 100 aastat – väärikas tähtpäev igatahes. Kuid tegu pole pelgalt ühe vaimuhiiglase juubeli andunud pühitsemisega. „Sajand“ viitab siin ühtlasi Michel Foucault’ vallatule märkusele, et „võib-olla ühel päeval saab sajand olema deleuze’lik“ („un jour peut-être, le siècle sera Deleuzien“). See lustakalt lendu lastud fraas on ometi osutunud prohvetlikuks. Paljud viimaste kümnendite põnevaimad teoreetilised suundumused seostuvad otseselt, suhestuvad kaudselt või kulgevad rööbiti Deleuze’i visandatud immanetsusväljaga, seal leiduva rikkaliku ideestiku ja mõistestikuga. Spekulatiivne realism, uus materialism, relatsiooniline pööre sotsiaalteadustes, ontoloogiline pööre antropoloogias, afektiivne pööre humanitaarias, kehastumus- ja laiendet teadvuse teooriad, protsessiontoloogia, kompleksi- ja kaoseteooria, toimijavõrgustiku ja assamblaažiteooriad, eluteadused, posthumanism ja nii edasi – need on mõned eenduvamad näited Deleuze’i mõttekäikude vitaalsetest jätketest ja viljakatest toimetest tänapäeva teooriaväljal.

Deleuze’i filosoofia pole ainult produktiivselt haruline oma mõjude ja toimete kaudu, vaid ka valdkonnaülene oma algupäraste mõistete poolest. Üks tema juhtprintsiipe sedastab otsesõnu, et loodavad mõisted peavad olema transversaalsed, s.t ületama pidevalt olemasolevaid distsiplinaarseid rajajooni ja diskursiivseid vahepiire. Elementaarsed Deleuze’iga seonduvad mõisted nagu „paljusus“, „platoo“, „pagemisjoon“ ja „nomaadlik mõtlemine“ resoneeruvad kahtlemata avatuse, väljaspoolsuse, teisiti-olemise ja rändeliste ühenduste võrgustikuga. Deleuze’i arusaam ideedest kui virtuaalsetest ja probleemsetest entiteetidest võimaldab käsitada neid indistsiplinaarse miljööna (immanentsusväljana), mille pinnal arenevad välja erinevad aktualiseerimiskanalid, sealhulgas mitmesugused kunstiliigid ja teadusvallad. Deleuze’i filosoofiline sõnavara ja ontoloogiline raamistik, tema kompromissitu kriitika esindusmõtlemise, s.o dogmaatilise mõttepildi aadressil, tema kliiniline kultuuri­käsitus elik kirjanduslik skisoanalüüs, genealoogiline dramatiseeriv meetod – kõik see tundub praeguse aja voos kõige värskem ja väekam lähenemine, mõtestamaks maailmas toimuvaid protsesse.

Deleuze’i originaalne mõistevõrgustik on end ajapikku laiali laotanud kaugele väljapoole rangelt filosoofilist distsipliini, hõlmates oma risoomiga lisaks humanitaarteadustele ka kultuuri-uuringuid ja ühiskonnateadusi, poliitikateooriat ja psühhoanalüüsi, filmi- ja meediauuringuid, haridusõpetust, antropoloogiat, geograafiat ja mida kõike veel. Tuleb rõhutada, et Deleuze pole pelgalt filosoof, olgu kui tahes krüptiline või ilmakuulus. Deleuze (hõlmavamalt Deleuze ja Guattari) on tänapäeval laiemat sorti kultuurinähtus, võiks isegi öelda globaalne fenomen, üleilmastunud „voolava modernsuse“ (Zygmunt Bauman) kaasnähe, „erinevusmõtlemise kõige puhtam väljendus“ (Foucault). Tema ideedest võtavad snitti nii Iisraeli eriväed (strateegia „walking through walls“) kui ka pagemisjooni nähtamatusse visandavad vasakradikaalid (The Invisible Committee), nii Wall Streeti investeerimispankurid („Yuppie reads Deleuze“, Žižek) kui ka Occupy liikumise aktivistid (deterritorialize this!), nii võrgustunud hiliskapitalism („potato-fascism“, Badiou) kui ka zapatistide postrepresentatiivne poliitiline praktika („Võimu haaramine? Ei, vaid midagi keerulisemat: uus maailm“). Deleuze’i välja pakutud avangud on tänapäeva arengute valguses tõepoolest nõnda valdavad, et suurema liialduseta öeldes elab meie kaasaeg loomuldasa „deleuze’likus maailmas“.

See filosoofia on erakordne ka kultuurinähtuste analüüsile osutatud terava tähelepanu poolest. On väga vähe mõtlejaid, kes lisaks teoreetiliselt keerukate ja intellektuaalselt nõudlike argumentide eksplitseerimisele (sealhulgas teiste filosoofide kaalukatele ümbertõlgendustele ja muude teadusharude sisukale kaasamisele) on nõnda ulatuslikult ja põnevalt võtnud vaadelda kunstivallast kerkinud loomeid ja loojaid. Prousti ja Kafka monograafia, barokkstiili komplitseeritud käsitlus Leibnizi filosoofia taustal, Francis Baconi deformeeritud maalifiguure lahkav raamat, kaks köidet moodsa kinokunsti mõjukat analüüsi, lisaks arvukalt esseid kirjanduse, teatri, filmi ja muusika vallast moodustavad varamu, mille asjatundlik inventuur on hädavajalik, kui soovitakse rikastada ja võimestada meie tajumis- ja tunnetusviise, kõne- ja kujutluslaade, mälu- ja mõttejõude – lühidalt: meie meelelist olemist tervikuna. See võikski olla kultuur kui eluvorm selle sõna kõige üldisemas tähenduses.

Sest kultuur pole ainult kirjandus, vaid ka kliima ja keskkonna ülestähendus, ilmanähtuste ja ökosüsteemide topograafia; mitte ainult arhitektuur, vaid ka linnavõnge, ruumidünaamika ja urbanismi afektiivne maastik; mitte ainult pärimus ja poeesia, vaid ka päris- ja võõramaastumise vahevöönd ja läbikäik; mitte ainult helikunst, vaid ka pindadel viibimise rütm, refrään ja resonants; mitte ainult moderntants ega kehakultuur, vaid ka abstraktse joone seismiline sundmõte, selle aktuaalne ajakristall, anorgaaniline elu ise; mitte ainult rahvakunst ja muinsuskaitse, vaid ka uute maamärkide, piiritähiste ja suunaviitade paigaldamine, s.o võitlusvälja visandamine „veel puuduvale rahvale“, mille ühisus on alles teel, alatasa saamises, ja nii edasi. Loov tegu kui vastupanuakt – seda Deleuze’i ideed tundub tänases maailmas äärmiselt oluline silmas pidada:

„Milline on suhe inimliku võitluse ja kunstiteose vahel? Väga lähedane ning minu jaoks väga salapärane suhe. Täpselt seesama, mida Paul Klee mõtles, kui ta ütles: „Teate, rahvas on puudu.“ Rahvas on puudu, ent ühtlasi ei ole puudu. Rahvas on puudu, see tähendab, et põhjapanev lähedus kunstiteose ja rahva vahel – rahva, mida veel ei eksisteeri – ei saa kunagi selgeks. Ei ole kunstiteost, mis ei kutsuks üles rahvast, mida veel ei eksisteeri.“¹

Deleuze’i meelest pole küsimus niivõrd utoopias, kui fabulatsioonis, millele meil tuleb nüüd leida poliitiline tähendus ja ühiskondlik väljund. Fabulatsioonile valmistab pinda „väike kirjandus“, millele jääb (kogukondliku ehk rahvateadvuse puudusel, aktiivse solidaarsuse loomisel) positiivselt kanda kollektiivse ja isegi revolutsioonilise lausumise roll ja funktsioon. Enamgi, „kui kirjanik on marginaalne või omast haprast kogukonnast eemal, annab see olukord talle seda suurema võimaluse väljendada teist potentsiaalset kogukonda, sepistada teistsuguse teadvuse ja tundlikkuse vahendid“². Olukorras, kus poliitiline väli nakatab iga lausungi ning paljuihatud vandlitorn on juba ammu pelk kapitaliseeritud rendipind, muutub kirjandus kollektiivseks lausumisseadeks, s.o (äraoleva) rahva asjaks par excellence – isegi ja eelkõige siis, kui seda kollektiivi ennast enam (või veel) ei eksisteeri ning seade (kui vähemuslik pruuk) ise tuleb alles käigu pealt konstrueerida, kooste alles virtuaalse diagrammi põhjal kokku panna. Sest poliitika eelneb olemisele, nagu Deleuze ja Guattari „Tuhandes platoos“ kuulutavad: „Car, avant l’etre, il y a la politique.“

Deleuze’i filosoofia seos loovmõtlemisega on vahetu ja ilmne. Mitte ainult seetõttu, et mitmete muude määratluste seas, mille kaudu tema filosoofiat on püütud tähistada-tõlgendada (erinevus ja kordus, saamine ja sündmus, iha ja intensiivsus, probleem ja küsimus, protsess ja paljusus, virtuaalsus ja vastupanu, immanentsus ja anorgaaniline elu) on vahest just looming Deleuze’i kõige kesksem idee, mille väljundiks on loomise ontoloogia: „Looja on see, kes loob omaenese võimatused ning seeläbi loob võimalikkused.“ Üldteada on Deleuze’i kuulus määratlus filosoofiale, mis seisneb mõistete loomises, mida ta koos Félix Guattariga ka ohtrasti praktiseeris. Samavõrra tuntud on tema arusaam teooriast kui kontseptuaalsest tööriistakastist: igaüks võib sealt valida enesele vahendi selle järgi, mis tundub klappivat, tekitab elevust, üllatab ootamatult ja avab uusi võimalusi, paneb teisiti nägema, mille ainsaks kriteeriumiks pole mitte tõesus, vaid tõhusus – mida sellega veel teha saab!? Ning muidugi ei piirdu loomine kontseptuaalse-teoreetilise tegevusega, vaid hõlmab inimtegevuse kõiki sfääre, iseloomustades lõppkokkuvõttes eluprotsessi tervikuna (vrd „loov evolutsioon“).

Oma improviseerivale, innovatiivsele loomule vaatamata on Deleuze’i ideed siiski intellektuaalselt väga nõudlikud, mõisted „ähmased, kuid ranged“, ning tema filosoofilised tekstid kujutavad endast kognitiivses plaanis suurt väljakutset. Sestap on üleskutse „selekteerida ja sekkuda“ põhjustanud omajagu metsikut mõtlematust, olles ettekäändeks süüdimatule sõnakasutusele. Kahtlemata on Deleuze’i tekst mänguline ja poeetiline, filosoofilise peavoolu meetodite ja maneeride suhtes täiesti ebatraditsiooniline, isegi pretsedenditu ja provokatiivne. See on tõeliselt originaalne, loov ja leiutav mõttelaad, mis säärasena, igas suunas hargnevana, õhutab ennast kordama ja jäljendama. Nõnda varitseb (liigagi sageli teostuv) oht taastoota diskursust: kapselduda argoosse, kalduda verbalismi, sumbuda klišeedesse, nämmutada tsitaate.

Entusiastlikku amatöörlust või reibast ignorantsust võib ärgitada ka Deleuze’i enda kurikuulus lugemismeetod – filosoofiline tahakeeramine (l’enculage philosophique) ehk mis teeb sama välja, patuta eostamine, mis seisnes autorile tagant ligihiilimises ja talle lapse sigitamises, sellise, „mis oleks tema enese järglane, kuid monstrumlik“. Siin aga tuleb silmas pidada, et see koletisi sünnitav sigivägi pole mingi voliandmine tõlgendaja kapriisile, vabandus ohjeldamatule meelevaldsele interpretatsioonile. Deleuze’i väitel pani ta filosoofi alatasa ütlema vaid seda, mida too tõesti ütles või ütlema pidi, sestap oli laps ehtne, kuid samas paratamatult ka koletu, enfant terrible, sest kehastas igasugu nihkeid, moondeid, väändeid ja varjatud heitmeid – tõelised mõisted on alati karjed, kriisked, röögatused, mille toob kuuldavale kimääriks moondunud tarkusearmastaja. Kuid filosoofid tihtipeale ise ei teadvusta või vähemalt ei sõnasta oma probleeme, mis neid mõtlema sunnivad, mistõttu jääbki nende avastamine kriitiliste kiibitsejate ülesandeks: „Filosoofid tutvustavad uusi mõisteid, seletavad neid, aga nad ei väljenda, igatahes mitte üleni, neid probleeme, millele need mõisted vastavad … Filosoofia ajalugu, selmet korrata filosoofi öeldut, peab ütlema seda, mida too pidi vältimatult eeldama, mida ta ei öelnud, mis aga tema öeldus ometi kohal on“³ – umbes nagu kingatalla külge kleepunud näts.

Meie representatsiooni-paradigma alune või tagune pind, s.o ebaisikuline, indiviidieelne, subjektiväline elu ise oma anorgaanilisel, abstraktsel kujul urab ja nätsutab lakkamatult. Selline võiks olla Deleuze’i filosoofiline rõõmusõnum: kõik voolab, tuikab, tuksleb, kõik on rütm, kogu universum tantsiskleb kaosmilises üks-kaks-kolm valsitaktis, mõtlemine on loomine, erinevus ja kordus trotsivad identsust ja samasust, kroonitud anarhia täristab võidukalt täringuid, aeg tõmbab end hingetuks ja viskub piiri peale, paneb pead murdma, keelt väänama, taju võltsima, puhas mälu moondub minevikust lahtiütlemise võimeks ja ühtlasi tuleviku labürindiks ning kõik naaseb igavesti – kuid alati ainult saavas käändes, alati enese-erinevusena, teisesusena, tundmatusena. See ei tähenda filosoofilisest süsteemist lahtiütlemist, sugugi mitte, küll aga adumist, et süsteem peab alati olema pidevas heterogeensuses, enamgi, peab ka ise olema heterogenees, täis ootamatuid hüppeid, järske jõnksatusi, spastilisi, kramplikke tõmblusi ja nihkeid. Lakkamatult teiseneva mõtlemise puhul võib jääda märkamata, kuidas mõisted arenevad ja isegi vahetavad kirjatöö käigus oma nime ja nägu – siis ei pruugita näiteks mõista, et organiteta keha ja immanentsusväli on kaks palet „samale mõistele“, millel on veel mitmeid teisigi (abstraktne masin, risoom kui „avatud süsteem“, virtuaalsus, planomenon jne). Ometi pole esmatähtis nui neljaks aduda kõike öeldut, jäägitult hoomata iga pisidetaili, vaid püüda tabada mõtlemise enese liikvelolu – seda „nomaadlikku mõtlemist“, selle rütmi, stiili, maitset, vibratsiooni, nüanssi, vaheldusrikkust, intensiivsust ja eluväge. Ainult nõnda on võimalik teostada ka Deleuze’i filosoofia poleemilist „politiseerimist“, s.o selle sidumist nüüdisaja rohkete vastasseisude ja valupunktidega – mõistagi ajakohatu ja ebakõlalise, vastupandamatult tantsiva tähe all.

1 Gilles Deleuze, Mis on loov tegu? Tlk Ott Puumeister. – Akadeemia 2021, nr 7.

2 Gilles Deleuze ja Félix Guattari, Kafka. Väikese kirjanduse poole. Tlk Hasso Krull. Vagabund, 1998, lk 59.

3 Gilles Deleuze, Negotiations, 1972–1990. Tlk Martin Joughin. Columbia University Press, 1997, lk 136.