-
Noam Chomsky, “Meedia ja võim”. Tõlkinud Pearu Helenurm. Konn, 2006, 96 lk.
On ausalt öeldes kummaline, et pisike raamat “Meedia ja võim” paistab olevat esimene Chomsky ideoloogiateemaline töö eesti keeles (nt soome keeles on ilmunud vähemalt 8 raamatut). Ja tutvustusi ei tule ka meelde rohkem kui Postimehes parempoolse poliitiku ja kirjandusuurija Mihhail Lotmani kirjutis, mille lahmiv tigedus tekitas natuke enam kui häbi. Chomsky suurim panus maailma kultuuri…
-
Ülikonna all kummuva õllekõhu, jämeda sigari, hiiglasliku maasturi ja jahipüssiga relvastatud Hermann kehastab mehelikke väärtusi sõna kõige iroonilisemas mõttes. Kahe lahingu vahelisel idüllihetkel jutustab pereisa külalistele, kuidas ta kord mõlema oma pojaga ööklubi külastades kakluse algatas, et näha, kas poisid on küllaldaselt vahvad. Üks poegadest jäi isa kõrvale, võideldes nagu lõvi, kuid Mark, seesama, kelle pulmapidu peetakse, keeras selja ja jalutas minema. Sellest õhtust alates süvenes…
-
Asi, millest seni poliitilise korrektsusega seoses piisavalt pole räägitud, on selle funktsioon tänapäeva ühiskonnas. Lihtsameelsed arvavad, et polkorrektsus on võrdsuse teenistuses. Teoreetiliselt see nõnda ka on, kuid praktiliselt mitte.
Esmalt võiksime mõelda, millisel juhul ta oleks võrdsuse teenistuses. Õigupoolest on selleks vaja vaid üht: mittediskrimineerivat poliitilist korrektsust. Paraku on see vaid unistus. Tegelikkuses on poliitiline korrektsus alati kellegi suhtes diskrimineeriv. Seetõttu pole tegelikult mingit vahet, kas juurutada…
-
“Projekt “Ei”” on juba idee poolest nõnda väärt saatesari, et isegi siis, kui seda juhiks Mati Talviku asemel Tallinna loomaaia šimpans Linnar, oleks tegu õnnestunud projektiga. On ju teoks tehtud ettevõtted ja projektid nagu jäämäe väljaulatuv kaheksandik. Kõik ülejäänu jääb üldsusel teadmata – ja mida aeg edasi, seda vähem on võimalik taastada nendega seotud üksikasju. Eriti kehtib see nõukogude aja kohta, kui ajakirjandusse jõudsid ainult kindlad…
-
Brittide kultuuriretseptsiooni läbib üldiselt pidev mure oma popkultuurilise ülemvõimu kokkukuivamise pärast: nii peetakse jooksvalt arvet Briti päritolu artistide niru esindatuse üle Billboardi muusikaedetabelites ning iga kord, kui see langeb teatud kriitilise piirini, paiskuvad pressi teemakohased probleemartiklid (seda muret tõukab muidugi tagant Briti muusikatööstuse märgatav majanduslik kaal). Samuti on traditsiooniks kujunenud nende kurtmine kodumaiste filmide “edutuse” üle, kuigi need enamiku teiste riikide standardite seisukohalt pigem hiilgavalt hakkama…
-
Selles kurbmängus on tegelikult kolm osanikku: “tumm direktor” Tarmo Mänd, “täiskasvanud noor” Marek Paulson ja meie “vaba ajakirjandus”. Muidugi võiks niiditõmbajat otsida ka Edgar Savisaare või “isamaaliste sigade” hulgast, aga nii läheks see lugu veelgi piinlikumaks.
Ma ei tea, palju oli neid naiivseid poliitikuid ja ajakirjanikke, kes tõemeeli uskusid, et pärast noorte pidustusi Tarmo Mänd mingeidki selgitusi jagab või pärast uurimistulemuste selgumist endal süüd näeb või äkki…
-
Raadiot kuulan ma ainult sunniviisiliselt – siis, kui Sirje Olesk on kodus, kuulab oma lemmiksaateid ja käib mängiva raadioga toast tuppa. Televiisorit satun vaatama sel juhul, kui see juba käib ja mingi sõna jääb kõrvu. Lehti loen ma peamiselt surmakuulutuste pärast. Seda osakonda võib usaldada, kuigi ma pole siiani mõistnud, miks avaldatakse leinakuulutustega ühetaoliselt ka mälestuskuulutused ja leinajate tänu. Need kolm on ju täiesti erinevad!
Lugenud ajalehest…
-
ETV sari “Hajameelselt abielus” jätab mulje, et selle autorid on maffia käes vangis ning neid sunnitakse nuudiga pekstes komöödiasarja tegema. Muidugi võiks lihtsalt öelda, et saast on saast ja asjale käega lüüa. Aga huvitavam on analüüsida, MIKS asi nii niru on.
Pärast “Tuvikesi” ja “Minu peret” on perekonnaaineliste komöödiate latt nii kõrgel, et üritada on mõtet ainult siis, kui neid ignoreerida või neile vastanduda. Tuua ekraanile näiteks…
-
Tõepoolest kummaline, et Bulat Okudžava sentimentaalsel, kohati ju varjamatult algelisel loomel oli sovetiaja kultuurile sedavõrd totaalne mõju. Tatsas lavale keegi kitarriga kidur, hallilt rõivas kiilaspea, toetas jala toolile, pani pilli põlvele ja hakkas väriseva, hapra häälega venitama laulu mingist trollibussist või sinisest õhupallist. Ei saanud mehikesest nomenklatuurset dissidenti, aastakümneid kuulus ta punaparteisse. Üheski tema laulus polnud sõnakestki antisovetlikku, säherdust, mida võis aimata näiteks Galitši või Võssotski…
-
Sellel aastal, tõsi, veidi tõsisemas vormis, sai kõik alguse juba novembris, mil Äripäev Peeter Raidla eestvõttel avaldas Eesti rikaste TOP 500. Oma kesise varandusliku seisu tõttu on mul raske panna end nende rikkurite olukorda, kelle varanduslik seis on paika pandud tuhandekroonise täpsusega. Aga ega see vist äramärgitutele meeldi, Äripäev pole mingi elitaarne väljaanne ja küllap on lugejate hulgas kindlasti näiteks mõne rikkuri luuserist klassivend, kes hea…
