-
Brittide kultuuriretseptsiooni läbib üldiselt pidev mure oma popkultuurilise ülemvõimu kokkukuivamise pärast: nii peetakse jooksvalt arvet Briti päritolu artistide niru esindatuse üle Billboardi muusikaedetabelites ning iga kord, kui see langeb teatud kriitilise piirini, paiskuvad pressi teemakohased probleemartiklid (seda muret tõukab muidugi tagant Briti muusikatööstuse märgatav majanduslik kaal). Samuti on traditsiooniks kujunenud nende kurtmine kodumaiste filmide “edutuse” üle, kuigi need enamiku teiste riikide standardite seisukohalt pigem hiilgavalt hakkama…
-
Raadiot kuulan ma ainult sunniviisiliselt – siis, kui Sirje Olesk on kodus, kuulab oma lemmiksaateid ja käib mängiva raadioga toast tuppa. Televiisorit satun vaatama sel juhul, kui see juba käib ja mingi sõna jääb kõrvu. Lehti loen ma peamiselt surmakuulutuste pärast. Seda osakonda võib usaldada, kuigi ma pole siiani mõistnud, miks avaldatakse leinakuulutustega ühetaoliselt ka mälestuskuulutused ja leinajate tänu. Need kolm on ju täiesti erinevad!
Lugenud ajalehest…
-
ETV sari “Hajameelselt abielus” jätab mulje, et selle autorid on maffia käes vangis ning neid sunnitakse nuudiga pekstes komöödiasarja tegema. Muidugi võiks lihtsalt öelda, et saast on saast ja asjale käega lüüa. Aga huvitavam on analüüsida, MIKS asi nii niru on.
Pärast “Tuvikesi” ja “Minu peret” on perekonnaaineliste komöödiate latt nii kõrgel, et üritada on mõtet ainult siis, kui neid ignoreerida või neile vastanduda. Tuua ekraanile näiteks…
-
Tõepoolest kummaline, et Bulat Okudžava sentimentaalsel, kohati ju varjamatult algelisel loomel oli sovetiaja kultuurile sedavõrd totaalne mõju. Tatsas lavale keegi kitarriga kidur, hallilt rõivas kiilaspea, toetas jala toolile, pani pilli põlvele ja hakkas väriseva, hapra häälega venitama laulu mingist trollibussist või sinisest õhupallist. Ei saanud mehikesest nomenklatuurset dissidenti, aastakümneid kuulus ta punaparteisse. Üheski tema laulus polnud sõnakestki antisovetlikku, säherdust, mida võis aimata näiteks Galitši või Võssotski…
-
Sellel aastal, tõsi, veidi tõsisemas vormis, sai kõik alguse juba novembris, mil Äripäev Peeter Raidla eestvõttel avaldas Eesti rikaste TOP 500. Oma kesise varandusliku seisu tõttu on mul raske panna end nende rikkurite olukorda, kelle varanduslik seis on paika pandud tuhandekroonise täpsusega. Aga ega see vist äramärgitutele meeldi, Äripäev pole mingi elitaarne väljaanne ja küllap on lugejate hulgas kindlasti näiteks mõne rikkuri luuserist klassivend, kes hea…
-
Goethe ja Voltaire’i kõrgustelt kommunaalpoliitika tasemele laskunud Linnar Priimägi leiab, et K-kohukeste reklaam polegi seotud Keskerakonnaga. Kunagine lepingujärgne Tallinna mainekujundaja annab armulikult isegi vabariigi valimiskomisjonile andeks, et nad vastupidisele järeldusele jõudsid (Reporter 21. XI). Oma oponendist Ivo Rullist on tal aga suisa kahju, kuna tal on intelligentsi vaid neljandik, sest õppis ülikoolis ajakirjandust. Korrektsuse huvides olgu siiski öeldud, et enne kui reklaamiguru Emajõe Ateenast Tallinnasse hõlpelu…
-
“Kahvel” on reanimeeritud ning kahvel kui söögivahend tõestas juba esimeses saates oma koloniaalset ülimuslikkust riisipulkade ees. Selles võib rikutud maitse näha isegi rassistlikke elemente! Poliitilises korrektsuses ei maksa “Kahvli” saatejuhte eriti süüdistada!
Esimene “Kahvel” minu arvates just teravusega ei hiilanud. Saatejuhid tegid nii nagu muistegi katseid võtmes “vesi külmub 0 kraadi Celsiuse juures”. Sellised sotsiaallaborlikud katsed tähendavad aga üsna kitsukesel piiril balansseerimist, mis vahel toob kaasa edu,…
-
Kõige värvikam tegelane valimisööl oligi “valgalane” Heimar Lenk, kelle taktikepi all Savisaarele “Elagu!” hüüti ning kel seekord kaaslasteks kaks karskuse apologeeti – Aivar Riisalu ja Märt Sults. Lengi valimisloosung “Igale naisele kaine mees!” tekitas varemgi elevust, kuna irvhambad nägid kaine mehe sünonüümi taga meie poksiguru Kalev Kallot. Kanal 2 saatelõik oli aga kinnituseks, et vähemasti sellel õhtul nägi mõni naine küll kainet meest nagu jänes oma…
-
Andrus Joonas teoses ”Yellow Wolfman”.
11. korda peetud Pärnu rahvusvaheline filmi- ja videofestival on üks Eesti väheseid, kui mitte ainuke eksperimentaalne filmi- ja videokunsti foorum, kus noored tegijad võivad sundimatult üles astuda. Kui lisanduvad rahvusvahelised külalised ja mõni ettevõtmine, mis neid kohalike tegijatega seob, paraneb tulemus veelgi.
Videofestivalide institutsioon on praeguseks läbinud kõik kõrgused ja sügavikud, mistõttu vaevalt on võimalik midagi uut leida inimesi kokku toovates…
-
Undi viimane lugu
?On tore, et Eesti Komitee tõstis lõpuks pead ja tahab parlamendi laiali saata. Tore, et isikutunnistuste eest seistakse ja võim tõesti enda kätte võtta lubatakse. Tore, et Savisaar tõstis pead ja tahab Eesti Komitee laiali saata. Tore, et venelaste eest lõpuks seistakse ja inimõigused nende kätte lubatakse ( ?Vabadus?, ?Argimütoloogia?, mai 1992).
Me ei tea, kas Unt mõtles ka 13 aastat hiljem samamoodi. Ehk kahetses…
