-
Võta või jäta, süsteem on segi nagu KörtPärtli särk pühapäeva hommikul. Ainult rahajaotajatel endil näib olevat ülevaade, kellele, kui palju ja mis otstarbel toetust antakse. EOKi peasekretäri Toomas Tõnise arvates on meie oludes isegi hea, et „allikaid on palju”. Ja kuigi küsija suu peale ei lööda, möönis peasekretär siiski, et tulevikus tuleks vältida neljast erinevast allikast raha andmist samale sihtrühmale samaks tegevuseks (ETV, 8. II).
Aga see…
-
Miks peab mind veebi kaudu veenma, et Eestis kirjutatakse ja nomineeritakse raamatuid, mida pole mõtet lugeda? Tean seda nagunii. Ängistav raamat ei paku ju midagi peale ängi. Mäletan, et Kafka „Protsess” ja „Loss”, Camus’ „Võõras” ning Hamsuni „Nälg” olid samuti väga ängistavad raamatud. Neid lugedes oli see meelolu minu jaoks midagi uudset ja imelikku, ma nautisin neid raamatuid tõsiselt. Aga milleks veel lisa? Ma ei kavatse…
-
Eks see ennekuulmatu lugu muidugi oli. Põhilisteks protestijateks olid siiani olnud ju õed ja arstid, teinekord lasid ka vedurijuhid uljast vilet. Nüüd äkki näitas aga neljas võim endast eespool olijatele hambaid.
Mingit suurt ühiskondlikku vapustust nendele mõtteavaldustele siiski ei järgnenud. „Tavakodanik kehitas üksnes õlgu. Ajalehtede valged esiküljed läksid talle korda samavõrd kui halli kassi käekäik,” konstateeris Mihkel Mutt (PM , 24. III 2010).
Aga see oli alles algus.…
-
Fraasid nagu: „Ta ei ole kunagi tundnud emalikku armastust”, „Need valikud, mida Reili on elus teinud, on saanud talle saatuslikuks”, „Isa oli täielikult alkohoolik”, „Haiglas võeti mul laps käest ära”, „Pidin selle maja ära andma” liidavad rahvast rohkem kui presidendi üleskutsed mõelda välja sada põhjust, miks on Eestis hea elada.
Kui neid saateid pidevalt jälgida, mõjub mõnevõrra monotoonselt helitaustaks kõlav minoorne klaverimäng. Ka diktoriteksti pateetilisus „Rääkimata loos”…
-
Või et nad suudaksid nende ja oma lugude vahel vähimatki vastuolu näha. Mis vahet, ületoidetud või nälgivad, peaasi et saaks hädakella lüüa! Antud teemaga läks asi natuke üle piiri, ilmus õiendus (uudised.err.ee 5. IX: „TAI: uudis nälgivatest koolilastest on liialdatud ja eksitav”. Tagantjärele see muidugi midagi ei muuda, kuid võimaldab jäädvustada paanika tekitamise mehhanismi – antud juhul arvude ignoreerimise kaudu. Mäletatavasti oli väike virin ka Postimehe…
-
Avalikkusena on meil kõigil juurdepääs meedias toimuvale diskussioonile ERR-i üle, kuid kommunikatsiooni kohta avalik-õiguslikugi organisatsiooni sees saab teha vaid oletusi. Tõenäoliselt on praegusel majanduslikult ebakindlal ajal iga ERR-i töötaja ennekõike lojaalne tööandjale ning süsteemi arendamise ja muutmise mõtted jäävad tagaplaanile. See paistab välja ka programmide sisust. Äärmiselt oluline on aga, et kriitiline hulk töötajaid ei oleks kunagi valmis allutama ajakirjanduslikke kõrgeid eetilisi põhimõtteid pelgale enesemüümisele ega…
-
Lühidalt öeldes on ETV õnnetus tema kohustuses olla absoluutselt kõigile mõistetav ja igaühele huvi pakkuda. See on küll võimatu, kuid ometi on juba aastaid ETV-lt seda nõutud ja tublid ETV inimesed on seda ikka ja jälle püüdnud. Nii on tänagi ETV saatekavas nii kuivik-teemasaated, pehmed publitsistikasaated kui ka kollane vaht. Iseenesest vist mitte väga halvad saated – maksumaksjad ju vaatavad –, aga üldpilti ei saa kokku.…
-
Senistes põgusates aruteludes domineerivad teatud märksõnad. Trükiajakirjanduse puhul on nendeks „tiraaž” ja „lugejate arv”. Eraringhäälingu puhul saadete „vaadatavus/ kuulatavus” (rating) ning „osakaal” (share). Rahvusringhäälingu puhul on oluliseks märksõnaks „usaldus”. Kõrges usalduse näitajas elanikkonna hulgas on ERR näinud avalikkuse hinnangut tehtud tööle. Lisaks mainitud kriteeriumidele räägitakse ka tasakaalust või siis selle puudumisest ehk kallutatusest, seda küll peamiselt poliitiliste teemade ja tegijate vaatevinklist. Aga ka tasakaalustatuse analüüs peab…
-
Naabreid võib mõneti mõistagi, sest eks esmalt tahtis ära tappa sohihäbi, kui enne mänge pöördus ROKi president isiklikult Medvedevi poole, et see nõuaks omadelt sulitegemise lõpetamist. Absoluutselt erandlikku kaasust võis võtta ka rahvusliku solvanguna. No ja lõpuks olümpiahäbi veel takkaotsa . . . .
Mis seal rääkida, suur maa ja tugevad tunded. No aga mingid tunded tohiksid olla väikeselgi. Mingi bilansi peab tegema temagi. „Eesti võib rahul olla,” kiirustas kuulutama…
-
Hoopis ebaühtlase tasemega on aga Eesti sporditippude pajatused. Paistab, et koostajaile oli tähtis saada kaante vahele eelkõige nimekad sportlased ja vähem tähtis, kas neil on ka midagi öelda. Näiteks Aivar Kuusmaa tunnistab ausalt, et ei mäleta sellest ajast suuremat midagi, ometigi on tema kolm (!) sisutühja lauset ära trükitud. Kui spordikuulsuste jutt, mille sekka ka mõni päris vahva seigake, on valdavalt tagantkiitev, siis raamatu viimase osa…
