$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal

Loodetavasti on nõustamisliinidel, eluliinidel jm tööl vähemasti sama tundliku näitlejavaistu ja -andega inimesed, kuigi raske öelda, kui palju oli „Poeetiliste konsultatsioonide“ telefonikõnes näitlemist.

Erilise kullakaaluga on kogumiku „Mari-Liis Küla“ mälestuste osa, mis liidab professionaali refleksioonid isiklikumat laadi mälupiltidega.

Päevaraamatus ei pääse Andres Noormets maailma kirjeldamisest, aga ta ei kirjelda seda, kuidas tema maailm näib, vaid kuidas tema maailm on.

Kui küsida, kas tants pole enam see, mis ta oli enne pandeemiat, siis äkki ta ei olegi seda juba tükk aega olnud ja me alles nüüd märkame seda?

„Ma käisin teatris“ räägib samavõrd palju eesti teatrist kui Ivika Sillarist ning on seepärast üsna omanäoline teiste kriitikakogumike seas.

Alvis Hermanis: „Kui Jerzy Grotowski või Antonin Artaud oleks kuulnud, et teater on dialoogi koht, poleks nad millestki aru saanud.“

Merle Karusoo on määratlenud selle kaheköitelise raamatu „subjektiivse dokumentaariumina“, rõhutades eessõnas, et see teos väljendab ennekõike tema võlga oma õpetaja Voldemar Panso ees.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.