
Ekspeditsiooni välja toodud „Eikellegi kõrb“ on kohaloluharjutus, meile võõras, rohkem ida teatriga seotud teatrimeetod.

Ugala teatri uuslavastuse „Sume on öö“ väline atraktiivsus ja vorm mängivad sisulised tähenduskihid üle.

Kas on veel vastandlikumaid paare kui filosoofia ja sõjavägi? Ühe ülesanne on kõiges kahelda, teise ülesanne mitte kahelda.

2006. aastal kirjutatud tekstiga on Juha Jokelal olnud õnne või juhust sattuda otse praeguses maailmas (ja ka Eestis) nii meedias kui ka linnaväljakuil keeva avaliku võitluse keskpunkti.

Hendrik Toompere lavastusele „Kasvatushoone“ ei ole midagi ette heita: grotesk nii kontseptsioonis kui ka mänguvõtmes on teostatud meisterlikult.

Kalev Kudu toob nullteatri uuslavastuses publiku ette kummalises vaimses seisundis Henrik Visnapuu, kes vaatab tagasi oma elule.

Aare Toikka lavastustes põrkub sureliku inimlapse õnneotsing ja armastuselootus ühiskondliku (poliitilise) mänguvälja küüniliste mängureeglitega.

Sergei Fedotovi lavastus Vene teatris on turvaline kesktee kõigist võimalikest „Meistri ja Margarita“ käsitlustest.

Eesti Teatri Agentuuri selleaastasel näidendivõistlusel paistsid silma psühholoogiliselt teravad teatritekstid.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.