
Helena Krinal on teinud tiheda ja ergastatud lavastuse ning viinud tantsijad seisundisse, kus neil on hea olla ja see hea kandub publikuni.

Sander Puki uuslavastus „Ninasarvik“ Eesti Noorsooteatris on absurdinalja ja ühiskonnakriitilisuse kontrastse paarisrakendi särav näide.

„Suveöö unenäo“ lavastaja seekordne keskne teema on olnud armastus ning loomulikult keerlevad tegevusliinid armastuse ja selle teel ette tulevate karide ümber.

Traumal on alati kaks ajalist mõõdet. Üks on see, mis juhtub nüüd, traumat põhjustava sündmuse hetkel. Ent trauma tõeline mõju avaldub selles, mis tuleb pärast.

Lavastuses „Katk.Est.Used“ on laval olemise stiilgi eklektiline ning pole võimalik leida põhjendusi, miks üks tegelane on nii ja teine naa.

Anton Hansen Tammsaare miniatuure näeb-kuuleb (sõna)laval õige harva. Ega neid olegi lihtne lavakeelde tõlkida.

Kogumikus „Teatrielu 2020“ konstateeritakse, et mullu kolm kuud kestnud koroonapaus ei toonud teatrielus kaasa pööret, vaid oli pigem väike kõrvalekalle harjumuspäraselt rajalt.

Kalev Kudu poleks Kalev Kudu, kui ta ei oleks neid kahte – Juhan Liivi ja zen-budismi – lavastuses „Ma tahaksin olla kui lill“ kokku viinud.
Harald Thompson Rosenstrøm: „Tahan enda koostatud Vaba Lava kuraatoriprogrammis pakkuda inimesi puudutavat, neile vajalikku teatrit.“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.