$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal

Hendrik Toompere lavastusele „Kasvatushoone“ ei ole midagi ette heita: grotesk nii kontseptsioonis kui ka mänguvõtmes on teostatud meisterlikult.

Kalev Kudu toob nullteatri uuslavastuses publiku ette kummalises vaimses seisundis Henrik Visnapuu, kes vaatab tagasi oma elule.

Aare Toikka lavastustes põrkub sureliku inimlapse õnneotsing ja armastuselootus ühiskondliku (poliitilise) mänguvälja küüniliste mängureeglitega.

Sergei Fedotovi lavastus Vene teatris on turvaline kesktee kõigist võimalikest „Meistri ja Margarita“ käsitlustest.

Eesti Teatri Agentuuri selleaastasel näidendivõistlusel paistsid silma psühholoogiliselt teravad teatritekstid.

Lavale on toodud kolme inimese isikliku muutumise kogemus: laia teemapüstituse tõttu leidub põimingus nii säravat sünteesi kui ka tervikuga nõrgemini haakuvaid kilde.

Publiku spontaanses aplausis väljendub vaimustus meisterlikust mängust. Kunstis on meisterlikkus enamasti seotud materjali vastupanu ületamisega.

Kadi Herküli koostatud ja Katre Rohumaa kujundatud raamat teatrikunstnik Aime Undist on hõrk, imposantne ja diskreetselt avameelne (trüki)kunstiteos.

„Oidipuse. Antigone“ järgi on selge, et Tanel Saarel on välja kujunenud oma lavastajakäekiri, mis on hakanud mõjutama VAT-teatri ilmet.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.