
Ei „Romeo ja Julia“ kujundus ega laval toimuv tekita arusaama, et lahatakse tänapäeval aktuaalset, laia kõlapinnaga probleemi.

Paidelasi on sealne teater ise piielnud kõike muud kui eemalt, pigem ulatanud kutsuvalt ja dialoogi otsivalt käe, võtnud kontakti loomise südameasjaks.

Kellerteatri „Skiso“ on publikule nagu klassiekskursioon ohtlike vaimuhaigete maale, kus kõigil osavõtjail turvavestid seljas.

1946. aastal tekkis võimalus Estonia teatri juures tegutsenud stuudio baasil luua koreograafiline kool, eeskujuks pikkade traditsioonidega balletiõppeasutused Leningradis ja Moskvas.

Ükskõik millisena ja kus Von Krahli teater ümber sünnib, on üsna kindel, et ellu ta jääb, sest vajadus paadikõigutaja järele on alati olemas.

Hanna Kritten Tangsoo ja Sigrid Savi on juhindunud lavastust „Cowbody“ luues helgusest ja lõbususest, mistõttu on seda põnev vaadata kui nende arvates n-ö tervisliku ja mugava eluviisi kehastust.

Hanna Kritten Tangsoo ja Sigrid Savi „Cowbody“ lahutab meelt, sest selles vaibis on ka vaatajal hea olla, puudub hierarhia, et laval on targemad inimesed kui saalis.

Ray Bradbury tegelaste õnnetus pole selles, et nad ei loe raamatuid, vaid neil puudub kontakt looduse ja teiste inimestega, sealhulgas omaenda abikaasa ja lastega.

Ago Andersoni mängitav Ratas pole naisküsimuses valiv mees ja esindab magava kassi tüüpi, kellele hiired ise suhu jooksevad.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.