$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
Pariisi sügisfestivalil nähtud tükikese fookuses olid sotsiaalse närviga naised, kel soov luua poliitilist teatrit ja sügav kirjandushuvi.

Theatrumi lavastuses „Mood“ on Andri Luup narratiivsusest eemaldunud, kasutanud koomiliste sketšidega pikitud vestlusõhtu formaati, aga lõpuni pole see risk end õigustanud.

Urmas Lennuk on varemgi kirjutanud oma näitemängudesse raamatutegelaste paineid ja raamidest ehk raamatukaante vahelt väljamurdmise soove.

Isiklike lugude või tundmuste jutustamine laval on nõudlik formaat, mis eeldab loojalt oskust oma loomingust distantseeruda.

Seltskond on värvikas, igal oma patt hingel: salasuhe minevikus, armuke ootamas, lahutus ukse ees, narkolaks meeltes, intsest käeulatuses, pedofiiliaoht pea kohal.

Kui mõnda reeglit rikkuda, peab tabama õige hetke ning ka teadma, mis mõjub reegli rikkumisena ning mida täpselt rikkuda tahetakse.

Lavastus „Lause lõppu jõudes oleme unustanud, kust see algas“ on performatiivne, mõnel hetkel ülimalt koordineeritud, aga kohe seejärel mõjub peaaegu improvisatoorselt.

Rimini Protokolli ja Vaba Lava „100% Narva“ jääb kummitama – geniaalselt lihtsa dramaturgiaga kogukonnalavastus on intensiivne ja emotsionaalne.

Viktor Marvini esituses ei olnud paatost ega tormilisi tundeid, mis on nii kerged sõjateemaga kaasnema, vaid kõik oli edasi antud siiralt, nukravõitu alatooniga.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.