
Kertu Moppeli lavastuses „Mure staatuse pärast“ on kõik käsitletud, kõik on korrektne, kuid publiku pihkudest nirisevad teemaarendused läbi nagu liiv.

„Päva lõpuks, kiigu“ kätkeb endas nii Renate Keerdi kui ka lavakunstikooli XXXI lennu tugevaid jooni: lavastaja ja trupp on ilmselgelt koostööd nautinud ning fantaasialendu pole piiratud.

Soome Rahvusteatri lavastuses „Pentti Linkola – kas meiesugune?“ käsitletakse kestliku arengu teemat ning „Europeanas“ Euroopa identiteeti ja ajalugu.

Ene-Liis Semper on koondanud lavastuses „Nüüd võib sellest rääkida“ kõik inimlikud värelused ja korinad arhetüüpseks paratamatuseks.

Laval on kõik nii puhas, minimalistlik ja väljapeetud, et mahutab kõikvõimalikke tähendusi ja tõlgendusi, küll aga pole seda valusat ja poeetilist elu segapundart, mille pani kirja Tšehhov.

Norm Foster pole tõesti Shakespeare, Ibsen ega Kivirähk, aga see ei loe: näiteks Kivirähk on tõestanud, et tobedat plära ajades võib väga palju öelda.

Kui Tšehhovi kolm õde unistavad provintsist metropoli pöördumisest, siis Kadri Lepa kangelane tuleb pettumusi valmistanud suurlinnast koju tagasi.

Teatrikriitik Maris Johannes: „Kuigi Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi „Macbeth“ lõi aasta alguses kõvasti laineid, on minu selle aasta tähtlavastus Ojasoo „Vend Antigone, ema Oidipus“.“

Näitleja mängis eksistentsialistlikult: ta näitas, kuidas inimene on alati ebatäiuslik ja teda on võimatu lõpuni mõista, sealhulgas ka temal enesel.

Gyula Harangozó lavastatud „Pähklipureja“ on vaatamata loogikavigadele ja koreograafilisele vaesusele piisavalt vaatemänguline nii laste kaasatuses kui ka võrgutavalt visuaalses videokunstis.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.