-
Minu lavaversiooni aluseks on eelkõige Orwelli romaan, olen lavastades küllalt täpselt liikunud just selle järgi. Muude tekstide kasutamist põhjendaksin sellega, et tegu on allegoorilise teosega ja suuremat osa sealsetest sündmustest võib võtta kui eraldi etüüde. Meie oleme trupiga püüdnud tõlkida need teatrikeelde. Sest kirjandus ja teatrikeel on kaks ise asja. Olen kasutanud lühikesi lõike Mrożeki näidendist ?Ulgumerel?, paari muinasjutu kaasajastatud varianti, ühe tegevusliku stseeni olen laenanud…
-
Hea kirjanduslik tekst ei ole tingimata sama mis hea teatritekst. Väga tekstimahukate näidendite puhul tekib sageli küsimus, miks on kirjanik pidanud vajalikuks väljendada oma mõtteid just näidendi vormis. Näidendit kirjutades peaks minu meelest arvestama, et potentsiaalselt võiks see ka kunagi lavale jõuda. Teatrispetsiifika erineb printsipiaalselt kirjanduse omast. Teatri üheks olulisemaks jooneks on tema toimimine siin ja praegu: etendust ei saa tagasi kerida nagu filmi või üle…
-
Lavastus ?Kadunud aja saladus? on mõeldud lastele alates 5. eluaastast, kuid pakub kaasamõtlemist kogu perele. Teemaks on tänapäeval aktuaalne ja hõlmamatu aja mõiste. Miks vanematel ei ole aega, kuhu aeg kaob ja kuidas olukorda muuta? Lavastanud ja kujundanud Jaanika Juhanson, valguskujunduse on teinud Priidu Adlas. Näitlejatena teevad kaasa Kaili Viidas, Sheila Kolk, Aivo Sadam, Alo Kurvits jt. Etendused Tallinna vanalinnapäevade ajal 4. ja 5. juunil Assauwe…
-
Sebastian Harmann usub, et teater peab lahti ütlema konventsionaalsetest reeglitest ja nimetama end eriliseks, nimetama end Teatriks.
Sebastian Hartmann (1969) on tänaseks tõusnud Saksa teatrilavastajate esiritta. 1998. aastal asutas ta oma trupi wehrtheater hartmann ning peagi kutsus Frank Castorf ta Volksbühnesse majalavastajaks. Uue teatri lipulaeva Volksbühne lavastajana töötas Hartmann paar aastat, tuues lavale muuhulgas Tarkovski ?Stalkeri?. Praegu on Hartmann vabakutseline, keda kutsutakse saksakeelse ruumi suurimatesse teatritesse, nt…
-
Festivali peeti Riias ja Valmieras ning korraldajadki olid sedakorda Lätist ? küllap seetõttu olid programmis ülekaalus läti autorite lavastused. Ikka ja jälle värske vaatenurgaga üllatava Alvis Hermanise lavastajatööd kerkisidki ootuspäraselt teiste hulgast esile, kusjuures mitte ainult kunstiliselt vaid ka sotsiaalse mõõtme tõttu; mõlemas mängisid Riia Uue Teatri näitlejad. Peamiselt füüsilise teatri ja tegevus-performance?i vormis ?Pikk elu? osutab tänapäeva ühiskonnas valitsevale noorusekultusele kui etalonile. Sellele vastukaaluks viitab…
-
Inimeses elab tung ära minna. Kas või metsa elama. Ega keegi ei lähe kunagi kuhugi, kuid see tung on ikka olemas. Justnagu unistus puhtama ja parema elu järele. Või varjupaik.
See kõik tundub nii ilus, et naerda selle unistuse või tungi üle oleks justkui kohatu. Aga kas on? Äkki just peab? Ja kas äkki Jaan Tätte, see üldteada Vilsandisse pageja, just ei naera neidsamu ärapõgenemisi? Või…
-
Ajasime juttu mõni päev enne esietendust ja Gleb kurtis, et kahjuks ta esietendusele ilmselt jääda ei saa, ainuüksi maikuus on välja tulemas veel mitu lavastust/projekti tema osalusel. Et mehe mastaapidest selgemat pilti saada, võiks mõned siinkohal ka ära mainida: Ibseni ?Nukukodu? Aleksandri teatris, 18. mail esietendub Koreas suur lava-show, kus on suur osakaal idamaistel võitluskunstidel, ning mai lõpul Maria teatris Wagneri ooper ?Tristan ja Isolde?.
Gleb Fil?tinski:…
-
Minu isa oli samuti muusik ning lapsepõlves elas meie lähedal ka üks teine perekond, kus mängiti iiri muusikat. Nii ma sellesse ära armusin. Noorena käisin ümbruskonnas folkloori kogumas, hiljem olin muusik, tegelesin improvisatsioonilise näitlemise, stand-up-komöödiaga, luule esitamisega.
Milliseid instrumente mängid?
Mängin peamiselt puhkpille, iiri flööti, mis on klassikalise flöödi eelkäija, samuti mitmesuguseid tinavilesid. Aga ka mõningaid veidraid trumme. Ja laulan.
Kui tuntud on Yeatsi ?Punase Hanrahani lood? Iirimaal? Kas…
-
Rahvusvahelisel tantsupäeval 29. aprillil Kanuti Gildi saalis maailmaesietenduseni jõudnud lavastus kinnitas teatri manifesti. Teatri Apart näol on tegemist trupiga, kes on loobunud tantsuteatri kitsendavast mõistest ning kasutab oma lavastustes võrdselt nii tantsu, teatri kui klounaadi elemente. Sündiv visuaalne kujunditeater on mõistetav laiemale publikule. ?Uksed? on huvitav ka neile, kes on siiani kaasaegsest tantsust kaarega mööda käinud.
Nagu viitab pealkirigi, tõusevad uksed selles metafooriteatris tähenduslikule kohale. Puidust…
-
Tambet Tuisk ja Rein Oja maadlemas iseenda egoga. no97
Martin McDonagh, ?Padjamees?. Lavastaja Tiit Ojasoo, kunstnik Ene-Liis Semper, tõlkija Anu Lamp. Osades Tambet Tuisk ja Andres Mähar (Vanemuine), Rein Oja, Sergo Vares (Lavakunstikool). Esietendus 30. aprillil teatris NO97.
?Padjamehe? puhul tuleb kindlasti alustada tekstist. Emotsionaalses mõttes on see näitemäng üks võimsamaid modernismi-, aga ka modernsusekriitilisi tekste, mida olen kogenud. ?Padjamehes? sisalduvad teoreetilised allusioonid on mitmetasandilised ja laiahaardelised.…
