-
Lühidalt on see selline tavalise naise päev, mis algab vanniskäiguga ja lõpeb ajuoperatsiooniga. Küll kõik natuke teistmoodi võtmes ja kindlasti teistmoodi vormis. Stereotüüpide arendus ja upgrade. Sobitame lihtsaid ja minimalistlikke vorme kokku keeruliste ja suursugustega, ? nii muusikas, kostüümides kui koreograafias. Keskseks teemaks on ILU ja selle erinevad väljendusvormid.
Ehk iseloomustaksid lähemalt tantsijaid Titovat ja Pärensoni.
Nii Oksana kui Päär on tantsijatena väga hea materjal. Koreograafia sünnib…
-
Oh, kui palju kordi oleme Ene-Liisiga Vanalinnastuudiole mõeldes tundnud: hakkaks see ometi juba pihta! Suurim vaev kriisis teatri saneerimise ehk eelkäijate võlgadest väljatulemise ja uue loomingulise kursi mahamärkimise juures ei ole mitte pingelised inimsuhted või tasumata arvete hunnikud, vaid ootamine. Ootamine, millal algavad proovid ja sealt edasi etendused ja jälle proovid. Nüüd on see aeg käes. Ükskõik, mis jaburaid, erakorralisi, tüütuid või väljakutsuvaid olukordi teater kui…
-
lugemine ?Vents du Nord?
Pariisis
15. ? 17. II toimub Pariisi Ida-Teatris (Théâtre de l?Est parisien) teatrisündmus ?Põhjatuuled?. Kolmel õhtul loetakse ette prantsuse lavastajate lavastatud Põhjamaade kaasaegsete autorite näidendid. Prantsusmaal, kus Põhjamaade näitekirjanikest on tuntud Ibsen ning Strindberg, harvemini ka Söderberg ning tänapäeva autoritest Fosse ja Noren, on ürituse eesmärgiks tutvustada teatriprofessionaalidele ja publikule nende maade näitekirjanduse uusi nimesid. Lugemisele tuleb Taani, Soome, Islandi, Norra ja…
-
Näitlejate ja teatri arendamise sildi all pole küll mõtet niimoodi teha.
-
Kelle initsiatiiv see on, et Kivastik viimaks Draamateatri lavale pääseb?
Kivastik on oma näidenditega, jah, mitu aastat juba ümber Draamateatri maja luusinud, aga ikka on ta kuidagi välja tagasi aetud. Aga Kivastik on nüüd juba nii suureks kasvanud, et ega naljalt tema vastu enam ei saa.
?Savonarola tuleriida? esietenduse sündmuseks lavastamine on esmakordsena üsna erandlik. Mida on lavastusel sellele vastu panna?
Eks lavastust ennast tuleb ikka vaadata.…
-
Ajaks nagu naerma, aga ikkagi on sümpaatia vaese kunstniku poolel
Maksim Gorki ?Ema?. Lavastaja ja instseneerija Rainer Sarnet. Kunstnik Liina Keevallik. Osades Liina Vahtrik, Mari Abel, Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak, Erki Laur, Taavo Tiko. Teksti luges Lembit Eelmäe. Esietendus Von Krahli teatris 12. I 2005.
?Meie tubli kodanliku vabariigi oma
töölisteater Von Krahl tegutseb jõudsalt?.
Ivar Põllu
Mida-mida? Aga seda, et näen oma elupäevil eesti laval veel kord Maksim…
-
Ring on täis saanud: jälle Vanemuine, jälle Shakespeare?i komöödia. Kas selline komplekt on teie kirg?
Mitte rohkem kui kõik muu. Aga oivaline tunne on istuda Meistri köögis. Sest Shakespeare on minu silmis tõeline Meister. Seda enam, et ?Nagu teile meeldib? on üks helgemaid näidendeid, mis ta on kirjutanud.
Peale selle, et Shakespeare?i teavad kõik ja et stiilne komöödia on ajatu ning et igal teatril on head komöödiat vaja,…
-
?Külmetava kunstniku portree? eest.
Kas ei ole hirmus kohe esimese lavastusega aastapreemia saada?
Lavastamine ei ole niisama asi, see on elukutse. Selleks peab korralikult ette valmistama. Vahel tundub meile siin teatris, et mis nad ikka teevad seal saalis. See on elukutse. Ei ole nii, et hakkan ka.
Ja ega mul ei olnud seda kavatsust, et ma lavastan. Meil ?Teenri? tegemisel oli väga hea trupp, kõigile väga koostöö…
-
Sotsiaalse sõltumatuse aeg (Tiina Mälberg ja Toomas Suuman).
Kes muu kui Vaino Vahing tõi eesti teatrisse (muidugi ka eesti draamasse) põhimõtteliselt uut tüüpi peresuhete kujutamise. 1972. aastal Pärnu teatris esietendunud perekonnadraama ?Suvekool? tõi muuhulgas esimest korda välja tõe, et mehe-naise (kaudsemalt muidugi ka ema-poja-äia-minia jne) vahekordades on alasid, ?mille külge tark ei puutu?. Et seal leidub suhtelõimi, alluvus-, allutamis- ja alistumissuhteid, võõrale silmale vintsutavaid ja vulgaarseidki mänge,…
-
Kodanlik meelelahutus ei ole ainuvõimalik! Juba eesti kutselise teatri algusaegadel tahtsid inimesed seltsiteatrite vodevillide, kotijooksu ja ballide vahele sõõmu inimest kõnetavat kunsti, rahvast rahvale rääkimist, arusaadavat, aga allahindluseta meelte kokkupanemist. Mitmel pool Eestis tegutsesid töölisteatrid, mis tõid lavale nii sotsiaalselt teravaid (omaaegseid) kaasaegseid näidendeid kui ka rahvuslikku dramaturgiat (nt Raudsepp), räägiti arusaadavas, kuid uuenduslikus teatrikeeles. Möödunud sajandi keskpaiku, tööliste riigis riigistatud seltsiteatrid on nüüd, uuel sajandil,…
