-
Aastatel 2000 – 2005 esietendus raadioteatris 32 kuuldemängu, kusjuures 24 eesti autoritelt, originaalkuuldemänguks kirjutatud vaid 5: Jüri Tuuliku “Linnusita”, Mati Undi “Kas kuulete. . . .?”, Madis Kõivu “Järv” ja “Üks teine lugu”, Aidi Valliku / Liisi Tegelmanni “np3”. Klassikaseadeid ka 5: Koidula “Kosjaviinad”, Tammsaare “Noored hinged”, raadio-ooper “Vastaskallas” Aino Kallase “Reigi õpetaja” põhjal, August Gailiti “Toomas Nipernaadi” novell “Seeba kuninganna” ning kümneosaline “Ekke Moor”. Raadioklassika on ka Albert…
-
22. detsembril toimus teatris NO99 ühekordne aktsioon “Ulgumerelainetel” (lavastaja Tiit Ojasoo). Neli näitlejat andsid esmalt pressikonverentsi, seejärel pidid nad võimalikult täpselt läbi mängima Sławomir Mrożeki “Ulgumerel”. Enne seda olid nad joonud aga väga palju viina. Pärast aktsiooni toimus publiku ja lava vahel arutelu, millest võttis osa ka Jan Kaus. Teater palus, et Kaus jätkaks saalis alustatud sõnavõtuga, mida ta kirja teel ka tegi.
Tere, Eero!
Nagu lubasin, püüan…
-
Vronski (Priit Võigemast) “seebitab” Anna Kareninat (Triinu Meriste). Tarvo Vridolin
Lev Tolstoi “Anna Karenina”, tõlkijad Selma Holberg ja Ugala loominguline ühendus H.O.P.P., lavastaja ja instseneerija Mihhail Tšumatšenko (külalisena Moskvast), kunstnik Aime Unt (külalisena), muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, liikumisjuht Oleg Titov. Mängivad Triinu Meriste, Aivar Tommingas (külalisena Vanemuisest), Arvi Mägi, Priit Võigemast, Aarne Soro, Hilje Murel, Maria Soomets, Kadri Lepp, Vilma Luik, Tobias Tammearu, Anne-Reet Margiste, Tanel…
-
Eesti Nukuteatris pannakse Anderseni aastale punkt sooja ja humoorika jõululavastusega “Muinasjutumees”. Tegu on Urmas Lennuki kollaažiga Anderseni tuntumatest muinasjuttudest.
Külmas katusekambris kirjutab Muinasjutumees Ants Kristjan (Hendrik Toompere) kurba muinasjuttu Tuletikutüdrukust (Laura Nõlvak). Loosse sekkub sõnakas pardipoeg Inetu (Lee Trei), kes võitleb õigluse ja õnnelike lõppude eest. Saabub muinasjutte ostma tulnud Kuningas (Taavi Tõnisson) ning käivitub lugu, kus kohtutakse veel Vankumatu Tinasõduri (Tarmo Männard) ja Lumekuningannaga (Tiina…
-
Rakvere teatri “Okasroosike” on eduka teatriprojekti hea näide. See on ilmselge meelelahutusliku eesmärgiga ettevõtmine, mille sihiks esmalt ja peamiselt Rakvere teatri olemasolu ja aktiivsuse teadvustamine ning inimhulkade juhatamine kultuuri ja konkreetselt just selle ühe asutuse juurde. Üllas äri, ühesõnaga.
Etendus jääb selles sündmuste, päevaplaani tulevärgis isegi ehk teisejärguliseks: pigem on see talvine pereatraktsioon (kuigi tõtt-öelda paistis isasid saalis tunduvalt vähem kui emasid-vanaemasid), show. Esmalt tuhisesime spetsiaalse teatrirongiga…
-
Noppeid
Teatritesse publikut jagus ja tundub, et jagub edaspidigi. Selles mõttes on olukord nagu kontrolli all, kuna saalide täidetus paistab peamine olevat. Loogiline on, küsimus on aga selles, et keda ja mis hinnaga saali saada.
Kõlagu see nii õudselt kui tahes, aga eks täiskasvanutele mõeldud teater on ju ikkagi ajaveetmiseks, meelelahutuseks. Vaimselt väljakujunenud inimest on teatriga väga raske või võimatugi paremaks või halvemaks teha. Hea teatritükk paneb…
-
Sepo Seeman ja Jaan Rekkor.ants Liigus
Lastenäidenditega on nagu matustega: me ei saa kunagi teada, kuidas need kliendile meeldivad. Laps ei osta ise piletit, lapsed ise ei kirjuta endale näidendeid. Selles tükis on küll lapsed laval, aga pigem tapeediks suurte näitlejate tegemistele. Laste ja lastenäidendite seos on pehmelt öeldes küsitav. Igal juhul olid lapsed laval rõõmsate nägudega. Kas sellepärast, et nii peab kogu aeg õitsema ja särama,…
-
Kultuuriakadeemia teatrikunsti üliõpilane Jaanika Juhanson on toonud lavale energiast pulbitseva jõulumuusikali. “End-Sa-Pese” räägib räpasest poisist, kelle vastu päkapikud superkangelase võitlema kutsuvad. Lavastus on omapärane kompott: kasutuses on video, jõulised kostüümid, kiire liikumine, laulud, kuid samas on järgitud n-ö vaese teatri mõtet. Oli kui dekoratsioonideta kabaree. Kuigi otseselt ei reklaamitud seda lastelavastusena, näitas allameetrimeeste osakaal publiku hulgas seda siiski. Näitlejad mängisid publikuga ning lõpuks sai oma pileti…
-
Tiit Ojasoo ja Ene-liis Semper: Üldiselt me ei kakle. Meie sõrmenukid on roosad, õrnad ja puutumata. Aeg-ajalt vist küll tahetakse, et me virutaks, äigaks, viilutaks, röstiks, pillutaks, aga oleme siiani eelistanud rääkida oma teatris natuke teistsugustest eesmärkidest. Noh, näiteks, et võiks olla pühendunud ning teatris purjuspäi mitte lavale tulla. Või siis selline kummaline idee, et püüaks inimestele rääkida vastutustundest, või mis oleks, kui teeks lavastusi pigem…
-
Estonia pole üksnes maja. Eelkõige on tegu rahvusliku sümboliga, mis tähtis igal ajal, olgu see halb või hea. Olgu see aeg iseseisev või anastatud.
Arvan, et sõna “Estonia” on kasutusel just tänu Estonia Seltsile ja selle eestvedamisel 1913. aastal valminud teatri- ja kontserdimajale. Muidu kõneleksime Eesti kõrval vist ikka Estlandist.
Juba varasemast Saksa teatrist suurem hoone ja asukoht selle kõrval oli intrigeeriv: kui esimene vaatas vallutajate vanalinna poole,…
