-
RAKVERE TEATER
Rahvusvahelised teatrifestivalid on nagu mingit laadi jätk kunagistele koloniaallaatadele, kus näidati eksootilisi ja veidraid põlisrahvaid ja neegripoiste tantsu.
Hiljuti oli mul võimalus Berliinis toimunud hiina kultuuri festivali raames näha qinqiang-laadis hiina klassikalist teatrit. Minu eelteadmised hiina teatrist on muidugi ülimalt puudulikud – nagu ilmselt enamiku festivalikülastajate, ka nende, kes ise teatriga tegelevad omad. Nii oligi ülim, mis ma teha võisin, keskenduda sellele, mida vahetult nägin ja…
-
Need identiteedivargad-sildistajad olid tantsijad Portugalist, ilmakuulsast Rui Horta “SET UP-ist” räägin. Pole ma mingi kaasaegse tantsu sõber, aga kolmest portugali tantsupoisist lasin end ära võluda. Kuidas nad mässasid publiku ja ruumiga: nagu oleksin sattunud jalgpallimurule vähemalt veerandfinaaliks, ümberringi käib raske andmine, mina ei tunne suurt reegleid, ometi saan vahel juhusliku söödu, nii et ole mees ja tsenderda. Kogu aeg oli tunne, et jääd oma kohast ilma…
-
Kiirused on suured, pall veereb, meeste vahel võib aimata füüsilist kontakti – äkki üks atleet-etendaja katab kätega näo, kukub efektselt murule, haarab siis jalast ja me näeme valust moondunud nägu. Ta väänleb murul, ahmib õhku, vist viimased hingetõmbed. . . . Jah, ilmselgelt murdis kondi, või siis lõhkes mõni organ, või vähemalt sai nuga. Midagi õudset on juhtunud ja seda tunnistab terve maailm. Avalikult sandistatakse inimene või isegi tapetakse.…
-
Brian Friel, “Kodukoht”. Lavastaja Priit Pedajas, kunstnik Pille Jänes (külalisena). Osades Harriet Toompere, Ivo Uukkivi, Britta Vahur, Guido Kangur, Lauri Lagle, Jaan Rekkor, Taavi Teplenkov, Tõnu Oja, Laine Mägi, Mihkel Kabel, Raido Ringmets (külalisena), Liisa Tetsmann (külalisena) või Elizabeth Berthel (külalisena) või Anni-Liis Lõhmus (külalisena). Esietendus Keila-Joa mõisas 7. VII.
“Kodukoht” on tänavuse teatrisuve üks visiitkaart. Eliitteatri peanäitejuht ja tippnäitlejad, kättesaadav asupaik (mõisahoone, mis asub otse keset pealinna rikaste magalat),…
-
Veetsin meeldivalt Turu, Praha ja Eesti kolleegidega aega, liikudes teatrist teatrisse, etenduselt etendusele, mis olid sama erinevad kui inimesed, kes kohapeal elasid. Tõsi, on siingi probleeme – finantsilisi, struktuurilisi, esteetilisi, kuid vähemalt on tegu samade raskustega, nagu teistes riikides: lasteteatri edu sõltub lavastaja ja näitlejate suhtumisest. Huvi lastele mängida ja teatud tasemega professionaalsed oskused loovad huvitavaid kontseptsioone ja põnevaid lavastusi.
Minu oletus raskuste vene ja lääne…
-
Küllap ongi nõnda, et ainsad tõelised konkurentsijooned teatris jooksevad läbi publiku: määrab konkurents publiku nimel, publiku tarvis, teatrite, etenduste, näitlejaisiksuste vahel. PRIIT GREPP
Tere päevast lugupeetud tudengid, austatud kolleegid, daamid ja härrad! Kui mind sel seminaril osaleda paluti, püüdsin end üsnagi napi ajaga teemasse mõelda. Seoseid tekkis palju ja küllap on ka järgnev arutlus vaid üks paljudest. Igatahes tahan kõigepealt teiega jagada mõnd mälupilti, mis mind selle näitlejakonkurentsi…
-
“Käpipuu vennaskonna” värvikas tüüpide galerii.
Käpipuu – Anneli Rahkema, Veerev Munamees – Liisa Aibel.
“Käpipuu vennaskond”. Esietendus Rakvere teatris 13. IV. Lavastaja Üllar Saaremäe, kunstnik Vadim Fomitšev, helikujundajad Tarmo Linnas ja Peeter Volkonski. Osades Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Liisa Aibel, Ülle Lichtfeldt, Margus Stalte, Marii Ingriin Saaremäe või Anne-Marie Suomalainen, Erik Ruus, Peeter Jakobi, Dajan Ahmet.
Üllar Saaremäe, Rünno Saaremäe, Käpipuu vennaskond. Kujundaja Dan Mikkin, illustreerinud Vadim…
-
Siis ükskord käis meie maakultuurimajas nukuteater mängimas muinasjuttu. Seal olid naljakad nukud, kes kõnelesid kogu keha edasi-tagasi ja külgede peale kõigutades. Ja silmad olid täiesti surnud. Ise olid nad värvitud poroloonist. Ja rääkisid idioodi häälega. Pärast etendust tegi Hendrik Toompere maalastele Hunt Kriimsilma ka. Suu töllerdas imelikult ning ta oli ka ikka koledasti värvitud. Aga koonu puudutada ma ikka ei julgenud. Ma olin viisakas ka. Kui…
-
Piinlik tunnistada, aga minu kogemus eesti lasteteatrist on väga väike. Tagantjärele võin öelda, et just seetõttu oli festivalinädal mulle väga tänuväärne, tore, hariv ja ka žürii esimehe roll sisuliselt põnev. Esmapilgul oli mul raske sellele ülesandele läheneda (just selle vähese lasteteatri kogemuse tõttu) ja seepärast tõlgendasin oma rolli pigem nii: aitan ehk oma üldteatraali pilguga mitmete elualade spetsialistidel ühist keelt leida.
Nii vähe kui ma lasteteatrisse olen…
-
Igal juhul on “Draamakese”-laadset festivali vaja. Alul olin pisut ehmunud, pigem küll kõhkvel, kui tehti ettepanek žürii töös osaleda. Ent lähenesin asjale juba eos pisut omakasupüüdlikult – millal ja kuidas ma ikka kõik need lavastused ära vaatan? Isegi koos oma lastega teatris käies ei tuleks see ilmselt kõne alla – vanemad pojad on mõne tüki jaoks juba liiga suured ja noorem tütar veel liiga väike. Seetõttu…
