-
Anne Tuuling, Iivi Lepik, Ma jutustan teile oma loo. Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri teisest lennust. Toimetanud Mall Johanson, kujundanud Kersti Tormis. Valgus, 2006. 447 lk.
Eesti NSV Riikliku Noorsooteatrina nelikümmend aastat tagasi alustanud Tallinna Linnateater on küllap Eesti teatritest kõige jõudsamalt üritanud omal initsiatiivil oma tegevust ka raamatukaante vahel jäädvustada. Näiteks märksa pikema ajalooga Ugala jõudis esimese süstemaatilisema kogumikuni alles tänavu (Helle Leppiku kokku pandud “Ugala Aja…
-
Teema tundub esmapilgul kurjakuulutav ning stereotüüpidest lähtuv kodanik võib arvata, et jälle kavatsetakse vaene eesti teater liistule tõmmata ning talle pika puuga ära teha. Ilmselt seda siiski ei juhtu ning see oleks ka liiga lihtne ja igav lähteülesanne. Tutvustan siinkohal põgusalt konverentsil kõneks tulevat, kutsudes seega Tartusse esinejatele kaasa mõtlema või siis vabalt valitud kohas individuaalselt mõlgutama.
Mõned strateegilised küsimused on peidus juba konverentsi pealkirjas. Enne…
-
Näitemängu avastasin, kui olin mõne aasta eest Peterburis oma iidollavastaja, läinud sügisel Eestissegi jõudnud Lev Dodini tükke vaatamas. See on üks harvu vene kaasaegseid näidendeid, mille Dodin lavastada on võtnud – üldjuhul ta alla Tšehhovi ja Dostojevski oma materjali ei vali. Näidend esialgu väga ei haaranudki, tundus natuke olustikuline vene eluolu, aga trupp, eriti Dodini teatri naised, mängisid vaimustavalt, erilise sära ja põlemisega. Lavastus ise on…
-
Seesama usalduskrediit sunnib aga väljendama muret ühe uue tendentsi pärast, mida kohtab nii No99 ja Von Krahli viimastes lavastustes (vastavalt “Nafta” ja “Võluflööt”) kui teisteski teatrites (mõtlen näiteks märtsi lõpus esietenduvale Linnateatri “Genoomile”, mille puhul saan tugineda küll vaid ajakirjanduses ilmunud eeltutvustustele). Nimetan seda tendentsi “meeleparanduslikuks teatriks”, mille all pean silmas sellist teatritegemist, kus kunstiliste vahenditega püütakse kutsuda inimesi üles meelt parandama: vähem tarbima, säästlikumalt elama,…
-
Fossiilset kütust kulub isegi No-teatri etendustel. aron stern
Kui mulle tehti ettepanek kirjutada artikkel teatrist ja kunstist, olin millegipärast nõus. Aga tuleb tunnistada, et artiklist ei tulnud midagi välja. Mõtlesin, et kuna aega on, siis panen iga päev ühe või kaks mõtet kirja ja et pärast vormistan lihtsalt ära. Iga päev kirjutasingi mingi mõtte või lõigu, aga järgmisel päeval ei olnud seda millegagi jätkata. Nii tekkis mul…
-
Viimätsel aol om mul tiatriga köüdet läbielämiisi väega veidü olnu. Tiatri ja maainemise jäävä kõgõ ütstõsõlõ võõrambas. Innembi kävevä inemise bussiga liina tiatrihe. A nüüd kõikaig veidemb. Pilet om kallis ja pentsu veidü. Pümmeh nakkas ikäv kah. Olõs sõs, et tiatrirahvas ajanu umma asja vai olnu lihtsäle õnnõlinõ nii, et olõs põnnõv kaia, minka üle nä rõõmsa omma. Inämbüisi tuu niimuudu olõ-i. Tiatri taht nii jället…
-
rahvusvahelist teatripäeva,
sel päeval antakse Vanemuise teatris üle ka Eesti teatri aastaauhinnad,
peetakse pidu ja vaadatakse
suurejoonelist fantaasiapilti
sajandivanuse eesti kutselise teatri
teemal, Andrus Kiviräha näidendi
“Teatriparadiis” esmaettekannet.
Sirp õnnitleb eesti teatritegijaid ja
-sõpru eriväljaandega!
Pauli veerg. . . . Head lehetoimetajad on teatriaasta puhul sellise asjakese välja mõelnud. Teatrijutt, mida kirjutavad anonüümselt eri autorid ja mida pakutakse maskott Pauli päeviku pähe, et oleks nagu teatritegijate ühine jutt – kas…
-
Foto: Ivar Põllu
Peaks vahepeal asjast kirjutama. Teatrist, aga mitte lavastusest. Mitte tutvustama ega kirjeldama, mitte avama lavastaja mõttemaailma ja mitte avama tõlgendusvälju. Pigem sellest, et miks üldse.
Ma ei teagi, mida siis nüüd kirjutada. Sest ma ei tea, kelle poolel ma olen. Tundub, et pool tuleb valida. Vähemalt täna, siin, Eestis. Kopitanud või õitsev teater, loomulikult. Ei oska seisukohta võtta.
Valida pool
Ühelt poolt peaks ma ju olema…
-
Legendaarse lavakõne õppejõu Karl Adra nimelise auhinna (asutas 2001. aastal Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapital) andis 16. III Theatrumi etenduse “Pido pahandusõga” järel Tõnis Rätsepale üle žürii liige ja 2004. aasta auhinna laureaat Aarne Üksküla (žüriisse kuulusid veel Anu Lamp ja Peeter Tammearu). Seekordne auhinna laureaat Tõnis Rätsep on Vanalinna Hariduskolleegiumi gümnaasiumi teatriklassi lavakõne õppejõud. Statuudi kohaselt antakse auhind draamanäitlejale, kelle korrektse eesti keele ja kõnekultuuri tõttu sõnum selgelt…
-
Nagu mu päevikusissekande pealkirigi ütleb, käisin teatris. See tähendab: läksin hoonesse, milles tegutseb teater, inimesed on ette valmistanud midagi kunstitaotluslikku ja tahavad, et ma vaataks seda. No ma siis vaatasin. Ja annan teile nüüd sellest teada.
Mehed-naised – see oli metsik! Ausalt öeldes pole ma juba ammu sellist taset näinud! Kuigi see sama trupp on ikka teinud sellist ebakonventsionaalset ja interkultuurilist, iga keharakuga tajutavat metateatrit, oli…
