Teater

  • Pauli päevik: “Baltoscandali” löögid ühte väravasse

    Need identiteedivargad-sildistajad olid tantsijad Portugalist, ilmakuulsast  Rui Horta “SET UP-ist” räägin. Pole ma mingi kaasaegse tantsu sõber, aga kolmest portugali tantsupoisist lasin end ära võluda. Kuidas nad mässasid publiku ja ruumiga: nagu oleksin sattunud jalgpallimurule vähemalt veerandfinaaliks, ümberringi käib raske andmine, mina ei tunne suurt reegleid, ometi saan vahel juhusliku söödu, nii et ole mees ja tsenderda. Kogu aeg oli tunne, et jääd oma kohast ilma…
  • Pauli päevik: Näitlemiskunsti kiirkursus

    Kiirused on suured, pall veereb, meeste vahel võib aimata füüsilist kontakti – äkki üks atleet-etendaja katab kätega näo, kukub efektselt murule, haarab siis jalast ja me näeme valust moondunud nägu. Ta väänleb murul, ahmib õhku, vist viimased hingetõmbed. . . . Jah, ilmselgelt murdis kondi, või siis lõhkes mõni organ, või vähemalt sai nuga. Midagi õudset on juhtunud ja seda tunnistab terve maailm. Avalikult sandistatakse inimene või isegi tapetakse.…
  • pauliKESE päevik: Väikestel inimestel on konstitutsiooniline õigus oma teatrile

    Siis ükskord käis meie maakultuurimajas nukuteater mängimas muinasjuttu. Seal olid naljakad nukud, kes kõnelesid kogu keha edasi-tagasi ja külgede peale kõigutades. Ja silmad olid täiesti surnud. Ise olid nad värvitud poroloonist. Ja rääkisid idioodi häälega. Pärast etendust tegi Hendrik Toompere maalastele Hunt Kriimsilma ka. Suu töllerdas imelikult ning ta oli ka ikka koledasti värvitud. Aga koonu puudutada ma ikka ei julgenud. Ma olin viisakas ka. Kui…
Sirp