$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal

Lavastus „Klassis“ oma askeetlikus režiis ja stsenograafias jätab igale vaatajale ruumi omaenda koolimälestuste taaselustamiseks.

Julguse ja teravuse poolest annavad lätlased eestlastele silmad ette, vähemalt nii paistab pärast Riias festivalil „Skate“ neljal päeval nähtud kaheksat lavastust.

Mati Undi kirjutatud ja Tiit Ojasoo (taas)lavastatud „Vend Antigone, ema Oidipuse“ üheks peateemaks saab pidada võimu ja selle juures püsimist.

Jevgeni Gribi „Tuhkvalge“ on oma tugevuste ja nõrkustega vaieldamatult nii teatrile, koreograafile kui ka tantsijatele tähtis teetähis.


Kinoteater on pannud lugejad-vaatajad kihama väljaspool teatrit, aga teatri sees, kaasa arvatud laval, põrkuvad nende kiiduväärt ponnistused pinksipallina seinast tagasi.

Eesti Noorsooteater võib vabalt välja öelda: oleme siin selleks, et noored mõistaksid armastuse mitme näoga olemust ning leiaksid sellest tuge.

Ester Purje noorusmälestused on olnud Tiit Palule aluseks, et kirjutada ja lavastada pildikesi Saaremaa teatrielust.

Liisbeth Horni hoogne „Tõsielu laulikud“ paneb juurdlema mõtlemise kõikvõimsa ja hävitava jõu üle, sealhulgas tõstatab aga ka küsimuse, kas elementide rohkus toetab või murendab nähtut.

Kas ja mil määral saab ja tohib noorte loomingut lahti harutada, kui jääb tunne, et tegijad end looduga nii väga samastavad?
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.