
Ingomar Vihmari dramatiseering liigub läbi A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ V osa õige kärmesti, eks ka omajagu konspektiivselt, mistõttu algteksti tundmine tuleb tingimata kasuks.

Eesti Draamateatri laval saab jälgida maailma, kus midagi ei jäeta juhuse hooleks, kus kasutusele on võetud kõik võimalikud vahendid publiku tähelepanu köitmiseks ja mõtte käivitamiseks.

Nuutrumi lavastust „Orzel. Laidoneri ööd“ võib vaadata ka kui armastuslugu, armast väikest lembelugu, kus pole palju tundeid, aga see-eest rohkesti vaoshoitud ustavust ja lojaalsust.

„Lõpp“ aitab surma maa peale tuua, rääkida elus kõige olulisemast ja vääramatust, mille enamasti eelistame eufemismide taha peita.

Noorem põlvkond tundub olevat kaotanud usu ühtsesse narratiivi. Võib-olla on neil raske uskuda, et maailm on tore terviklik paik, millel on mingisugune mõte.

Vene teatri uus juht Anne-Lii Päiv: „Vene teatril on tõsised rahalised kohustused, mis on seotud ammu-ammu enne meid võetud laenuga, aga üldiselt on teatri finantstulemused küllaltki head.“

eˉlektroni etenduskeskkond, kus lava on kaamera(te) vahendatud ning vaatajad mööda ilma laiali, sobib lavastusele hästi, luues publikulegi ligipääsmatuse kogemuse.

Lavastuses „Fun Fact“ on näitlejad seadistanud end vagunisaatjateks, aga see, milline reis tuleb, sõltub vaatajast ja laudkonnast.
Marius von Mayenburg lahkab tänapäeva inimese voolavat, ebapüsivat olemust, nii identiteedi kui ka tõe suhtelisust ja pidevat muutumist.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.