-
See, et lavastus Tuchile ei sobinud, polnud tõesti mitte toimetaja, vaid pigem ikka lavastaja töö tulemus. Vana kriitik võinuks seda teada.
-
Käisin eile Linnateatris (22. I 2007) vaatamas Rakvere teatri etendust “Kiri Jumalale”.
Hirmus pisarakiskuja oli.
Ma olin natuke segaduses. Paljud nutsid, mul pisaraid ei tulnud. Olen muidu küll lahtise emotsiooniga. Äkki oli asi selles, et ma nautisin, kuidas Saaremäe ja Aru omale eluajal aumärki seavad. Muidugi oli mul Oskarist kahju, kuid onu Dajanist oli ka kahju. Samas Oskar sai nii õnnelikuks ja onu Dajan kindlasti ka. Kuigi ma…
-
Mis muutus teatris tänu juubeliaastale? Kas suudeti midagi püsivamat ponnistada või lendas juubel koos selleks kulutatud rahaga ilutulestikuna õhku, jäljeks ainult mõrk mälestus. Kus šampanja lahe uim kaigub valutavas peas.
Vaadates pinnapealseltki teatrite tegemisi, paistab seal sulaselge argipäev. Linnateatris pingutati veel juubeliaasta lõpus lavale tõeline suurteos, mille märksõnaks “Pirandello” ja “Šapiro”. Ent kui juubel läbi, paistis teatri plaanides vaid iiri menutükk kahele näitlejale.
NO-teatris ei paista…
-
“Järelmäng”: Andrei Prozorov – Martin Veinmann, Sonja Serebrjakova – Kersti Kreismann. TEET MALSROOS
Iiri näitekirjaniku Brian Frieli näidend “Järelmäng” Eesti Draamateatri maalisaalis läheb täissaalidele. Frieli fantaasiamängus kohtuvad 1920. aastate kõrvalises Moskva kohvikus kahest Tšehhovi näidendist pärit tegelased: Sonja Serebrjakova (“Onu Vanja”) ja Andrei Prozorov (“Kolm õde”). Lavastajat polegi. Kavalehel on märge: lavastanud ja mängivad Kersti Kreismann ja Martin Veinmann. Mõneti tavatu ettevõtmine – näidend on lavale jõudnud näitleja(te)…
-
“As You Like It”: Frederick – Aleksandr Ivaškevitš.
Augustis 2005 jõudis Vene Draamateater kahtlemata oma teel madalaimasse punkti. Jelena Skulskaja “Kuidas armastada valitsejannat”, jõhkralt grafomaanse ja mõttetu kirjatöö lavalejõudmisega sai ilmselgeks: madalamale langeda pole enam võimalik. Hoolimata tol ajal veel kunstilise juhi rollis Eduard Tomani püüdlustest “pakkida” seda arusaamatut materjali mingilgi määral talutavasse lavalisse vormi ning hoolimata sellest, et näitlejad (mõnigi küll ilmselge ebameeldivustundega) mängisid kohusetruult, oli…
-
Õnneliku inimese uni: Kusum Gboo “Somu”. Laval on paarkümmend elurõõmsat ja energilist neegrinaist-meest, kes on kutsutud siia selleks, et raputada meid, põhjamaa mõmme, talveunest üles. Kuna festivali kuraator Jaanus Rohumaa on lubanud kõigilt esinejatelt lugusid, alustavad ghanalased rahvuslikku koloriiti rüütatud loomise looga. Lapsemeelne ingliskeelne jutt suubub sõjatantsu. Tantsu ja trummiga koos tuleb see õige magus Aafrika energialaks, nii et tamtamm neelab alla ka Salme kultuurimaja pidulik-stalinistliku…
-
Kohtumine Dmitri Krõmoviga Linnateatri väikeses saalis ei erinenud alguses millegi poolest teistest samalaadsetest kokkusaamistest. Kuid vestluse algusest polnud veel möödunud kümmet minutitki, kui juhtus midagi tavatut: lavale seatud suure valge papitüki tagant hakkas kostma arusaamatut krabinat ja kobinat. “Ma pole tõtt-öelda kursis, mida nad seal sepitsevad,” pöördus Dmitri Krõmov saali poole, pidades “nende” all ilmselt silmas oma õpilasi. “Aga ärgem pöörakem neile tähelepanu.” Seda soovitust polnud…
-
Siiski, eks see ole eesmärgi püstitamise küsimus. Kiirus ja nappus pole alati halb. Keel vohab seal, kus mõtet napib – ja ma ei pea silmas lause lühidust. Samas on kindel, et maailmatasemel teatrikriitika on meie maa päevalehtedes võimalik, kui keegi tahaks ja julgeks seda teha. Selleks peaks ta lahti ütlema mõnestki asjast, eelkõige aga iseendast eesti teatriruumis. Heal kriitikul pole kahjuks sõpru teatriinimeste seas, ta ei…
-
repro
“Talveöö unenäo” avapäeval esitleti ka üht raamatut, kolmeköitelist Moskvas ilmunud Natalja Krõmova (1930 – 2003) teatrikirjutiste kogumikku “Imena” (“Nimed”). Miks Tallinnas? Fakt, et festivaliprogrammi kõige huvitavama lavastuse “Donki Hot” tegija Dima Krõmov on raamatu autori poeg, polnuks ehk piisav ega kuigi tavapärane põhjus. Seos Eesti teatriga on sisulisem: Krõmova vaatas omal ajal üpris palju meie teatrit ja on sellest sageli ka kirjutanud (praegu ilmunud kolme miniatuursesse…
-
Kadri Adamson Pipina oli ootuspäraselt hea. muusikaliteater
Muljed ja elamused on kõige suurem rikkus inimese elus ja ka ainsad asjad, mida keegi ei saa temalt võtta.
Adolf Šapiro
Mulle meeldisid väga ajakirja TMK 2006. aasta lõpunumbris teatriteadlaste Ivika Sillari ja Lea Tormise mõtteavaldused rubriigis “Teatriankeet 2005/2006”, kus esimene räägib muuhulgas repertuaarivalikust seoses noore teatrikülastajaga ja teine meelte kokkupanemise võimalustest teatri kaudu.
“Võõrsõnade leksikon” annab sõnale “teater” (kr k theatron) seletuse – ehitis,…
