-
Sirbi viimases hooajatutvustuses jäävad valgusvihku Eesti Nukuteater, Vene Draamateater, Varius – omanäolised teatrid, eriilmelise repertuaariga. Kõigil on esimesed uuslavastused ka juba publikuni jõudnud.
Nukuteater – Bullerby lastest kolme musketäriniTervelt 11 uuslavastusega oma vaatajaid üllatav Eesti Nukuteater pakub teatrit mudilastest täiskasvanuteni, nagu nuku- ja noorsooteatrile ka kohane. Teatril puudub küll kunstiline juht-pealavastaja, Andres Dvinjaninov tegutseb juba mõnda aega tavalavastajana ja direktori abi loomingulisel alal on Priit Hummel…
-
“Sul on ju kõik olemas!” – mõlema näidendi võtmelause. Pärast Mehe kohtumist Naisega (“Talves”) ja pärast Peteri kohtumist Jerryga (“Loomaaialoos”) pole ühegi tegelase elu enam endine. Kõik on muutunud. Naised, perekonnad, majad, papagoid – kõik läinud. Ja mõlemad lood on ühed isevärki lood.
Kaks erinevat “Loomaaialugu”
Kuressaare ja Tallinna “Loomaaialood” on täiesti erineva lavastajalähenemisega. Kuna mõlemad lavastused esindavad selgelt näitlejateatrit, siis on mõtet võrrelda just näitlejatöid. Etteruttavalt olgu…
-
Läbi vanalinna Hobuveski poole kõmpides, Leigol läbielatu veel üsna värskelt meeles, arutasime abikaasaga, et ei tea, kuidas täna läheb ja kas etendus õhtuseks USA-Inglismaa ragbimänguks läbi saab. Et kui juba kord kodust välja sai tuldud, siis vähemalt läheks asja ette – mingiski mõttes. . . . Need mured olid aga nagu peoga pühitud niipea, kui esimene rõõmus punane klouninina nähtavale ilmus ja lustlikult ning erutatud sosinal teatas, et kõik…
-
Hooaeg on juba käivitunud, esimesed esietendused Tartu festivalil “Draama” ja väljaspool sedagi juba antud. Sirp uurib siiski, mida uut teatrites tulemas. Joone peale jäävad sedakorda väiksemate linnade uued teatriideed. Väikelinnateatrite plaane näikse peegeldavat loosungid “Vähem, aga paremini!” või “Tasa sõuad, kaugemale jõuad!” Ugalas näiteks esietendub sel aastal vaid kaks uuslavastust ja järgmise aasta ideed alles selginevad, esimese esietenduseni jõudnud Rakverel on plaanis kuus, Endlal siiski rohkem…
-
I
Teater on praegu selgelt Eesti juhtiv kunstiliik. Sellist kasvuhoonet me naljalt mõnel teisel maal kohtame, peamiselt mõnes metropolis. Meil on hulk häid teatreid ja värskeid ühendusi, mis pakatavad loomisõhinast. Ning, mis kõige tähtsam, kobarate viisi väga andekaid näitlejaid, nii nooremaid, kuid eriti veel kogenuid. Tasapisi sirgub juurde ka järjest uusi lavastajaid ning tekstiloojaid, kelle põud on senini olnud põhiprobleem. Kuldajad! Paraku ei ole see loomulik ega…
-
1. – 8. septembrini kestnud festivali “Draama” võistlusprogrammi kuulus kahe viimase hooaja viisteist lavastust neljateistkümnelt Eesti teatrilt ja trupilt. Iga teater sai võistlusprogrammi lavastuse esitada ise. Festivali reglemendi järgi pidi žürii andma välja kümme võrdse kaaluga mitterahalist preemiat, mille žürii sai ise nimetada. Seejuures ei tohtinud välja anda parima lavastuse preemiat. Parimad valis välja rahvusvaheline žürii koosseisus
Toomas Kiho (žürii esimees), Akadeemia peatoimetaja (Eesti), Anna Lengyel, Kretaköri…
-
Kui palju toidab see festival aga neid teatriinimesi, kellele teatrit kaubana (olgugi hea ja olulise kaubana) reklaamida pole vaja, kellele teatritegemine, korraldamine ja ka sellest kirjutamine, mõtlemine on igapäevatöö? Nemad ootavad festivalilt ilmselt sisulist pidu, kohtumisi, mõttevahetusi, tagasisidet tehtule jne.
Kas seekord läks see korda? Vaadakem asja programmi ülesehituse vaatenurgast. Ja vaadakem seda eelkõige väliskülaliste seisukohast, kelle hulka võiks omamoodi kuuluda ka sedapuhku kodumaalt kaks teatrihooaega eemal…
-
Pohmelust ei paista küll kusagilt. Muidugi on meie teatris teiste seas ka väsinumaid tegijaid, aga hoopis rohkem on kokkuvõttes tajuda siiski värsket tegemissoovi – teatritungi ja -tormi. Ja see toob kaasa õnnestumisi – nii veel tungiajas kui ka vilunumatelt tegijatelt. Kokkuvõttes, need tipud, kes teevad oma asja ihu, hinge ja kõigi närvide ja karvadega – need tipud mõjutavad ka üldpilti palju rohkem kui muud. Sestap usun…
-
Kuigi selle aasta festivali kontekstis on ajakirjanduses juba retooriliselt küsitud (Margit Tõnson Eesti Ekspressis ja Alvar Loog Sakalas), kellele see festival siis õigupoolest on mõeldud või korraldatud, küsin seda veel kord. Kuigi mul enda arust on üsna selge, mida see festival endast kujutada võiks ja mis tähendust peaks kandma, jättis seekordne teatripidu oma pealtnäha suures külluses siiski õõnsa tunde. Kui 1990ndate lõpul hakkasime Tartu ülikooli teatriteaduse…
-
Enne esietendust on ärev tunne, sest eks elu jooksul ole neid “Kajakaid” nähtud nii- ja teistsuguseid, eriti välisfestivalidel. Tšehhovi tekstis on ju rohkelt pingelisi armusuhteid, lisaks veel aegumatu metatasand – arutlus uute vormide ning ande üle kunstis –, nii et materjali kõikvõimalikeks tõlgendusteks on küllaga. Näidendi suurest potentsiaalist annab tunnistust seegi, et Andres Noormetsa lavastus on viimase aasta jooksul eesti teatris juba kolmas “Kajaka” väljalase: novembris…
