-
Jaan Toominga teatritööd järgivad juba paar viimast kümnendit eetilist imperatiivi, otsides meie maise elu vaimselt olulisi (või kadunud?) väärtusi. Sobitada neid manduva kapitalismiühiskonna pinnasesse on justkui tulutu ettevõtmine. Praeguse ühiskonna väärtusorientatsioon ei küüni kuidagigi Toominga eetiliste tõekspidamisteni. Eneseotsingud (mis on elu väärt? mis teeb elu elamisvääriliseks?) on asendunud mängiva-kaupleva ja materiaalsele edule orienteeruva tarbimisühiskonna väärtuste-reeglitega. Ka viimaste nädalate kultuurijutud keerlevad vaid (käibemaksu)raha ümber, poliitilises mängusaginas meenub…
-
Kirjeldamaks Adolf Šapiro ja Elmo Nüganeni siinseile austajaile nende loomingut viimases ühistöös, lavastuses „451 kraadi Fahrenheiti” Moskva teatris Et Cetera, tuleks öelda, et see ei sarnane kuigivõrd psühholoogilise teatriga, mida oleme seni harjunud seostama Nüganeni ja Šapiroga. Meie teatripildis on sellele teosele lähim analoog ehk need Jaan Toominga lavastused, kus meister pole esinenud mitte niivõrd kunstnikuna, vaid heas mõttes misjonäri rollis, kindla positiivse idee kõvahäälse kuulutajana.…
-
Lavastaja Taago Tubina avalik esmakohtumine Soome tippdramaturgi Jussi Kylätasku (1943–2005) loominguga oli klassikaliselt kaheplaaniline kuuldemäng „Ahi”. Väga muhe, Põhjala musta süvahuumoriga vürtsitatud antifeministlik novell Arvo Kukumäe, Tarmo Tagametsa ja Marje Metsuri sisendavate häältega. Arvo Kukumäe puänteeriv isaroll pärjati 2006. aastal teenitult raadioteatri žanris. Tänuväärne võimalus elik missioon nihutada külarahva läbiv murdepruuk kaasaegselt kohasesse oandi keelde* näib olevat ka „Runar ja Kyllikki” (1974) valimise põhimotiive.
Kirjaniku läbimurdenäidendit…
-
Protsentide üle vaidlejad väidavad kartvat, et teatritega koos saavad äkki soodustuse ka suured õllelaulupeod. Noh ja siis? Las saavad. Kultuur on väga lai mõiste ja inimeste eelistused ning vajadused kõige erinevamad. Kui kellelegi meeldib õues õlut juues populaarseid või igihaljaid laulukesi kuulata, kas tohib seda inimest siis alamaks pidada kui neid, kellele meeldib kontserdisaalis Mozartit nautida?
Kui keegi soovib stripibaari minna ja nähtu talle meeldib, siis…
-
2008. aasta 1. jaanuaril alustas tegevust SA Eesti Teatri Agentuur, mis loodi Eesti Teatriliidu ja Etendusasutuste Liidu poolt Eesti Näitemänguagentuuri ja Teatriliidu Teabekeskuse baasil. Eesti Teatri Agentuur võtab üle mõlema asutuse töökohustused, jätkates dramaturgia autoriõiguste omandamist ja vahendamist, eesti näitekirjanduse edendamist, teatriinfo koondamist ja edastamist, eesti teatri tutvustamist välismaal ning Eesti teatristatistika kogumist ja publitseerimist.
Sihtasutuse Eesti Teatri Agentuur nõukogus on Rein Oja (esimees), Ain Lutsepp, Marika…
-
Kui öelda „konverents” või „seminar”, siis kangastub tüütu toolipõhja nühkimine ja pikad kõned. Põhjamaade huumori päevade kese, teatriseminar läinud aasta novembris Rakvere teatris, oli aga tihe, elamuste- ja kontaktiderikas päev. Pealtnäha süütu ettekääne – huumor – andis võimaluse kirglikult kaevuda looja/loodu/publiku ehk mängija/mängu/ vaataja suhtekolmnurka. „Kuum” teema oli Taanist kohale toonud teatrijuhi ja miimi Dirck Backeri, lavastaja, näitleja ja õpetaja Nils Petter Mørlandi Norrast. Rootsi lavastaja…
-
Rakvere teatri lastelavastuses „Käpipuu vennaskond” viljeletakse tõeliselt vaimukat ja sädelevat huumorit. Rünno ja Üllar Saaremäe näitemäng on tõukunud Üllar Saaremäe tütre Marii Ingriini kohtumisest kõneleva-kõndiva ja raviomadustega Käpipuuga. Hiljem on mitmed autorite lähikondlased lisanud loole ohtralt fantastilisi tegelasi. Nende ühistest toimetustest on sündinud „Käpipuu vennaskond”, mis jõudnud nii lavalaudadele, raamatukaante vahele ja jõuab loodetavasti varsti ka raadioeetrisse. Loo humoorikus peitubki tema absurdihõngulistes, kolossaalselt koomilistes tegelaskujudes. Nood…
-
„Traagiline lugu, kus vanema põlvkonna moraalituse ja petlikkuse eest maksavad saatuslikku hinda järeltulijad.” – Tsitaat kavalehelt.
Kuidas interpreteeriks Henrik Ibseni “Metspardis” kirjeldatud juhtumit tänane ajakirjandus. Prisma kassajärjekorras seistes võiksin lugeda lehekaanelt suurte mustade tähtedega pealkirju: „Peretüli tappis lapse”, „Noorest neiust sai vanemate ohvritall”, „Ahistatud perekonna tragöödia” jne.
Sõnum aastast 1884 ütleb meile ainult ühte, mitte midagi ei ole muutunud 124 aasta jooksul. Lemmikloomi ei hangita ehk enam jahti…
-
Antti Tuuri, „Jõgi voolab läbi linna”, soome keelest tõlkinud Ants Haljamaa, laulusõnad tõlkinud Merca ja Aapo Ilves. Dramatiseerija ja lavastaja Ingomar Vihmar, kunstnik Pille Jänes (külalisena). Mängivad Anti Reinthal, Mihkel Kabel, Lauri Lagle, Tõnu Aav, Mari Lill, Kersti Heinloo või Mari-Liis Lill, Viire Valdma, Ivo Uukkivi, Margus Prangel, Lembit Ulfsak, Tiit Sukk, Tõnu Oja, Jaan Rekkor, Laine Mägi, Kristel Leesmend (külalisena), Tõnu Mikiver, Martin Veinmann. Lavastuses kõlab elav…
-
Aga mitte lavastustest, soomlusest, Kaurismäkist ei tahtnud ma rääkida, vaid publikust. Ei tea ju, mida arvasid näitlejad laval, aga saalis istudes tundus tolle õhtu publik erakordne: väga tundlik ja tähelepanelik, lavastuse temporütmidega kaasa hingav, ka pisemad teksti- ja mängunüansid püüti kinni, reageeriti täpselt. Ja ligi kolme tunnise lavastuse lõpus aplodeeriti kaua, siira tänuga. Vaatasin vaheajal saalis ringi, et kes nad siis on? Jah, naisi nagu alati…
