-
Villmer alustas oma teatriteed noorelt, teismelisena, 1907. aastal läks 17ne tütarlaps Tallinnast õppima Peterburi, sealt juba Moskvasse Kunstiteatrisse. Läks päris teatrit õppima, kuigi toona jõudis Eestis teatrilavale lihtsamaidki teid pidi – lihtsalt uksest sisse astudes. 1910. aastal oli Villmer Tallinnas tagasi ja Estonia laval, kus jõudis 27 aastaga mängida kõik kullafondirollid: Ophelia, Juudit, Koidula, Cordelia, Eeva Marland, Desdemona, Nora, Solveig jt. 1937. aastal jäi Villmer raske…
-
„Eesti näitlejanna Erna Villmer” on 500-leheküljeline põhjalik uurimus esimesest erialase koolitusega eesti näitleja Erna Villmeri (1889–1965) ning tema aja kohta. See tähendab, et Villmeri elu- ja loomelugu jutustatakse laiemale kultuurilis-poliitilisele taustale toetudes, nagu see traditsiooniliselt isikulugude puhul kombeks. Teose autor ja kujundaja (Jaan Klõšeiko) on leidnud õnneliku lahenduse teadusliku ja populaarteadusliku kirjanduse avaldamise konventsioonide vahel: rohkete fotodega illustreeritud ning tüpograafiliselt delikaatse viitesüsteemiga raamat näeb kaunis ja…
-
Otsisin üht teksti Hiiumaal mängimiseks ja samal ajal kummitas mind lugu Kapten Nemost, kes maailma eest mere põhja põgenes. Siis lisandus linnateatri truppi kaks sobivat noort näitlejat (Tõnn Lamp ja Veiko Tubin) ja meeskond oligi „Murdlainetuse” jaoks koos. Mandri esietendus tuleb 15. märtsil Hobuveskis ja Hiiumaa oma 24. märtsil Suursadama kai ääres. Näidendi autori Jón Atliga oleme mõlemad õppinud Royal Court Theatre’i residentuuris, sealtkaudu olen tema…
-
Ma arvan, et eestlastel on vedanud oma pimeda talvega. Saab inimestega rahus kõnelda. Kunagi kõneldi pimedail talveõhtuil ära kõik kogukonna aja- ning kohalood. Tänapäeval vahest enam nii väga ei viitsitagi. Vana inimene kõneleb pikalt. Tema pole kuulnudki, et ööpäevas on ikka veel 24 tundi. Aga noorematel on aega napilt käes. Peab käbe olema, et mitte jalgu jääda.
Endal on olnud elus mõned vabamad hetked ja siis kuulangi…
-
Komöödiatega kipub olema nii, et kõige kindlam on neid vaatama minna kas eriti rämeda pohmelliga või siis sellise eksistentsiaalse ängistuse äärel, kust edasi on kõik juba ükskõik, sest komöödia on üks väga õrn ja riknemisaldis žanr ja tõenäosus pettumuse küüsi langeda on suur. Heade näitlejate esitatud halb komöödia on maailma kõige jõhkram piinamisviis ning halb teater on vabandatav ainult siis, kui see päriselu jubedused oma jäledusega…
-
Täna esietendub Endla teatri Küünis Tom Stoppardi värskeim näidend „Rock’n roll” (2006), mille lavastusmeeskonnas koos Feliks Küti, Silver Vahtre ja Margus Vaiguriga osaled sina näitejuhina. Stoppardi näidendi sündmused algavad 1968. aastal, mil Vene tankid Prahasse sisse sõidavad ja lõppevad 1990 kommunistliku režiimi lagunemisega. Tšehhoslovakkia 1968. aasta sündmustel on Eesti ja kogu Ida-Euroopa jaoks oluline tähendus. Märksõnad: Praha kevad, tankid, tankisotsialism. Mida sa ise mäletad (kas või…
-
Kes varemgi teatritrupi Rimini Protokolli lavastusi näinud, teavad juba, et viimse detailini lihvitud rolle, viimistletud kujundust ja ühemõttelist sõnumit oodata ei tasu. Küll aga inimesi oma lugudega ning vormi, mis ei viitsigi esitada küsimust: on see teater? Vaieldamatult on, sest etendamine on samaväärselt kohal nii kahe Bulgaaria kaugsõidujuhi omavahelistes aega surnuks löövates vestlustes autokabiinis „Cargo Sofia – Tallinnas” kui näiteks Brasiilia politseinike pihtimuste „Soko São Paulos”…
-
Mitmeid aastaid tagasi sattus see näidend minu kätte ning mulle ta väga meeldis. Nüüd, kui pidin hakkama mõtlema, millist kooli lõppu ma endale soovin, tuli see materjal meelde. Kui näitemäng pärast mitmeid läbilugemisi ikka meeldib, tuleb ta lihtsalt ära teha.
Autoril on tegelasteks mehed, kolm sõpra. Teie lavastuses mängivad naised: Leila Säälik, Luule Komissarov ja Liina Olmaru. Miks nii otsustasite? Ja kas naistegelastega on tükki lisandunud…
-
Eesti Draamateatri mängukavas on praegu kolm monotükki: Andrus Kiviräha „Aabitsa kukk”, Geraldine Aroni „Minu oivaline lahutus” (laval on küll kaks näitlejat, kuid teatava mööndusega võib seda käsitleda siiski monotükina) ja Becky Mode’i „Kõik on täis”. Kolm tegelast, kolm lugu, kolm näitlejat. Kõik kolm välja müüdud. Vaatamata publiku vastakale suhtumisele monolavastustesse („No kaua sa üht näitlejat ikka vaatad!” versus „Jube põnev, mida näitleja üksi suudab!”), julgen väita,…
-
Elu teatri eest?
Muredest ja probleemidest räsitud Vene Draamateatris toob Roman Baskin lavale Ronald Harwoodi näidendi „Kostümeerija”, mille sündmused leiavad aset 1942. aastal ühes Londoni teatris, kus peaks etenduma Shakespeare’i „Kuningas Lear”. Linna pommitatakse, etendust ähvardab ärajäämine, kuid ootamatult tuleb muutus. . . . Lavastaja Baskin näeb loos palju sarnast vene teatri olukorraga Eestis: näitlejad jätkavad sisemistest ja välistest takistustest hoolimata oma vaatajatele mängimist. Baskinile pole see esimene kord „Kostümeerijaga”…
