-
Moskvasse! Seda teatriloolist hüüet ei hõigatud kordagi. Tšehhovi provintsiängi oli välja vahetanud Platonovi tööliste-talupoegade nukker absurd.
Seekord ei olnud Moskvas nii kuum kui möödunud aastal. Ilm oli külm ja tänaval ei vohanud revolutsioonimeeleolu. Ühe jala ja kurva näoga kerjus sõjaväe puhvaikas kerjas Punasel väljakul. Läksime tast mööda GUMi tuulevarju ja olime just kohviplatsil hirmkallite inimtühjade boutique’ide vahel istet võtmas, kui tuttav kerjus reipal sammul meist möödus, kaua…
-
Dmitri Krõmov: Marina Davõdovast pean väga lugu, aga igal elukutsel on oma mõtlemissüsteem, mina tajun teatrit teistes kategooriates, pigem värvi keeles: kuidas kollast, punast, musta või rohelist kõrvuti panna. Ma ei taju maailma teatriprotsesse. Mind huvitab minu oma mängumaa, kuhu kaevun. Ja kui see on osa teatriprotsessist, kui inimesed tulevad pärast etenduse lõppu mulle lahke näo ja avatud olekuga vastu, ei karda otsa vaadata, ei pobise…
-
Otsite Moskvast lavastusi, mida kutsuda Viini festivalile?
Eks muidugi.
Käite te Venemaal tihti?
Käin. Aga ma ei ole just spetsialist – ma ei oska vene keelt.
Mis muljed teil seekord Vene teatrist on jäänud?
Mis mind praegu hämmastab (ja eriti on mul see mulje sel aastal) – väga vähe on teatreid, mis suhestuvad praeguse olukorraga. Inimesed on muutunud, nad näevad teistmoodi välja, käituvad teisiti kui varem, aga teatris näeb peamiselt asju,…
-
Üle kaheksa aasta regulaarselt lavale astunud harrastajate Tartu Üliõpilasteater ei üllata enam. Professionaalne kõrgtase on garanteeritud, üllatud sa siis või mitte.
Ülemöödunud nädala neljapäeval Tartus Athena keskuses esietendunud Sarah Kane’i „4.48 psühhoos” kandis selle lavastanud üliõpilasteatri loomingulise liidri ja vaimse guru Kalev Kudu kvaliteedipitserit. Seda rõõmustavam oli tõdeda, et vähemalt esietendusel oli väike saal publikuga enam-vähem komplekteeritud. Plaksutati jõuliselt. Aga millele siis esikale tulnud sõbrad, tuttavad ja…
-
Jaanuarist märtsini õppisid Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikoolis taas vahetusüliõpilased Londoni teatrikoolist, Rose Brufordi kolledžist. Üliõpilasvahetus lavakunstikooli ja Rose Bruford kolledži vahel kestab juba kaheksandat aastat. Seekordne vahetus oli rahvarohkeim, Londonis õppis 17 lavakunstikooli teise kursuse näitleja õppesuuna tudengit ja Tallinnas 16 kolledži üliõpilast. (Võrdluseks: esimesel vahetusaastal olid numbrid 7 ja 8, eelmisel aastal 11 ja 13.) Sel aastal liitus Londoni tudengitega ka kaks üliõpilast Türgist,…
-
Raamatu „Critical Essays on Shakespeare’s Richard III” peatükis postmodernsete „Richard III” tõlgenduste kohta kirjutab Hugh Macrae Richmond, et selle näidendi saatus on olla „lammutatud, ümber kujundatud, ümber ehitatud ja tõlgendatud moodsate eelistuste, huvide ja teooriate valguses” (lk 257). Tõepoolest, ka seekordse lavaloo algtõukepunktiks on olnud Richardi kuju, kuid selle asemel, et näidendit mugandada, on lavastaja Uku Uusberg loole käärid julgelt sisse löönud ja eraldanud selle killu,…
-
Teatritegemine eeldab viiulimängu-sarnast instrumenditundlikkust. Hea viiuldaja suudab ka kehvemast puust pilli kenasti kõlama panna, samas võib kõrgklassi instrument esitusele lisada ainult sellele ühele haruldasele instrumendile omaseid tonaalsusi. Teatris on lavastaja põhiliseks instrumendiks näitleja, teine inimene, kelle kaudu kogenud lavastaja oskab vaatajateni tuua oma sõnumi, ilma et peaks ise lavalaudadele astuma vaatajatele asju üle seletama.
Sõltuvalt lavastaja-näitleja suhtest võib eristada kahte teatritegemise laadi. Teatrit, milles domineerib lavastaja…
-
Nagu igal kogenud näitlejal on tajutav rollislepp, on ka igal teatril lavastuste slepp, oma ajalugu, taust ja ilme. Tallinna Linnateatril on, julgen pakkuda, üks äratuntavamaid käekirju eesti teatris, seda muidugi parimas võimalikus mõttes. Kuid väheldase kogemustepagasiga noore kriitiku jaoks võib liiga selge ja väljajoonistunud kuju muutuda ohtlikuks – tuleb end pidevalt jälgida, et mitte laskuda kulunud tõdemustesse stiilis „Linnateater oma tuntud headuses”. Mõttetu oleks hakata heietama…
-
„On siis mälestus kaotsiläinud suurest armastusest kerge?” imestab preili Erika Tammsaare romaanis „Ma armastasin sakslast”. Raivo Trassi uuslavastus „Ma armastasin sakslast” Kuressaare Linnateatris on lavastaja teel kaheteistkümnes Tammsaare-mäng ja jällegi isikupärane kordaminek. Näitelaval muutub kaotsiläinud armastus kergeks, õhuliseks, irooniaväärseks. Omajagu nukrakski? Iseküsimus, oli see ikka suur armastus või kas armastust üleüldse oligi. Eks ole ju nõnda, et kui distantsilt meenutada kord läbielatud tugevaid tundmusi, segunevad hinges…
-
See lavastus on nii õrn ja pehme, et puutudagi ei tahaks. Ei tahaks puutuda kedagi ega midagi, mis seotud ühe õnneliku külaga. Aga et küla kui haldusühik evib mitmeid tähendusi, siis on paratamatu, et mõni nendest ennast teistest olulisemaks peab. Ja endast kõnelema sunnib.
Urmas Lennuki näidend „Päeva lõpus”, mille alapealkirjaks on autor lisanud „Õnnelik küla kahes osas”, paistab esmapilgul silma kui kavatsus viia vaataja külamiljöösse jälgima…
