-
Eelnevaga seostub ka seekordne nominentide nimekiri. Nii Mart Kase kui Jim Ashilevi riskisid oma tekstidega suhteliselt ebakindlale pinnale astuda, kuid mõlemad jäid püsti ning suutsid pakkuda lisaks süntaksi nõtkusele ka ebapopulaarseid järeldusi inimsuhete kohta. Jakob Karu vaimukus liitus kirgliku õiglustundega, andes ühtlasi ka nukra sissevaate absoluudiihalejate ebaõnnemaailma. Need kolm ei ole kindlasti „professionaalsed” tekstid, kust ei saa leida nõrku kohti, kuid need kõik pöörasid selle enda…
-
-
Küllap vaetakse juhatuses põhjalikult nominentide töid, loetakse arvustusi mitmeid kordi üle ja vaieldakse tuliselt. Hoolimata paljude praktikute väitest, et nemad kriitikat ei loe, usun siiski, et kriitikapreemia valimisel tehakse tõsist tööd, surutakse maha subjektiivsus ega eirata neid kriitikuid, kes nii mõnegi juhatuse laua taga istunud praktiku töid karmilt nuhelnud. Ometigi, pidades silmas aastaid kestvat tagasiside puudumist kriitikapreemia osas, vahest peaks muutma statuuti ja delegeerima kriitikapreemia nomineerimise-auhindamise…
-
Maailm on avatud ja need, kes on rakendust leidnud mujal, ei ole kuhugi kadunud. Aile Asszonyi (vabakutseline) säravad ülesastumised kontserdi- ja teatrilaval ei ole jäänud tähelepanuta. Musikaalsed, jõulised ja hingestatud olid tema kangelannad Beethoveni „Fidelios” (Leonore) Viinistus Nargeni festivalil ja Estonias lavastatud Erkki-Sven Tüüri „Wallenbergis” (Naine). Tatjana Romanova (Soome Rahvusooper) võimas ja südamlik esitus andis Pärnus Bizet’ „Carmeni” Micaëla rollile lausa uue tähenduse. Pärnus ju statsionaarset…
-
Kuigi nominent on peaaegu sama hea olla kui laureaat ja kommenteerida võiks neid kõiki (ehk žürii otsust) pikemalt, tuleks siiski selgitada üht nii mõnelgi küsimusi tekitanud valikut. Nominent Ita Ever esines Eesti Draamateatri lavastuses „Võluõunad” pisirollis ja sedagi hoopis video vahendusel. Siiski erines tema töö ülejäänud näiteseltskonna omast, tõustes tõesti eeskuju andvaks pisirolliks lavastuses ja eriti – lavastusele endale. Žürii tahtis juhtida tähelepanu sellele, et ka…
-
-
Marina Kesler on lavastanud varemgi, ta alustas oma töödega juba balletikoolis. „Libahunt” on vaieldamatult tema kõige küpsem teos. Kui kuulsin, et ta hakkab „Libahunti” tegema, siis lausa jahmatasin: ei kujutanud teda ette eesti asja tegemas. Tal on julgust võtta ette keerulisi ülesandeid, näiteks praegu hakkab ta balletikoolis tegema „Bernarda Alba maja”. Marina Kesler mõtleb originaalselt, põnevalt, on täis ideid ja energiat. Mõneti meenutab ta noort Mai…
-
Eestis on mängitud vaid Astrid Saalbachi tükki „Tantsutund”, 1998. aastal Ugalas. kätlin kaldmaa
Kui Norras on teatrilaval Ibsen ja tema loodud naistegelased, siis kas Taani teatritraditsioonil on midagi samaväärset vastu panna?
Ei ole, aga me peame Ibsenit taani kirjanikuks. Mõnes mõttes on see minu arvates hea asi, sest kirjutama hakates ei pea mitte millegagi võistlema, vaid võid kohe ise otsast alustada. Meie suured kirjanikud on romaanikirjanikud.
Kas siis,…
-
Üllatuslikult või mitte, aga arvustajad võtsid Saša Pepeljajevi „tsuaFi” vastu üsna umbusklikult. Kurdeti „kontseptsiooni ebamäärasuse” üle. Arvati, et seekord on „Pepeljajev (. . . .) oma karnevaliarmastusega liiale läinud”1. Nii mõnigi vaataja küsis ilmselt endalt ja teistelt: kus on „Faust”, kas ridade vahel? Aga „tsuaFis” on ju nii vähe teksti, et isegi sealt ei oska seda otsida?! Tõepoolest, mis on „tsuaFis” saanud näidendist? Lavastamine peaks ju olema millegi lavastamine.…
-
Osa I: värviline vitamiinipill
Mis tunded ja mõtted tekivad teis seoses sõnaga „basaar”? Lõhnade, helide ja värvide pillerkaar? Inimeste ja lugude virvarr? Mõni pakub müügiks kala, mõni puuvilju, mõni oma palgamõrtsuka-teenuseid ja mõni kergemeelsete tütarlaste kehasid. . . . Mõni hõigub vaatama looduse imetegusid: kapjade ja sabaga meest, vuntside ja habemega naist ning perekonda, kes on poolsisalikud-poolinimesed. Ja kuskil vestab jutustaja üht lugu kellegi elust ja seiklustest. Just sellise rabavalt…
