
„Ei usu!“ pole üksnes lavaka XXXI lennu lõpp-punkt, vaid ka Von Krahli teatri järjekordse uue loomefaasi avaakord.

„Süütes“ ei ole Renate Keerdi tavapärast trikkide tulevärki, fantaasiaküllaseid plahvatusi, aga on ruumi ja õhku mõtisklusteks ja mõttemõlgutusteks.

„Haihtuva Tallinna“ tegevuspaigad on linnaruumi hallalad, kus pole keelatud, kuid pole ka mingit vajadust käia. Neil on oma ajalugu, kuid nende tähendus ja identiteet näivad olevat hägustunud.

Eduard Tee magistrilavastus üllatab kõigepealt algmaterjali valikuga: Eduard Vilde „Nende poeg“ (1904) ei kuulu klassiku tuntumate teoste kilda.

Inglise lavastaja Michael Pink tõi Eesti Rahvusballetis lavale klassikalise „Giselle’i“ mõtestatud uuslavastuse.
Saksa teater ei ole naljakas, aga see-eest on ta rikas, meestekeskne, paljudele arusaamatu ja väga poliitiline.

Noor on vastuvõtlik, aga seejuures oma arvamusavaldustes poliitiliselt ebakorrektne. Sestap on teatris sellele publikusegmendile keeruline teda ennast peeglist näidata.

Harva saab näitleja oma ande teostamiseks ja demonstreerimiseks nii hea võimaluse, kui seda on Alessandro Baricco mononäidend „Novecento“.

„Tere tulemast, Abdullah!“ põhinõrkuseks on dramaturgia segasus ja ka ideeline eesmärgitus, noor lavastaja on ennast paraku kirjanikukski pidanud, nagu selles vanuses tihti ka meie maal juhtub.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.