-
1.
Jaanus Rohumaa lavastatud „Arbuusisuhkrus” puhul ei saanud alla oma mätta otsast – paratamatult tundus põneva küsimusena lavastuse suhe algtekstiga, Richard Brautigani algupärandiga. Seda enam, et lavastaja ja tema meeskond püstitasid ülesande tuua lavale lugu, mille originaal pole kirjutatud draamavormis ja mis seetõttu sisaldab paljusid olulisi nüansse, mida on teatri- või filmikeeles raske, kui isegi mitte võimatu visualiseerida. Kuidas tuua lavale vana auväärne forell, kellega „Arbuusisuhkrus” peategelane…
-
Omaette küsimus, kuidas käitub teatrikülastaja: kas jaksab uuest aastast jõustuva piletite käibemaksu tõusuga, 13% siis, kaasa minna või hakkab tähelepanelikumalt isiklikku eelarvet kaaluma ja otsustab teatrikülastuse oma eelistustest välja jätta. Kuuldavasti olla küll omaaegse Soome lama ajal teatrite külastatavus isegi tõusnud. Kui ei jõua lubada endale soojamaareisi või restoraniskäiku, siis saab teatrist kui ühest sotsiaalse suhtlemise vormist vajadus, sellega annab leevendada majanduslikust surutisest tekkivaid pingeid. Eks…
-
Festivalieelsel päeval tõi tšarterlend Pariisist suure jao osavõtjatest saarele kohale. Ülejäänud tulid maad ja merd mööda. Kokku terve hotellitäis näitlejaid-esitajaid, muusikuid, koomiksijoonistajaid, lektoreid, Prantsusmaal tuntud ökoaktiviste ja teisi, kõigile lisaks vabatahtlikke. Enamik mitmesajapäisest festivaliperest viibis kõik need viis päeva kohapeal, magas ja sõi ning osaliselt ka esines ühes ja samas hotellis, selle terrassil, baaris või diskoteegis. Sel festivalil esinemise eest tavaliselt raha ei maksta ja „vaatamisväärsused”…
-
Heidi Sarapuu kirjutatud ja lavastatud „His Master’s Voice” võrsub ajalootõigast, et 1939. aastal salvestasid taanlased eesti muusikat. Sõjakaoses kadunuks arvatud salvestused on õnnekombel säilinud ja jõudsid hiljuti kodumaale tagasi – matriitsid anti üle Eesti rahvusraamatukogule, kus saalis Varius mängibki. Lavastuse keskmes on Estonia lauljate-näitlejate „häälemüümine”, otseses ja kaudsemas mõttes. Loovisiku eluosa on mullu 20aastaseks saanud Variuse peateema olnud algusest peale.
Varius on nii klaari omateemaga teater, et…
-
Tuleb tunnustada teatri julgust nii riskantne teema käsitleda võtta, pealegi külalislavastaja toel. Tegelikult ju võimas integratsiooniprojekt: usun, et juba teema ise ärgitab Vene Draamateatri uksi rohkem kulutama nii eesti- kui ka venekeelse vaataja. Kuuldavasti olla esietendusel kohal olnud ka Tallinna linnapea Edgar Savisaar, kellele netihääletuse „Linnateater või Kultuurikatel?” kontekstis kinnitaks küll hea meelega rinda sildi: „Teatrivaenlane nr 1”. Linnateatrit (rääkimata teistest teatritest) haruharva külastav Savisaar leidis…
-
Toodud katkes võis „lõpp” käia ka lõpmatuse kohta, niisamuti võib Kõivu „lõputus” ka lõppeda, ja üldjuhul on teadmine (või lootus) sellest lõpust pigem lohutav; ent tolles jutus juhtub enne lõppu midagi hirmutavat: „Äkki ja vastu oma tavalisi kombeid ja hoiakuid astus Raimu välja iseendast ja oma arvutuste läbitungimatust Amazonase tihnikust puhta konventsionaalsuse lagendikule. Äkki ja paugupealt tahtis ta nüüd saada kuulsaks”. Hirmutav on see nimelt kui…
-
Madis Kõivu on peetud pigem koha-likuks kui aja-likuks kirjanikuks. Teeme koha kohal väikese tiiru. Meid kutsutakse „Lõputule kohvijoomisele” Eesti Draamateatrisse, teater mängib Heliose kinos, mis pärast ja enne Heliost oli kino Oktoober ja nüüd ei ole enam kino. Selles olematus Helioses mängitakse kadunud Werneri kohvikut. See, mis Heliosest Werneri teeb, on räsitud olek, nagu oleks aeg seisma jäänud, saja-aastane sõda just lõppenud. Werneri kohviku ja Tartu…
-
Parlamendi tegevuse kohta on käibele tulnud naljakaid termineid: juntima, JOKK jne. Vabandan vulgaarse väljendi pärast, aga väga tahaks, et vahel „pandaks ka Jõerüüti”. Mõned vahest enam ei mäleta, kuis värske kaitseminister Jaak Jõerüüt keeldus kaasa mängimast poliitilistes mängudes reeglitega, mis ei sobinud ausa „mängu” juurde. Oletan, Jõerüüt sai väga hästi aru: ta võib intervjuusid anda, teha oma lehe või blogi – ükskõik, mida ta räägib, osaleb…
-
Kuni maikuuni oli ka linna poolt kõik korras. Siis aga juhtus midagi linnavalitsuses, kui mais ehitustegevuse alustamiseks mõeldud 30 miljonit ära võeti. Kummaline olukord kestab, on antud mitmeid lubadusi, oleme kohtunud nii linnapea kui abilinnapeaga. Mingit selgust pole saadud kuni 17. novembrini, kui täiesti ootamatult korraldati hääletus – kuulutati välja gladiaatorite võitlus. Oleme teatris otsustanud: meie selle mänguga kaasa ei lähe. Las siis linnakodanikud otsustavad. Kui…
-
Teatril paluti osaleda kultuuripealinna reklaamikampaanias. Tallinn võitis. Algasid ettevalmistused: avalik arhitektuurikonkurss, projektid, joonised, ehitusload, kooskõlastused, allhanked välisfirmadelt, rahaeraldused linnalt (üle 30 miljoni krooni).
Ehituse algus oli määratud sügisesse 2008. Ja siis juhtus midagi. . . .
Mis nimelt, sellele oskab vastata linnavalitsus. Meie seda ei tea. Inimene pole kinnas, et pöörad pahupidi ja vaatad, mis tal sees on, nagu ütleb vanasõna.
Selle asemel, et teavitada Linnateatrit tekkinud probleemidest, näiteks – ülemaailmne majanduslangus…
