-
Lembit Eelmäe sündis 26. septembril 1927. aastal Viljandimaal Holdre vallas. Oma Mulgimaa päritolu pidas ta kogu elu väga oluliseks, see kiindumus väljendus omaloodud mulgimurdelistes luuletustes ja juttudes, kaasalöömises Mulkide Seltsi tegevuses ja muudes kodukoha ettevõtmistes. Püüe loomingu ja kunsti poole viis Helme kandi sepa poja õppima Eesti Teatriinstituuti, mille ta lõpetas 1951. aastal, järgnesid esimesed hooajad ja esimesed rollid Pärnu Endlas. 1957. aastal tuli Lembit Eelmäe…
-
Need mõtted on kippunud pähe, kui Teater NO99 on lavastusega „GEP” mööda Euroopat tuuritanud. Siiani on pagasis üksteist välisfestivali, 21 etendust, kaheksa riiki, seitse keelt. Arvustused on ilmunud TheaterHeutes ja Theater der Zeitis, Frankfurter Allgemeine Zeitungis ja Wiener Zeitungis. Me oleme kohtunud publikuga Toruni suitsuses glamuursööklas, vahetanud Kölnis muljeid tuntud indialasega ning oleme pidanud Wiesbadenit koledaks, sest Viin oli ilusam. On muidugi puhas edevus sellest kõigest…
-
„Suure ajakirjandusmaastiku” sirmi taga on aga juba 2006. aastast võimaldanud Rapla ajaleht Nädaline edeneda ühel omapärasel teatrioaasil. Kord kuus igal laupäeval on Nädalise vahel ilmunud neljaküljeline lisaleht Teatriküljed, mida väsimatu entusiasmiga on toimetanud Nädalise ajakirjanik Margus Mikomägi. Mikomäe näitlejaslepp (1978–1983 Viljandi Ugalas, 1991–1993 Rakvere teatris) on andnud Teatrikülgedele omalaadse sooja, teatrist ja selle tegijaist hooliva tooni. Viimases, 6. juunil ilmunud teatrilisas ilmunud avaldus teeb aga ärevaks.…
-
Osalesin üritusel kui kriitik ja salvestasin töögruppide arutelusid. IETMi üritusega samal ajal toimus slovakkia teatrite ülevaatefestival. Osa etendusi anti ning sündmuse peastaap asus Slovakkia eelmisel aastal avatud kafkalikku labürinti meenutavas rahvusteatris. Teatri ehitamise lugu on üpris kurioosne ning meenutab meie Kumu saagat. Hoonet projekteeris neli arhitekti 20 aastat, inspiratsiooni saadi Londoni rahvusteatri hoonest. Kui aga meie Kumu on arhitektuurselt õnnestunud ning Londoni teater küll kõle, aga…
-
Vabaõhuteatri mängureeglid, aga eelkõige Astrid Lindgreni raamatu sügavusmõõdet paratamatult kahandav sirgjooneline sündmustepõhine dramatiseering, millest autorikaitse ranged reeglid loobuda ei luba, eeldavad pigem vaatemängulist seiklust kui vaimseid arutlusi ning vendade sisemaailma valgustamist. Lavaversiooni ja sellest tõukudes ka lavastuse põhierinevus algteosega on, et Lindgrenil jutustab väike Karl meile oma vanema venna Joonatani ja iseenda lugu kogu teose vältel. Nõnda püsivad vennad ja nende liigutav ühtehoidmine algusest lõpuni hingestatud …
-
„Surm” ja „erootika” ongi Genet’ „Toatüdrukute” kaks tugevat ja läbivat märksõna, mida lavastaja Hendrik Toomepere kübetki lahjendanud pole, pigem tummisemaks timminud. Mati Undi võtmes. Teatraalsus, mäng mängus ja punane värv ei kao hetkekski silmist. Tõsi, esiotsa vaatab see punane värv vastu vaid roosinuppudest, põrandale pikali kukkunud punasest lakipudelist ning ühest tibatillukesest lakiplekist selle kõrval. Aga see plekk häirib ja ärritab. Kohe, kui pilk sellel esmakordselt peatub.…
-
Eesti publik koosnes pealtnäha tervetest ja integreerunud liikmetest, aga kogemus oli nii ülendav ja vabastav, et kujunes liialdamata üheks elu tugevamaks positiivseks elamuseks. Algas etendus nii, nagu oleks ees minek sauna või vanglasse. Seitsmeliikmelistel rühmadel paluti ära võtta kellad, rippuvad ehted, telefonid, vööd, rahakotid. No nii . . . . ja samal ajal kostis ülevalt juba check-in’i läbinud gruppidelt metsikut galopeerimist, nii et talad värisesid ja lambid õõtsusid. Keegi…
-
Kooliteatrilava staarina tuule tiibadesse saanud Uusbergi esimene lapsuke, paari aasta eest VAT-teatris ilmavalgust näinud lühinäitemäng E. Albee’ „Loomaaialugu”(2007) andis lavastaja omapärast aimu kergelt-üle-vindienergilisusega. Käsmu küla juubeliks valminud „Ahoi” (2008) oli tulvil Uusbergi leidlikkust ja „näitame kõike, mida koolis õppinud oleme”tegevust ja sellisena ehk veidi õpilaslik. Möödunud aastal Hüüru mõisas etendunud „Vahepeatus”, mis nagu hiljuti teatris NO99 ilmavalgust näinud „Pea vahetuski” on lavastaja enda kirjutatud, on aga…
-
„Startup” on ideaalne äratus hommikuvihkajatele – aitab üle nii hommikust kui vihkamisest. Väike startup-firma. Nõudlikul ülemusel on kolm alluvat Bert Raudsepa, Jaak Printsi ja Kristel Leesmendi kehastuses. Täitsa kobe firma muidu, ainukeseks miinuseks võib pidada asjaolu, et pole nagu seda, millega tegeleda. Kuid ületamatu probleem see küll pole: boss annab käsu kätte ja kolm kontorioravakest lasevad oma fantaasia lendu. Pliiatsi krabinal sünnib hulk täiesti fantastilisi uute…
-
Rentaabel ettevõtmine
„Mängud tagahoovis” on mitmes kategoorias rentaabel ettevõtmine. Esiteks sellepärast, et seal üles võetud teema paraku liigagi paljusid valusalt puudutab. Vägisi kellegi keha kasutamine oma huvides on ürgvana teema, paradoksaalne aga see, et etendusel käinud neiu või naine võib juba homme olla ise selles ürgvanas loos „peaosaline”. Kuigi pean seksuaalset vägistamist õudseimaks surmaga mitte lõppevaks kuriteoks, arvan siiski oma kogenematuses, et vägistamise ja vägistamise…
