-
Nii liigubki Ojasoo-Semperi lavastus ühest süljelärakast teiseni, iseküsimus on, kuivõrd need publikut tabavad. Vaatasin lavastust kahel korral: 13. augustil ja 12. oktoobril ehk siis kohe esietenduse järel ja uuesti pärast pikemat pausi. Emotsioonid on korraga erinevad ja samad: lavastusterviku mõttes on kompaktsus leitud, kuid ideelise tasandi probleemid ei kao. Esimesel vaatamisel mõjus valitud teksti esitusviis (vahetuvad jutustajategelased loevad ette lõike BeecherStowe’ romaanist, mida laval illustreeritakse) lavastust…
-
Segades komöödia ja tragöödia, reaalse ja illusoorse, toob Drift inimeste ja ühiskonna absurdsed, kuid tõsised küsimused vaatajani sketšilikus ja koomilises, samal ajal jõulises ja intensiivses ning pidevalt üllatavas stiilis. Lavastuse keskmes on inimeste spontaansed impulsid ja kontrollimatu harjumuspärane käitumine ning selliste „tahumatute impulssidega inimeste” omavaheline suhestumine, otse ja varjamata tuuakse publikuni tänapäeva inimeste lävimises esinevad veidrused. „au bleu conchon’i” tegevus toimub baaris. Sätendavad kardinad, baariletiks kujundatud…
-
Seda tüüpi mehe ja naise näidendeid, mis pakuvad näitlejatele heldeid võimalusi ja mille publikumenu peaks olema garanteeritud turvalise samastumisala tõttu, on ikka mängitud: otsemaid meenuvad Jan de Hartogi „Baldahhiinvoodi” või Bernard Slade’i „Saame kokku veebruaris”; ka mõnevõrra teist tüüpi David Hare’i – Arthur Schnitzleri „Blue room”. Hanagani näidend on kummastav oma absoluutses irrutatuses nii-öelda välisest ajast, seal puuduvad viited konkreetsemale tegevusajale. Seda võib pidada nii teksti…
-
Nietzsche ütleb, et pole tõsiasju, on vaid tõlgendused. Sestap ei panegi imestama, et nii mõneski kohas, kus minu hinnanguis haigutab lohk, leian naiskolleegi muhu üle rõõmustamas ja vastupidi – ilmne märk, et Jaanika Juhansoni lavastusest siiski leiab ühe tõsikindla asja: selgelt tajutava struktuuri. Võib-olla on hinnangute erinemise põhjuseks autorite häälestatuse lahknemine teatrisse minekul. Vastupidiselt Eva Kübarale sisenesin saali kõrgete ootustega, ja just seetõttu, et kui keegi…
-
On ütlematagi selge, et „Meistri ja Margarita” lavaletoomine saab romaaniga võrreldes olla paratamatu läbikukkumine, sest oma kaootilisuses niivõrd harmooniline teos lihtsalt ei vaja kunstilisi metatõlgendusi. Kuid see ei tähenda, et katsetustest tuleks loobuda, pigem võiks luhtaminek ollagi Bulgakovi romaani lavastamise eelduseks ja nullpunktiks, vaid nii on võimalik pettumust üle trumbata ning põnevusega vaadata, kuhu selline julgustükk välja viib. Kui panna kokku kaks nime, Pepeljajev ja Bulgakov,…
-
2.
Jah, on ka hoopis kolmandat moodi, kontseptuaalset ja performatiivset teatrit, justkui süüvinud enesevaatlust – uut aususetaotlust, uute vahenditega, nii nagu postmodernsetele boheemlasbakhanaalidele järgnevas pohmeluses ainuvõimalik tundub. Käisin hiljuti Teatrilaborist välja / ta asemele kasvanud Cabaret Rhizome’is ühe säälse vedaja Johannes Veskiga kohtumas. Ta rääkis mulle väga lihtsaist, elementaarseist asjust. Nagu veeklaas, jah, võtame veeklaasi. Et oma näitlejateekonna alguses pead sa näiteks laval klaasi vett ära jooma,…
-
Kuidas saada(kse) tekst lavale?
Saan aru, et küsimus käib uue dramaturgia kohta. Lavale läheb tekst ise, keerulisem on, kuidas saada see nende inimeste pähe ja südamesse, kes teksti lavale viivad. Selleks tuleb kindlustada teadmine, kus tekste leidub. Võib ka teksti sokutada unisel pühapäeval lavastaja suvila lauale. Võib-olla arendada kohti või sündmusi, kus tekstide autorid võiksid lavastajate ja näitlejatega mitteformaalselt kohtuda. Otseteid ei ole.
Kas näitekirjanikuks saab õppida?
Küllap…
-
Kõik kolm definitsiooni tahku on esmapilgul seotud suuresti justkui näidenditeksti dramaturgiaga. Kui aga laiendada Luule Epneri definitsiooni selgitusega „dramaturgias otsitakse võimalusi, kuis näitekirjanduses ja laval tähendusi luua” (Oxford Encycplopedia of Theatre and Performance, London, 2005), siis saame laiendada „teksti” tähenduse ka lavastusele. Lavastuse tekst ei koosne ainult kõnest, vaid olulised on ka visuaalne (lavakujunduslik), heliline ja kineetiline tekst. Järelikult on igas lavastuses lisaks verbaalsele tekstile ka…
-
Mis inspireeris seda näidendit kirjutama?
Konkreetse fookuse seadis kirjutamisele üks uudisnupuke (Ameerika Ühendriikide) nn postmodernsetest leibkondadest, kus on keskmiselt 1,5 liiget. Tekkis küsimus: milline üks 1,5-liikmeline pere välja näeb? Millised üldse on praegused perekonnad? Kuidas on kiiresti muutuv maailm mõjutanud inimeste võimet elada täisväärtuslikku pereelu?
Mis teeb ühe näidendi heaks?
Heas näidendis võiks tegeleda mingi tahuga, kuidas inimene olla, mingi probleemiga, mida inimene olemine endaga paratamatult kaasa toob.…
-
Kümme aastat tagasi olite esimest korda Eestis. Kuidas võrdlete oma kaht kursust?
Jane Rasch: Praegu püüan juurutada teatrikeskset mõtteviisi, et ühineks näitleja, lavastaja ja näitekirjaniku lähenemine. Püüan seda anda edasi oma harjutuste kaudu. Vahepealse kümne aasta jooksul olen avastanud, et paljud andekad inimesed, kellest võiksid saada näitekirjanikud, ei mõtle füüsiliselt. Seepärast nuputangi, kuidas panna neid füüsilisemalt kirjutama, et autor tajuks loo olukorda ja tegelaste omavahelist käitumist, inimsuhteid. Et…
