-
Katamadze puikles otsesest vastusest kõrvale, sest ta laulvat nagu lind. Koreograafina üritaksin siiski truppi Kuninglik Kaelkirjak liigitada mitte linnuks või kaelkirjakuks, vaid lihtsalt väga huvitavaks teatritrupiks, kus musikaalsust ja improvisatsioonivõimet rohkem kui tavaliselt. Eks improvisatsioonilisus oligi põhieeldus, mis võimaldas kunagisel narvalasel Adolf Käisil oma lemmikud Tallinnasse kutsuda ja koos tuntud lauljatariga esinema panna.
Kust on ammutatud nii rikkalik esinemiskogemus?
Jah, Kuninglikul Kaelkirjakul oli juba enne tohutu kogemus,…
-
Ei tahaks uskuda, et kramplikku ja tuima esitust saaks vabandada vaid esietendusega. Mitmeplaanilise teksti lavastus on aga välja tulnud üheplaaniliselt. Etendus algab abielupaari (Maria Soomets ja Margus Jaanovits) üpris argiste dialoogidega. Mees on kaotanud töö, naine on tõlkija. Kommunikatsioon ehk veidi ragiseb, kuid nad suudavad siiski üksteisele vahendada, mis nendega päeva jooksul on juhtunud. Ühel hetkel ühineb nendega naabrinna Jenny, medõde, kes kurdab, et ei saa…
-
Kas see, et õpetaja ja õpilane lühikese ajavahe ning suure elu- ja lavastajakogemuste erinevuse kiuste otsivad mõlemad laval harmooniat, on juhus? Ugala uuslavastuse lugu on lihtne: maailmakuulus dirigent kukub kontserdil kokku ja otsustab aja maha võtta. Ta läheb elama kodukülla, kus teda poisist peast pehmelt ei koheldud. Teda ei tunta ära. Dirigent alustab tööd kohaliku kirikukoorikesega ja siis, kui ta kooriinimesed üksteist kuulama hakkavad, hakkab juhtuma…
-
Ajalugu
Ajaloost ei saanud mööda ükski esineja ega muidu sõnavõtja. Pilt on kaunis kirju. Tundub, et rahvusteatrite sünni võib maati laias laastus jagada kolmeks: kuningakodade loodud teatrid, mis on tänaseks kujunenud rahvusteatriteks (näiteks Comédie Française, 1680; Viini Burgtheater, 1741; Rootsi Kuninglik Draamateater, 1788), palju on rahvuslikul ärkamisajal loodud teatreid (Soome Rahvusteater, 1872; Iiri Abbey Theatre, 1904) ja lõpuks hiljaaegu loodud eesotsas Royal National Theatre’iga Londonis ja…
-
Viimased Vanemuise muusikalianded „Ämbliknaise suudlus” ja „Evita” on saanud juba publikumenukiks. „Evita” Solarise 1800 kohaga saali toomisega on Taaralinna teater vallutanud ka pealinna. Selge see, et endistest üritajatest tühjaks jäänud nišš tuleb täita, sest üks, seejuures sugugi mitte väike osa publikust võtab teatrisaalis istet just muusikalinaudingu pärast. Ja muusikalipubliku on teatrid ja produktsioonifirmad kenasti välja koolitanud. Kui kõrvale jätta nõukaaja muusikalikatsetused meie sõnateatrites (Endlas „Zorbas”, Ugalas…
-
Sa vist pole Urmas Kibuspuud elavana teatrilaval näinudki. Kuidas ületasid selle barjääri – kirjutada ju ikka veel tänasesse teatrikultuuri kuuluvast isikust, kelle lavaloomingust vahetult osa pole saanud?
Kibuspuud pole ma näinud jah. Erilisi barjääre ei mäleta, võib-olla aitas ka tõsiasi, et raamatu kirjutamise idee tekkimise ajal olin peaaegu sama vana kui tema siit ilmast lahkudes. Ühelt poolt tundus ja tundub ta suurena, võib-olla kaugenagi, teiselt poolt…
-
Seekord on ta loonud inimlastele teatraalse, särava vormiga sisuka mängumaailma, mis programmiliselt vabastatud halva lasteteatri stampidest: publikuga ei flirdita rämekoomiliselt, ei käratseta tühja, ei tõsteta häält, ei tehta allahindlust elutõsiste ning naljakate teemade osas. Näitlejad tunnetavad end ansamblina, koosmängust tuntakse rõõmu, soleerimata üksteise arvel. Hoolivusele aitab kindlasti kaasa Miina Härma gümnaasiumi segakoori rütmistatud osalus (koormeister Kadri Leppoja) klassitäie lastena, nendest hoovav hea mängutuju kujuneb lavaõhustikus määravaks, seda…
-
Pärast „Tantsukuningate” etendust 19. novembril Nokia kontserdimajas tahaksin aga jälle kord hõisata, et tantsija – see kõlab uhkelt! Uhkelt just seepärast, et oleme nii sageli unustamas, mida tegelikult tähendab igivana tõde: terves kehas terve vaim. Juba ennevanasti unistati inimese harmoonilisest arengust ning just seda hinge ja keha ühislendu demonstreerisid tantsukuningad. Ja mitte ainult laval tantsides, vaid ka oma vestlustes. Nende maailma tipptantsijate puhul on hämmastav ja rõõmustav…
-
Mitte ükski neist ei kuulu „reaetenduste” kilda. Tõsi, viimane etendus ei olnud nii emotsionaalne, kui vaataja hing igatses: põhjuseks telekaamerad, mis tingisid kogu trupi kõrvalpilgulisema mängulaadi. Võimalik, et teleekraanil toimib see hiilgavalt, ent teatrisaalis hajus osake hüvastijätu siirusest. Ehk võiks lavastuste salvestuse ajastada siiski varasemaks kui viimne etendus? Pole hoopiski tühine, kuidas teater saadab kaduvikuteele oma sündmuslavastusi. See on kõnekas märk teatri vaimsest tervisest, hoolimine nii…
-
Näidendi psühholoogilist tonaalsust silmas pidades on tegijad kohavalikuga kümnesse tabanud. 2008. aastal Tamur Tohvri ja Tarvo Kralli asutatud Polygoni teatriüksuse kodulehel leiab peterbrooklikke ja grotowskilikke lausungeid vaese teatri rikastavast mõjust näitlejatööle. Linnahalli lagunenud jäähall on siiski kõike muud kui vaese teatri lava. Ülessulanud hokiväljak, tuhanded tühjad plastistmed ja roosteauguline lagi mõjuvad hulga suursugusemana kui Nokia kontserdimaja. Lavastaja on võtnud kasutusse teatris vähe kasutatava ruumimõõtme – sügavuse…
