-
Milline on olnud teie teekond teatri juurde?
Tegelnud olen kultuuriantropoloogiaga, töötanud laste psühhoterapeudina, tõlkinud neljast keelest, erialalt olen filoloog-sotsioloog. Pärast Varssavi ülikooli lõpetamist astusin Peterburi teatriakadeemias lavastajaõppesse. Meid oli 150 inimest ühele kohale, kursuse jõudis veel vastu võtta Georgi Tovstonogov, aga õppetöö jäi tema õpilase Lev Dodini teha. Kui 1993. aastal kooli lõpetasin, olin juba üle kolmekümne. Seejärel vedasin Poolas meistriklasse, olin seotud Jerzy Grotowski näitlejate…
-
10. detsembril esietendub Ugala väikeses saalis jõululavastus „Isa talveuni”, mille autor on soome kirjanik ja dramaturg Anna Krogerus. Lavastab selle Taago Tubin, kunstnikutöö teeb Jaanus Laagriküll. Tegu on kauni ja naljaka looga kujutlusvõime jõust. Uuel aastal peaks Ugala plaanide kohaselt lavale jõudma „Meeste kodu”, mille lavastab Andres Noormets Pärnu Endlast. Lugu toob ühele lavale kokku neli endist kursusekaaslast: Ago Andersoni (Endla), Riho Kütsari (Vanemuine), Mait Malmsteni (Eesti…
-
Elutõsiduse ja huumori tasakaal ka ränkade teemade mõtestamisel kujunebki Indrek Sammuli lavastuse põhihelistikuks. Eks ole see kooskõlas näidendi pealkirjaga, kahe naise nimele rajatud sõnamängu tõlkimatu tähendusväljaga: meie keeles oleks „Grace ja Glorie” „au ja hiilgus”, kavalehel täpsustatuna „heldus ja hiilgus”. See ei tähenda siiski pateetilisust, aga tõstab vaistlikult argipäevast kõrgemale. Sellest on lähtutud ka lavastuse kujunditäpse plakati argise ja püha koosmõjus – viide Sixtuse kabeli laemaalile,…
-
15. veebruaril esietendub teatri noortestuudio arvult juba kuues lavastus „(H)Ing”, mille autor on endine noortestuudiolane Eliis Vaiksaar. Lavastab Enn Keerd, mängivad noortestuudio õpilased. Stuudio jätkab endiselt põhimõttel „noortelt noortele”, lugu räägib teismelistest, kes elavad läbi suurekssaamise valu ja võlu.
12. märtsil esietendub teatri suures saalis Andrus Kiviräha bestselleri „Mees, kes teadis ussisõnu” lavaversioon, dramatiseerijalavastaja Johannes Veski Cabaret Rhizome’ist. Osades Kaili Viidas, Triin Lepik, Karin Tammaru, Ireen Kennik, Jaanus…
-
Teatris pole lugu parem, nii nagu Eesti rasketööstus ei ole võimeline tootma külmikuid, nii käib ka alla nulli teema meie kirjarahval ilmselgelt üle jõu. Pakast, arktilist hüsteeriat ja polaarööd impordime endiselt Soomest. Paistab, et „Kokkola” läks hästi, nii et selle südamliku, kõnekeelse ja sõgeda loo järge on võimalik nüüd Endlas vaadata.
„Külmale maale” on lavastus, mis kindlasti meeldib kolmele publikusegmendile. Esiteks on „Külmale maale” maiuspala arenenud maitsemeelega…
-
Marianne Küti Cloe võiks olla kuraasikam. Vaikne alistuvus ja flegmatism, eriti esimeses vaatuses, teevad temast laval pigem objekti kui dialoogipartneri. Suurema agressiivsuse korral algusest peale olnuks lõpplahendus (Hammi hülgamine) usutavam. Kui võrdlust tartlastega edasi arendada, siis Katrin Pärna Epp Kaidu oli kõvasti värvikam.
„Lõppmängu” lavakujunduse dominandiks on kaks mahakantud pesumasinat. Nende luukidest poevad välja Hammi invaliidistunud vanemate Naggi (Mart Kampus) ja Nelli (Silvi Jansons) pead ning köidavad…
-
Kalju Komissarov on proovinud Ugalas kätt Karlssoniga, aluseks Mats Huddéni lavaversioon 1996. aastast. „Karlsson katuselt” on ohtlik tekst, mäletan seda lapsepõlvest, nii lihtne on sattuda siin janditamise lõksu. Noh, raamat on ise jantlik, säärane poiste- ja mürgliraamat, kust üle said loetud just kõige lõbusamad madistamiskohad. Seetõttu on see muidugi tänuväärne materjal lastele meelelahutusliku lavastuse loomiseks. Esimene eeldus: lavakunstnik on ehitanud suurepärase maailmamaketi, täiesti töötava kolmedimensioonilise pöördruumi,…
-
Siiralt, see tõdemus ei olnud mõeldud kuidagi etteheitena. Täiesti mõistetav, miks teatrid repertuaari valides sel kombel toimivad. Kui riigi rahakraan on keeratud nirisemisrežiimile ning pinnalpüsimiseks läheb teatritel tarvis iga krooni, mis õnnestub piletimüügist kokku kanda, siis ei saa riskida pooltühjade saalidega. Lindgren on aga kahtlemata nimi, mis toob ka kõige hullematel aegadel lapsevanemad ja koos nendega lapsedki saali. Kaks nädalat tagasi Eesti Teatri Agentuuri eestvedamisel peetud…
-
Tegelikult pole selles ju midagi ainuomaselt eestlaslikku: igati üldinimlik on elada kaasa südame sundi järgivale romantilisele kangelasele ning seista vastu „ümbritseva keskkonna” kitsarinnalisusele. Etniliselt eripäraseks teeb selle sisemise tungi aga rahvaste väline käitumine, praktiline vorm oma hinges toimuva tasakaalustamiseks. Kui sisimas religioosne ja n-ö kirjutamata seadusi austav kreeklane on aldis etendama tänavail sageli ehk mitte kõige läbimõeldumat vasakmässulisust, siis eestlane elab hinges küll kaasa Rummu Jürile,…
-
Postmodernistlik esteetika pole teatavasti suunatud (inimliku) sisu väljendamisele, vaid erinevate koodide paljastamisele. Kunstiliste illusioonide loomise asemel pigem lõhutakse neid. Tänapäeval võib vist julgelt väita, et lõhkuda pole enam ammu midagi, kõik on legodeks tehtud ning korduvalt uuesti – ehkki enamasti taotluslikult „valesti” – kokku tagasi pandud. Dekonstruktsioonist on ajapikku saanud küllalt konservatiivne lahendus. Ja suuresti ettearvatav, sest enamiku selles tehnikas läbi viidud teoste puhul on viimase…
