-
Tohvelmani kõrgetasemeline töö on jätnud sügava jälje eesti teatriajalukku, loonud koolkonna. Tema loomingut ja pedagoogitööd on hinnatud kõrgelt. 1957. aastal anti talle rahvakunstniku aunimetus. 2000. aastast on Eesti Kultuurkapital ja Eesti Teatriliit andnud välja Tohvelmani-nimelist näitlejaauhinda, mille on siiani saanud kümme näitlejat ja tantsuõpetajat. Väätsa vald ja Eesti Teatriliit on Tohvit (nii teda kutsuti) pidanud väärikalt meeles. 1987. aastal paigutati mustast graniidist mälestuskivi, millel on metallplaat…
-
Kosutav on näha nimiosas Tiit Sukka: tema Voldemar on elav noor inimene, omapärase kõnepruugi ja välise käitumisega ning rikka siseeluga, tõeline loojanatuuriga tundlik romantik. Ei loe see, et näitlejad aina viina võtavad, nad teevad ka ennastsalgavalt tööd ning nende elu on pühendunute elu. Ja siis Voldemar ärkab, ta unistab uuest elust, ta otsustab Moskvasse minna, et õppida lavastajaks. Sõber kahtleb selle mõtte otstarbekuses, sest Voldemar ei…
-
Nüüd on Karusoo ka kahe Panso-teemalise näidendi, Andrus Kiviräha „Voldemari” ja Paavo Piigi „Panso” lavaletooja Eesti Draamateatris. Mõlemad näidendid on Karusoo tellitud. Mõlemal puhul oleks Karusoo võinud tõenäoliselt ka ise teksti kirjutada, aga ta põhjendab („Voldemari” puhul) Kiviräha kutsumist nii: „. . . . ma umbes tean, kuidas mina oleksin teinud, mis oleksid olnud minu probleemid ja mida mina oleksin võimendanud, ning ma arvasin, et see ei oleks Panso…
-
Üks, kaks, kolm, neli, viis . . . . tüviteksti lavastust, mõõdab vaataja oma teatrikogemust. Ealiste iseärasuste tõttu pole ma Jüri Järvetit Krappina laval näinud – ei 1992., ammugi 1973. aastal. Nüüd on ta VAT-teatri lavastuses „. . . . viimane lint / Saare esimene lint” nõtkel videoekraanil mu ees, vaheldumisi mõlemast ajast. Hästi, väga hästi mängib: stoiline hirm, nukker lootus, elust sasitud hääl. Seitsmekümnendates aastates Järvet on Krappina valusamalt aus, kahandades…
-
Siiski esineb ka nüüd – alanud euroajastul – kitsaskohti, mis ei lase elust täiel rinnal rõõmu tunda. Oletame, et olen ööpäevas 27 tundi töötav ärimees, kelle esimene vaba „viikend” – kui kalendermärkmikku uskuda – jõuab kätte alles maikuus. Tahaks siis naise teatrisse viia, aga võta näpust, sugugi kõik teatrid ei müü praegu veel mai etendustele pileteid. Kui külastada Eesti kümne suurema teatri kodulehti, võib käbedalt kindlaks…
-
Ei ole vist kahtlust, et teatriaastat 2010 jäädakse mäletama kui „Ühtse Eesti suurkogu” aastat. Seda mitmel põhjusel. Eestis enamasti usutakse, et väike on ilus (mõnus, armas, nunnu), kuid Ühtse Eesti ettevõtmise puhul võlus just mastaap. Ma ei peagi niivõrd silmas 6500 delegaatipealtvaatajat, kes Saku suurhallis maikuus sellest „mastaapsest äratuskellast” osa said, mitme etenduse peale kokku on nii mõnedki muusikalid Eestis mitu korda rohkem publikut teatrisse meelitanud,…
-
Kõigepealt üllatab dogmaatilisus, millega reageerib lavakooli juhataja Ingo N ormet mainitud intervjuule (ja ka samas lehes ilmunud Jaak Alliku ettepanekule muuta teatrite rahastamispõhimõtteid). „Süveneb tunne, et pean teatrit taas kaitsma hakkama,” sõnab Normet kohe artikli alguses ja jätkab dotseerivalt: „Kõige tähtsam inimene teatris on ikka veel näitleja, ükskõik mida lavastaja temaga ka ei tee . . . .; inimesed tulevad teatrisse nautima näitlejate mängu ja mitte kuulama abstraktseid sotsiaalseid…
-
See, et „Pähklipurejast” on saanud peaaegu kohustuslik advendi- ja jõuluaega sisustav ballett, on suuresti Ameerika Ühendriikide teene. Kui Venemaal (ja Nõukogude Liidus) ning vanas Euroopas on selle balleti lavastamisel otsitud ka Tšaikovski muusikast lähtuvaid lahendusi ja koreograafiaks ammutatud inspiratsiooni libretole aluseks olnud E. T. A. Hoffmanni jutustusest, siis USAs on rõhuasetus juba pool sajandit eelkõige perekondlikul jõuluõhtul ja muinasjutulisel maiustustemaal. Jõulude üha jõudsam kommertsialiseerumine kogu läänemaailmas…
-
Läbipaistvuse huvides peaks nüüd püüdma leida neile mitte meeldinud teatritöödele mingi ühisnimetaja. Suurelt üldistades olen väsinud nii dramaturgiast kui ka lavastustest, mis maanduvad alati elegantselt, ent ettearvatult jalgadele. Hiljemalt viimases stseenis, enamasti aga juba proloogi ajal. Sest seda nõuavad „hea” dramaturgia ning „professionaalse” režiikunsti kirjutamata reeglid; žanri majanduslikku jätkusuutlikkust toestav ühiskondlik leping, mille järgimine andis Eesti teatritele mullusel eelarveaastal 873 802 külastust (ehk keskeltläbi 2400 külastust…
-
Kui võrrelda „Ahnet hamstrit . . . .” teiste liigikaaslastega, siis Tarmo Männardi pinksipallidest punnis hamstripõsed pole ilmselt ainus, mis eristab seda teistest tänavustest jõululavastustest. Kas või mängukoht, vaid poolsada pealtvaatajat mahutav tornisaal, ei vasta harjumuspärasele arusaamale sellest, kus jõulude aegu teatrit teha. Enamasti mängitakse ikka sellistes paikades, kus on võtta suur saal, soovitavalt kahe uksega: ühest lastakse trobikond lapsi sisse, kiire etendus, kommipakk või pisike kingitus pihku ning…
