-
Mul on sama tunne „Kadunud käe” puhul. Küsimus on, võimalusi on nii palju, vaim hakkab tööle, aga head vastust ei tule. Martin McDonagh on oma varasemate näidenditega (ka Eestis on neid lavastatud hulgi: „Mägede iluduskuninganna”, „Inishmaani igerik”, „Padjamees” jne) viidanud, et vastust tasub kõigest hoolimata otsida. Siin ei saa olla ka põhjuseks asjaolu, et ta pole viimase seitsme aasta jooksul kirjutanud ühtegi näidendit, vaid olnud seotud…
-
Praeguseni püsib Monoteatri repertuaaris islandi kirjaniku Bjarni Haukur Thorssoni „Isa”, mida mänginud vaheldumisi Jan Uuspõld ja Alo Kõrve. Nägin „Isa” Uuspõllu esituses külalisetendusel Pärnu Endla suures saalis, kus näitleja napidki mängunüansid kiirgasid ka viimasesse ritta. Näidend on kirjutatud osavalt, tekstis kamaluga samastumisvõimalusi, ja seda mitte üksnes lapsevanematele. Andrus Vaariku lakoonilises lavastuses on muhedaid kohalikke vihjeid. Maitsekamad intermeediumid vahelduvad piiripealsete naljadega – terviku kooshoidmine sõltub puhtalt näitlejameisterlikkusest.
Nüüdseks…
-
Mulle kui lavastajale oli tähtis, et kõikide näitlejate rollimaterjal võimaldaks end tõeliselt lahti mängida. Iga selle loo tegelane teeb sündmustiku käigus läbi päris suure arengu ning mulle kui valdavalt psühholoogilist draamat viljelevale lavastajale pakkus see palju võimalusi. Põhjendada esmapilgul ka kõige nurjatumate tegude ja tegelaste tagamaad, sobitada need ajaloolisse konteksti ja esitada ka üsna teaduskeskne tekst publikule mitte ainult mõistetava, vaid ka mõtlemapanevana – kõik see…
-
Lavastuse juhatab sisse Joseph Wrighti maal „Eksperiment linnuga vaakumpumbas” (1768). See on sisepingest laetud staatilis-misanstseeniline hetk, mis annab märku, et lavaloo aluseks on teema, millega meist kõik kunagi kontakti ei saa – ei suuda ega ka pea seda. Loo kui maja katuseks on teadus aastail 1799 ja 1999; elanikeks need, kes sellesse armunud ja sinna elama kolinud; soojustusmaterjaliks kirg, mida ei saa peale suruda ega kõrvale…
-
Nädal hiljem ehk 11. detsembril esietendub teatri suures saalis Uku Uusbergi autorilavastus „Kuni inglid sekkuvad”. Lavastuses mängivad Märt Avandi, Maria Avdjuško, Mihkel Kabel, Maria Klenskaja, Laine Mägi, Tõnu Oja, Tiit Sukk, Harriet Toompere, Ivo Uukkivi, Martin Veinmann, Viire Valdma ja Kristo Viiding. Tegevus toimub ühes vanalinna külalistemajas, Müüritüki tänaval puutuvad kokku täiuslikult erinevad inimesed: ettevõtja, kirjanik, kokk, astrofüüsik, vöörmünder, ema, klaveripoiss, taksojuht, Ahto ja Merike jpt.…
-
Lavastus algab triviaalse kassakomöödia võtmes, kus lavale tuigerdavad pisut nokastanud ja nagu vihuti klišeedeks maalitud turistiportreed. Kui tegu poleks Jordi Calcerani teksti ja Hendrik Toompere lavastusega, võiks siinkohal peaaegu ilmeksimatu täpsusega ennustada, mis saab edasi. Sest täpselt samamoodi algavad miljonid Hollywoodi tüüpi menukomöödiad, kus kõik on šablooni järgi paika arvestatud, ka see, millal publikul on kohustus naerda. Ent mitte Calceranil. Esimene kerge vihje ebakõlale saabub lavale…
-
Olen seda lavastust kirjeldanud oma raamatus „Teatrist” (Ilmamaa, 2002). „Kui uks avati ja rahvas läbi kitsa ava rüsinal ühe Varssavi üliõpilasklubi saali tungis, avanes kummaline vaatepilt. Meile vaatas pinevalt otsa grupp lubivalgete nägudega vanainimesi, kes istusid liikumatult väikestes koolipinkides. Publik trügis kõikjale, tooliread olid ammu täis, vahekäigud samuti, väike nööriga piiratud tegevusplats saali ühes nurgas aina kahanes: järjest juurdetungivad publikuhulgad rõhusid peale.
Algas mäng. Vanakesed hakkasid tummalt…
-
„Õnneliku õhtu” külastajad said muusikaelamuse täienduseks kaasa kaunilt vormistatud vaate Eesti kultuurilukku ja olid pärast etendust mitte ainult õnnelikumad, vaid ka mõnegi huvitava ja olulise teadmise võrra rikkamad. Kontserdikava sidusid tervikuks väga head kommentaarid konferansjeena esinenud Andrus Vaarikult, katkendid Valter Ojakääru levimuusika ajaloo raamatutest ja emakeele eripäraga stiilselt mänglevad, mõjusad ja kaasamõtlemist nõudvad Artur Alliksaare luuletused Anu Lambi ja Elisabet Tamme esituses. Muusikavalik ei koosnenud mitte…
-
Kevadtalvel on oodata kolme uue lavastuse esietendust, neis leiab rakendust kogu Tallinna Linnateatri trupp. Teatri peanäitejuhil Elmo Nüganenil valmib 11. veebruariks esialgu veel pealkirjata lavastus, mille tegemisel on koos trupiga valitud improvisatsiooniline tee. Paavo Piigi kirjutatud „Keti lõpp”, mis esietendub 3. märtsil Taevalaval, on tänapäevane, hõrgu absurdiga vürtsitatud lugu ühe kiirsöögiketi lõpust. Lavastab selle Priit Võigemast. „Keti lõpp” pälvis 2011. aasta näidendivõistlusel kolmanda koha.
Aleksandr Puškini kaks…
-
David Hare’i näidendi peategelast, inglise teatrinäitlejannat Esmet parafraseerides ütlen kohe alguses, et „see ei ole halb lavastus, seal ei ole halvad näitlejatööd”, seega palun mitte võtta minu otsust hinnanguna näitlejatööle, heli- ja lavakujundusele jm. Nii Tallinna Linnateater kui ka lavastaja Mladen Kiselov on ikka paistnud silma kõrge tööeetika ja nõudlikkuse poolest enese vastu, allahindlust pole tehtud ka seekord. Põhjus, miks ma lavastuse arvustamisest olen loobunud, pole…
