-
See on nüüd muidugi julgelt liialdatud kokkuvõte minu ja teiste „(nais)antropoloogide” kogemustest ja vaatlusandmetest. Tegelikult ma ei arva, et naised oleksid mingi kõrgem eluvorm. Mitte sinnapoolegi. Lihtsalt mingid soolised iseärasused paistavad rohkem välja ning muutuvad seetõttu tendentsiks. Üldiselt pooldan siiski inimese vaatlemist mitte soo-, vaid isendipõhiselt. Kõik üldistused on lõbus spekulatsioon ja toovad veidi elevust tuima talvepäeva, kus ainult kodus teki all on hea ja soe…
-
Sõltumatu Tantsu Ühendus näitab 9., 10. ja 18. veebruari õhtul Tallinnas Kanuti gildi saalis uutele koreograafidele pühendatud sarja „Première” raames kolme verivärsket tantsulavastust. Neid lavastusi näeb ka 15. veebruaril Tartus Genialistide klubis ja 16. märtsil Rakvere teatris.
Kes noortest koreograafidest sel aastal oma töödega publiku ette astuvad?
Evelin Lagle. „Première’i” teavitusjuht: „Première” on meie iga-aastane ettevõtmine, mis annab noortele koreograafidele võimaluse esitleda esimest korda professionaalses tantsuteatris oma töid.…
-
Tegijate auks tuleb kohe öelda, et kuigi kavalehel on ära trükitud mitmeid Machiavelli tsitaate, ei ole seekordne lavastus takerdunud machiavellistlike võimumängude ega ka piibli mäejutluse retoorikasse. Seda viimast olekski ehk raske teha tänapäevase Eesti publikuga, kes väidetavalt on rohkem horoskoobi-usku. Esimese kahjuks tuleb siiski öelda: puuduvad kindlad andmed selle kohta, et Shakespeare oleks Machiavellit lugenud. Kaudsete mõjutuste rubriiki jääb aga prantslasest hugenoti Innocent Gentillet’ Machiavelli ideede…
-
Kiviräha „Karin ja Pearu” ei õigustanud ühtki mu hirmu, mis olid tekkinud sellele vaatamata, et selle näidendi peategelasteks on „Tõe ja õiguse” kaks minu sümpaatsusredeli tipuossa kuuluvat natuuri. Ma ei tea, võib-olla kui näidendi tegelased oleksid olnud näiteks Andres ja Tiina, oleks hammas olnud kindlasti veel pikem. Igatahes, olen jõudnud nüüd jutuga siiamaani, et öelda: Kiviräha näidend „Karin ja Pearu” ei osutunud mitte ainult minu lemmiknäidendiks…
-
Enamik nähtud lavastusi klassifitseerub žanrimääratluse „nüüdistants” alla, kuid kuna tegelikult domineeris multimeediumlikkus ning ainult liikumispõhised lavastused olid vähemuses, siis kõige täpsem oleks nähtut nimetada nüüdisaegseks etenduskunstiks.
Vaadanud järjest väga eriilmelisi lavastusi, suutis üks ühisjoon mind hämmastada: isiksused laval. Ei ole tingimata alati nii, et laval tegutsevat isikut on põnev jälgida puhtalt tema isiksusliku kiirguse tõttu või et vaataja aimaks kunstnikus tema isiksuslikku tausta. Pea eranditult võib üldistada,…
-
Milline on selle lavastuse sõnum vaatajale?
Sõnum on see, et vaataja mõtleks etenduselt lahkudes järele, kuidas ta suhtleb lähikonnaga, oma perekonna ja lastega.
Mida oled viimasel ajal lavastanud?
Detsembris oli mul kaks esietendust. Vanemate tudengitega tegin Pirandello „Huvide mängu” („Kuus tegelast autorit otsimas”) ning esmakursuslastega noore, meie ülikooli lõpetanud andeka valgevene dramaturgi näidendi „Ringid”. Edaspidi plaanin lavastada ühe Ray Cooney musta komöödia.
Milline on teater, kus töötad?
Töötan Minskis Valgevene Riiklikus…
-
Üks vahe sellel „kahekesi kiigel” olemisel siiski on: Prangel mõjub Salmistust staatilisemalt, viimases on rohkem välist energiat. Seda pealtnäha tühise asjaolu tõttu: Armand läheb külla Léonile, mitte vastupidi. Külas aga tuntakse end ikka veidi ärevamalt kui kodus, eriti veel siis, kui peremees on purjus ja sihib sind pidevalt laetud püssiga.
Termin „must kriminaalkomöödia” sobib küll hästi lavastuse ametlikuks tutvustuseks, sisuliselt ei saa sellega aga nõus olla, sest…
-
Kui ma poleks teadlik Von Krahli teatri näitlejate tugevusest ega austaks Mart Kolditsa võimsat visiooni ja huvitavat teostust enamikus tema varasemates lavastustes, siis kahtlustaksin kesise esietenduselamuse taga lihtsalt tegijate nõrkust. Selle võimaluse aga eelmainitud põhjustel välistan.
Teine ja juba tõenäolisem, kuid siiski vaid osaline põhjus võib peituda lavastuse mõningases ülereklaamituses. Osavas teatriturunduses ei ole küll midagi enneolematut ning paraku on ka lavastuste atraktiivne eelreklaam ja selle mittevastavus…
-
Paraku pole kõik nii lihtne. Esiteks läheks see vastuollu repertuaariteatrite võrgu ühe põhiülesandega pakkuda teatripublikule igaõhtuselt vaatamiseks võimalikult mitmekesist repertuaari. Ja teiseks teavad teatrite turundusinimesed kibedat tõde, et – vähemalt väljaspool pealinna – Eesti rahvaarvu juures pole võimalik lavastustega tihedamalt etendusi anda, või muidu jääksid vaatajad päris tihti näitlejatega võrreldes häbiväärsesse vähemusse (tühi teatrisaal pole aga meelepärane ühelegi asjaosalisele) ning lavastused kaoksid repertuaarist juba hiljemalt poole…
-
Esiklavastuse loomisel ei paelunud Murdmaad novellilik katkendlikkus, pigem suunas ta vaatajani tegelaste lugude arengu, nende sisevõitluse kuni kirgastumiseni. Seekord on tantsuteater oma vormikesksusega sisse murdnud: võrdselt on rõhk sõnal, pildil, valgusel, muusikal, tantsijal. Uus lugu on filmilik misanstseenide vaheldumiskiiruse ja kestvuse poolest. Silme ees on lõpplahenduse poole, pingelanguse suunas tormav ja korraks stoppav liikumisvisuaal. See pole vana oma tuntud headuses, vaid kõik hea on kokku kogutud…
