-
Ülle Lichtfeldti Anett on komandeeringust naastes kui elujõust joovastunud abielunaine, kes aga enne reisi oli tõenäoliselt vaid tavapäraste tegemiste saatel vaikselt õhtusse kulgev laste ema. Kõik oli turvaline ja hästi, aga juba ammu mitte väga hästi. Mees ei tunne reisilt naasnud naist enam ära: manitsevate, enesest välja paisatud etteheitehüüatuste „Anett!” saatel osutab ta pahameelele, mõistmatusele ja uskmatusele. Ent naine on entusiastlikult kõigutamatu ja seisab justkui helge…
-
Pepeljajev monteerib etteantud loo lahti, mängib sellega, vabastab selle kronoloogilisuse koormast ja heidab vaatajate ette kogumi, mitte terviku. Kogum koosneb variantidest ja kordustest, tagasitulekutest ja edasihüpetest. Pepeljajevi mäng variatsioonidel võimaldab kompleksset kogemust, vaataja endaga haakuvad esituse eri nüansid, need jälle suhestuvad loo teiste juppidega omamoodi. Alati jääb midagi ka adumata. Vaataja kogemus moodustub reaktsioonina nii sellele, mis on loomuomane, sellele, mis näib tuttav, kui ka sellele,…
-
Hea teatri auhinna vääriline on Raugi süvenenud pühendumine Kuressaare teatri oma näo kujundamisel. Ta on toonud teatrisse isikupärase ja allahindluseta repertuaari, kus Saaremaa oma lugude kõrval nõudlik maailmaklassika ja tänapäevadramaturgia. Samuti on märgata töö- ja mängurõõmu tagasitoomist ja hoidmist teatriperes. Kaasatakse põnevaid külalisnäitlejaid ja -lavastajaid, kes moodustavad loominguliselt särtsakaid kooslusi. Kuressaare teatri Eesti kultuurimaastikule trügimist näitab ka 2011. aastal pälvitud teatriaasta auhind: Guido Kanguri meeskõrvalosa auhind…
-
Jõulukuul oli loodud Rakvere teatri väikeses majas ümber „Kaasavaratu” stiilne õhustik: puhvetis vene köögi suupisted, siin-seal „liuad” sihvkadega, kavaleheks tõhus raharull, dramaatiline muusika voogamas enne etendust. Peenelt haakus lavastusega Mall Nukke õlimaalide näitus, kus vaheda irooniaga liidetud ikoonid ja raha kui „kolmas käsi”.
Ostrovski draamat lugedes tärkas kaks eelhirmu. Võrdlus Eldar Rjazanovi suurepärase filmiga „Julm romanss” (Mosfilm, 1984) „Kaasavaratu” ainetel: mitu uhket stseeni, kogu filmi I seeria,…
-
Portugal ja Eesti asuvad Euroopa eri nurkades, vahemaa on suur. Kui palju teadsite varem Eestist ja selle ajaloost?
Oleme käinud Tallinnas ning tunneme Eesti ja Läti ajalugu. Seega, mingi teadmine sellest, mis Balti riikides nõukogude võimu ajal toimus, oli meil juba enne olemas.
Millised „Puhastuse” teemad pakkusid teile kui lavastajale kõige rohkem huvi?
Näidendi sügavalt humanistlik toon, samuti võimalus taasluua selles lavastuses kaks väga konkreetset perioodi möödunud sajandist. „Puhastus”…
-
Ei oska kumbagi meest toetada ega ka vastu vaielda: olen viimastel aastatel Ugala lavastusi vähe näinud (varasematel aegadel, kui Allik oli veel Ugala juht, organiseeris ta erinevalt teistest väljaspool Tallinna asuvate teatrite juhtidest kriitikute sõite Ugalasse). Suhteliselt hiljaaegu nähtud „Maakaid” ma silmapaistvaks kunstiliseks õnnestumiseks ei pea, rootsi dramaturgi Maria Blomi maa- ja perekonnaloo võimalusi pole trupp piisavalt huvitavaks mänginud. Seevastu pakkus Ugalas viimati nähtu, samuti maaelu…
-
Olen elanud nagu mingis udus. Praegu, kainenenuna, oma tegude ulatuses ja tagajärgede tõsiduses selgusele jõudnuna mõistan ja julgen tunnistada, et oma lahmivais kirjutisis kompenseerisin kolmekümnendates meessoost riigiametniku puhul nii tavalist tähelepanuja tunnustusvajadust. Uhke on näha oma nime artikli päises tuntud teatraali arvustavalt kõnetamas. Uustulnukad janunevad tähelepanu, ja mida karmima tegijana areenile ilmuda, seda tõenäolisemalt sind märgatakse. Lugesin just oma esimest, 2008. aastal ajalehes Sirp avaldatud Rakvere…
-
Minu probleem elulooainelise teatriga seisneb asjaolus, et lähenemisnurk, mille leidmise vajadusele eelmises lõigus osutasin, kipub neis näidendites ja lavastustes peaaegu kuni ettearvatavuseni korduma. Enamasti on tegu pinnapealse ja peamiselt meelelahutuslikkusele orienteeritud palaganiga, koos väikese sentimentalismilaksuga kuskil lõpus. Väga harva näeb elulooainelises teatris dramaturgilisi või lavastuslikke lahendusi, mis oleksid kuidagi vormiliselt või tunnetuslikult oma objekti väärilised, mis astuksid aluseks oleva isiku ja tema (loomingulise) tegevusega loovasse dialoogi.
Need…
-
Täna võitsid sa ühe suure lahingu! Olemasoleva hukkamõistmise asemel näitasid, kuidas teha tuleb – nii, et see puudutab. Seejuures on uhke, et see polnud sugugi lahing kellegi vastu. See oli erisuguste pimetõdede ja ükskõiksuste (milles ju alati ongi oma killuke tõtt, aga mitte kunagi täistõde) süntees kakskõiksuseks – nii sisult kui ka vormilt, nii mõttelt kui ka teostuselt. Uhke lavastus, eriti veel arvestades, millised draamateatrilased sa…
-
Uusbergi „Jõudu” arvustades leidsin end mõneti paradoksaalselt igatsuselt, et loomeprotsess näib olevat kantud justkui „liigsest” harmooniast, kõik sujub täpselt autori-lavastaja ja temaga ühel lainel trupi koostöös, mille tõttu jääks nagu olemata mingi materjali vastupanu ületamise pinge, mis võiks lavaellu lisaelektrit laadida. „Kuni inglid sekkuvad” on selles mõttes julge edasiminek, et Uusbergi tundlik ning mõneti sõnastamist trotsiv sõnum on antud kehastada Eesti Draamateatri staarnäitlejatele. Mitte et need…
