-
Et kõik on seekord nii hästi välja tulnud, siis seda kindlasti tänu näidendi universaalsusele. Peateemaks on inimsuhted, mingisugust propagandat või tendentslikkust ei kohta. Näiliselt naeruvääristatakse küll defitsiidi ja välismaa kaupade tagaajamist, aga sama hästi võib seda võtta kriitikana korra vastu, mis nii ebaloomulikku iha peale sundis. Tüüpiliselt nõukogulik on näidendis aga see, kuidas ametiühing tunneb end vastutavana, et üks selle liige, abielus ja mitmekordne ema, armub…
-
Surmast ei saa Lorca loomingust rääkides tõesti kuidagi mööda hiilida: see kordub sümboli, teema või kõike elusat paratamatult saatva kaaslasena poeesias ja draamas. Nii luuletaja kui ka näitekirjanikuna iseloomustas teda erootilis-lüüriline hoiak ning XX sajandi alguse loovisikuna ei jäänud talle kaugeks ka sürrealism. Siiski ei saa tema loomingut vaadelda vaid ühe kunstivoolu kontekstis: sürrealistlike meeleolude kokkusegamisel südamelähedase hispaania folklooriga kujuneski tema mõnevõrra ilutsev ja õrn, ent…
-
Esmane ja silmapaistvaim on selle lavastuse puhul aga hoopis kunstnikutöö. Laura Pählapuu on loonud selle kauni paiga: üleelusuurused kiletagused lilled ning tõepoolest läbimõeldud ja tekstisümbolismiga ääretult intiimseisse suhteisse astuvad kostüümid on vaatamist väärt, köidavad tähelepanu ja koguni konkureerivad intrigeerivalt lavalolijatega. Vahel jääb mulje, et kostüüm võidabki selle võitluse, mida näitleja on asunud temaga visalt pidama. Riietusest väänatakse välja maksimum ning koostöö osutub viljakamaks, kui oleks võinud…
-
Tartus Vilde teatris esietendus 1. aprillil Jüri Kaldmaa näidend „Ärdunsoldan 2012”. Lavastanud on selle Jaan Tooming, peaosas autor.
Kuidas võtad lühidalt kokku näidendi „Ärdunsoldan 2012” põhisisu ja mõtte?
Jüri Kaldmaa, „Ärdunsoldan 2012” autor ja peaosaline: Autorina olen loomulikult õnneseen. Praegu elavate eesti näitekirjanike teostest on Jaan Tooming lavastanud vaid ühe Ain Kaalepi näidendi, aastal 1979. Ja ongi kogu eesti nüüdisaegne dramaturgia!
„Ärdunsoldan 2012” on minu kuues näidend, mis lavale…
-
Siiski on selge, et kunstiteose funktsiooni teisenemine kannab ka ise teatavat olulist informatsiooni. Osa sellest raskesti defineeritavast „traagilisest elutundest”, millest soovime osa saada, kätkeb juba selle vormis. Kui ikka soovime? Me võime seda vormi ja tegelaste käitumismotiive nüüdisajastada, kuid sel juhul riskime ka teose vaesestamisega. Suhteid ja olukordi, kus tegelane peab valima võrdselt kehvade alternatiivide vahel, leidub ju hulganisti ka tänapäeva dramaturgias. Kui tahame aga aru…
-
Meie teatrikoolidesse see lummus millegipärast ei jõudnudki. Arvatavasti oli see ehk üks põhjusi, miks Toominga ja Hermaküla stuudiost kujunes 1970.-1980. aastatel omaette alternatiivne teatrikool (Tartus siiski on olnud oma teatrikool!). Selle stuudio hääbumine oli kultuuriline tragöödia, mis pikemas plaanis tähendas eesti teatri jätkuvat eemalejäämist Euroopas juba toimunud teatriuuenduslikust liikumisest. Meil on praegu Eestis kaks teatrikooli, kus teatriuuendus alles praegu hakkab ennast sisse uuristama. Eesti publik ei…
-
Aliide saab ajast osa, aga ei ela selles. Selles mõttes jagab ta Hansu saatust: ta on kinni ruumis, kus iga astutud samm on võrdne vägistamisohvriks langemisega. Täpselt nagu Hanski (Kris Gummerus) näeb ka tema päevavalgust vaid pisteliselt ning kannab endas inimhingemõõtu rusikasse surutud vägivalda. Nende kahe inimese kogetud vägivald on lähedalt suguluses, kuid eripalgeline. Aliide on end elul ise eksitada lasknud, Hans on aga ellu ära…
-
Üks selge erand selles reas on kindlasti Hannoveri teatri piisavalt ogar versioon (no vabandust, aga tõesti ei leia kohasemat epiteeti!), mille fotode ja videolõikude netist vaatamisega võib igaüks end lõbustada: üksik kasetüvi sinimustvalgel laval, Muhu rahvariietes hanguga vehkiv vana Aliide, glamuurses roosakas ülikonnas kommunist Martin, eesti keeles „Ema südant” leelutav tegelaskond.
Selle taustal võib Kaunase Draamateatri lavastuse lugeda veel suhteliselt autoritruuks, ehkki lavastuse vormistus astub selgelt oma…
-
„Carrrmen!” ei anna armu. Vangla visuaalsest poolest on lavale manatud tehniline, metallimaitseline, traatvõrguline reaalsus. Selle trööstitut rusuvat meeleolu süvendab ülimalt efektne valgusrežii (Patrik Bogårdh). Hingetu ja industriaalne, tehislik on toodud kujunduses igati esile ja valgustatud märgiliseks. Prožektorid, mille hõõguvad silmad üheksa kaupa reas liiguvad ratastel võrkudest seintel, tekitavad tagaseinu, diagonaale, lavakülgi, määratledes nii piire inimese sees ja väljas kui ka osutades jäigalt paika pandud vanglamüüridele. On…
-
Aga mis selles kirjutamises on, mis sind õnnelikuks teeb? Eeldusel, et ikka teeb.
Asi pole niivõrd õnnelikuks saamises, see pole ju mingi kaalutletud otsus, et nüüd kirjutan ja siis saan õnnelikuks. Pigem on nii, et ma ei oska ega saa teisiti. Olen hakanud kirjutama ning see on viis, kuidas mingeid asju öelda.
Sinu tekste lugedes jääb suhu napp ja kokkuvõttev maitse, su teise luulekogu pealkirigi oli „Lakoonia”. Kas…
