-
Traditsiooniline eesti pulm, oh valu ja vaeva, on oma titemähkimise, pakulõhkumise ja hüsteeriliselt mänge korraldava pulmaisaga ikkagi päris karm katsumus. Kui nüüd keegi imestab, miks meie pulmades nõnda palju juuakse, siis vahest ei tuleks põhjust otsida rahva taltsutamatust joomahimust, pigem üritavad inimesed sellisel moel piinlikust olukorrast valutumalt üle saada. Kavalehelt selgub kibe tõde, et ka näitemängu autor Kaur Riismaa on oma noore elu jooksul sattunud ühe…
-
Kalda Sanitar on just selline tegelane, millist Kivirähalt oodata: laitmatult realistlik oma väikese elu suure traagikaga, seejuures teravdatud, üldinimlik. Lisame sellele impulsiivse ja rohkeid ümberkehastumisi võimaldava teksti ning tulemus ei üllata kedagi: Kalda osatäitmine on võrratu, püsib kindlalt koomika ja traagika kokkupuutepunktidel. Isegi etteütlemiskohad, mis panid näidendi kulu mõnevõrra takerduma, tundusid teda üldse mitte häirivat. Keskealine, elumuredest rängalt räsitud sanitar (mees surnud, ainus poeg vangis) ning…
-
Väikesest peale on mind kannustanud mõte, et lõppude lõpuks saan ma ikkagi hakkama (ära küsi, millega). Võib-olla tõesti olen alateadlikult pidevalt otsinud, et milline tee siis ikkagi on minu oma, aga kes seda ei teeks. Pealegi võib pidev (teadlik) otsimine ajada viimaks peast hulluks. Kuna praegusel ajal on kõik teed valla, siis kõik otsivad, aga sellega kiputakse kalduma juba äärmusesse: ikka on kuskil veel parem töö,…
-
Ringreisil näidati lisaks meie talvistest tegemistest pajatavale lavastusele Helen Reitsniku ja Tiina Möldri tantsulavastust „Facing Forest” („Metsaga vastamisi”) ning Alexis Steevesi ja Rain Saukase lavastust „How Quickly these Accidents” („Kui kiiresti need õnnetused”). Kõik kolm lavastust pälvisid California publiku sooja vastuvõtu. Inimesed, kellega õnnestus pärast etendusi kõnelda, jagasid lisaks kiidusõnadele (mis on sealsele kultuurile ja suhtlusstiilile üliomane) väga avatult ja põhjendatult oma arvamusi.
„Facing Forest” võlus publikut…
-
Lauri Lagle rütm on ajanud mind siiamaani rohkem nihelema kui mediteerima. Olgu, ma ei ole tegelikult mingi meditatsiooniasjatundja, aga kujutan ette, et rütmiga kaasamineku tunne peaks seda praktiseerides tekkima küll. Sünkroonsus enda ja teisega. Ühtsustunne, maailmaga paaritumine. Jälle räägin teatriarvustuses tunnetest, aga ma ei usu midagi, mida ei tunne, ega kirjuta midagi, mida ei usu. Pole aega valetada. Kirjutamine sellest, mida tead, olekski valetamine. Sest ei…
-
Ühele tekstile või materjalile saab läheneda ju väga paljudest aspektidest ja mõnest suurest vaatenurgast. Kas keskenduda isiku biograafiale ehk eluseikadele, lisada sinna ka ühiskond ehk teda kujundanud taustsüsteem või lausa võrdlev-ajalooline põhitoon? Või uurida materjali psühhoanalüütiliselt, rõhuga kellegi hingeelul ja traumadel? Või läheneda hoopis diskursiiv-analüütiliselt ehk lähtuda sellest, et teatud asjadest saab rääkida teatud viisil – keel, žanr, varasemad väljakujunenud normid, traditsioonid, mustrid ehk mudelid?
Koreograafi uurimisnurk…
-
Simon Hart: Mulle meeldib „Treff” väga, seetõttu on see ka mul juba teine kord seda festivali külastada. Arvan, et siin on esindatud rahvusvaheliste tööde ning noorte professionaalide ja tudengite lavastuste huvitav kombinatsioon. Festival ei kesta õnneks liiga kaua, ka kava pole liiga mahukas. Näiteks Charleville’i nukufestival on nii hiiglaslik, et on keeruline valida, mida vaadata. Siin saab ikka enamiku ära näha. Väga meeldis Polina Borissova „Mine!”,…
-
Nukuteatri juhtide ja festivali peakorraldajate Meelis Pai ja Vahur Kelleri tegevust siinsete inimeste harimisel nukukunsti vallas olen varemgi esile tõstnud. „Treff” on näitena lausa eeskujulik: ka kõike näinud (sõna)teatraalid on tunnistanud pärast „Treffe”, et nende peas on avanenud (või pigem taasavanenud) justkui mingi uus uks. Pai ja Kelleri tegevusel on aga üks nüanss, mille juures tuleks nukuteatrihuvilisel olla mõnevõrra tähelepanelik. Maakeeli öeldes on nad nukukunsti „maaletoojad”,…
-
Kuidas iseloomustada põhiprogrammi ülejäänud seitset lavastust?
Nende hulgas on veel üks monolavastus, Rakvere teatri „Lilled Algernonile” Lauri Kaldojaga peaosas. Tema on samuti andnud dramatiseeringusse ja lavastusse olulise panuse. Tundus huvitav näidata kakskümmend aastat teatris olnud Katariina Undi kõrval festivalipublikule ka ühe päris noore inimese tööd, kes torkas juba teatrikoolis silma oma interpreteerimisoskusega.
Kõik me teame – nii näitlejad tööprotsessis kui ka publik teatrisaalis – Elmo Nüganeni peent tekstirežiid,…
-
Küll aga on põnev vaadata Nadia seisukohtade antipoodi, väliselt küünilist ja eemalehoidvat, ent tegelikult siiski hoolivat Oliver Lucast Tõnu Oja esituses: väga elus, väga huvitav, väga veenvalt individualiseeritud kuju. Oma seisukohta – ta vihkab kirglikult kõrvaliste riikide sekkumist teiste rahvaste ellu – ei esita ta hüsteeriliselt või fanaatiliselt nagu Nadia, vaid rahulikult, tugeva sisemise veendumusega ning seda enam paneb end uskuma.
Huvitava dispuudi tekkimist takistab partnerite kuulumine…
