-
Teatri Kodu esimene omalavastus on Leino Rei dramatiseeritud ja lavastatud Eno Raua „Sipsik” (esietendus 28. V 2010). „Sipsik” ilmus raamatuna esmakordselt juba 1962. aastal ning selle menu inspireeris kirjutama teisigi elustunud mänguasjadest kõnelevaid jutte. Tänapäeval tundub „Sipsik” ehk liigagi argine, ent oma suhteliselt lihtsa keelega täidab hästi üleminekunišši pildikesksetelt sõnakesksetele teostele. Argipäeva elustamiseks on lavastusse lisatud palju humoorikaid ja mängulisi detaile (näiteks Sipsiku meisterdamisel proovitakse jalgu…
-
Diip ei ole üldse. Pealiskaudne on. Odavas üürikorteris tegutseb loomeagentuur „Talent”. See tähendab seda, et saadaval on kaks „multitalenti”, vali ainult number ja küsi. Kui helistatakse ja esinema kutsutakse (seda ei juhtu just liiga tihti), hakkavad mehed askeldama, harjutama, looma, vaidlema. Kokku sünnib sellest eriti lo-fi kontsert-stand-up, mille piinlikkus suudetakse väikesele teatrisaalile vaatamata mängida staadioni mahtu. Võib vabalt manada silme ette mõne suure kontserni suvepäevad: sajad…
-
Vadi püstitab ühe teemana küsimuse, kas avalikkuse tähelepanust sõltuvad inimesed (nagu näitlejad), kes ühel hetkel enam aktiivselt ei tegutse, on tegelikult surnud või elus? Allaberdi surm tuli talle ka justkui üllatusena selles mõttes, et „Kas mina, aga võib-olla ka kõik teised, juba ei mõelnudki temast kui surnust!”. See, et Allabert on juba surnud, on ühelt poolt selle teksti lähtealus, teiselt poolt ka eeldus, võimaldades tekitada loo:…
-
Huvitavalt hakkabki „Ukuaru” mänguruumis toimima teatraalsuse ja eheduse kontrast: parim näide on pulmapidu pika laua taga, kus innukalt süüakse-juuakse tühjadest nõudest, ent kartulid korvis on ehtsad. Sama ehtsad kui palgid propsiplatsil, puud riidas, vesi allikasilmas ja päikeselaigud taevalaotuses. Selle ehtsusega haakub sundimatult ja kummaliselt mängulisus, kui toosama Jalmar Vabarna ilmub lavale hoopis vankrit vedava hobuse või võilille nosiva lehmana! Ometi pole need pelgalt loomaetüüdid, mis toovad…
-
4. – 7. juulini toimub Rakveres XII rahvusvaheline teatrifestival „Baltoscandal”. Nelja juulipäeva jooksul näeb sealses linnaruumis ja lavadel 18 lavastust, performance’it ja installatsiooni tänapäeva etenduskunstnikelt üle maailma.
Kas seekordsele „Baltoscandalile” ja selle esinejatele saab leida mingi ühisnimetaja, peateema?
Anne-Ly Sova, Rakvere teatri dramaturg: Tegelikult väga ei saa. „Baltoscandaliga“ on olnud ikka nii, et seda ühisnimetajat või teemat ei ole enne festivali lõppu olemaski. Alles pärast festivali jäävad korraldajad…
-
See ei tähenda, et ma ei oska või ei taha hinnata head psühholoogilist teatrit. Psühholoogilise teatri osatähtsus võib meil olla proportsioonist väljas, aga kui seda tehakse hästi, ei ole mul midagi santi öelda. „Maria eri” on lavastatud psühholoogilises võtmes ja tulemus on täiesti korralik, puuduvad kõik psühholoogilisele teatrile iseloomulikud hädad. Ei ole üleliigset „ühte kolmandikku”, mis krooniliselt esineb riigiteatrites ja mis muudab sealsed lavastused mingiks venivaks…
-
See, et „küpse naise ihulikku ilu” demonstreeritakse „Kalendritüdrukutes” vaid sekundiks-paariks ning üsna kitsas fookuses, näitab aga lavastaja professionaalsust ja head kunstimaitset. Tõeline kunst peabki jätma vaatajale rikkalikud võimalused koduteel edasi mõelda, jääma nii-öelda „hinges edasi kõlama”.
Kamp naisi, kes astub leukeemia vastu oma topless-fotode kalendriga, pole siinses kultuuripildis siiski teab mis uudis: täpselt samal moel kogus endale enne Pekingi olümpiat raha Läti korvpallinaiskond. Ja paljaid naisi võib…
-
Kui vaadata lavastust ühiskonnakriitilisest aspektist ja läbi eksistentsiaalse prisma, võib märgata, et 120 aasta taguse aja ja tänapäeva vahel ei haigutagi nii üüratu kuristik. „Kevade ärkamine” on noore elluastuva inimese (seksuaalse) kujunemise lugu, mille põhiprobleemistiku moodustab rikkumata noore esmane kokkupuude ühiskonna võltsmoraaliga, inimese loomulike, bioloogiliste vajaduste kokkupõrge sotsiaalse keskkonna peale surutud normide ja üldiselt aktsepteeritud „väärtustega”. Õigupoolest on selline teemakäsitlus kõlanud aktuaalsena igal ajastul ja vaevalt…
-
„Nähtamatu maja” lavastuses Endla küünis pole nähtamatu mitte ainult maja. Maja ise on seal tõesti nähtamatu (nii lava- kui ka helikujundus on Andres Noormetsalt), ent olulisemad nähtamatud seosed ja sidemed tekivad hoopis mujal. Ilmselt oleksin näidendi autori Tiina Laanemi suhtes ülekohtune, kui jätaksin märkamata kirjandusliku alusmaterjali olulisuse. Mul küll ei õnnestunud näidendi tekstiga tutvuda, kindlasti on see aga suur edasiminek, võrreldes Ugalas ülemöödunud aastal suvelavastusena tehtud…
-
Seepärast käsitlen „Sinikaid” kui vaimset terrorit ja psühholoogilise piinamise eriti rafineeritud vahendit. Terroristid on populaarsed: nad laiutavad uudistes ja esikaantel, terroriste kuulatakse, nendega arvestatakse – kui paar laksu on ära käinud, võtab ühiskond, eriti kunstimaailm, kohe terroristidele vastuvõetava suuna. Terror on ainus, millel on tänapäeval kaalu. Kes endast natukenegi lugu peab, see ka teisi terroriseerib. Elame maailmas, kus kõik terroriseerivad kõiki: feministid šoviniste, islamistid karikaturiste, pankurid…
