-
Simon Hart: Mulle meeldib „Treff” väga, seetõttu on see ka mul juba teine kord seda festivali külastada. Arvan, et siin on esindatud rahvusvaheliste tööde ning noorte professionaalide ja tudengite lavastuste huvitav kombinatsioon. Festival ei kesta õnneks liiga kaua, ka kava pole liiga mahukas. Näiteks Charleville’i nukufestival on nii hiiglaslik, et on keeruline valida, mida vaadata. Siin saab ikka enamiku ära näha. Väga meeldis Polina Borissova „Mine!”,…
-
Nukuteatri juhtide ja festivali peakorraldajate Meelis Pai ja Vahur Kelleri tegevust siinsete inimeste harimisel nukukunsti vallas olen varemgi esile tõstnud. „Treff” on näitena lausa eeskujulik: ka kõike näinud (sõna)teatraalid on tunnistanud pärast „Treffe”, et nende peas on avanenud (või pigem taasavanenud) justkui mingi uus uks. Pai ja Kelleri tegevusel on aga üks nüanss, mille juures tuleks nukuteatrihuvilisel olla mõnevõrra tähelepanelik. Maakeeli öeldes on nad nukukunsti „maaletoojad”,…
-
Kuidas iseloomustada põhiprogrammi ülejäänud seitset lavastust?
Nende hulgas on veel üks monolavastus, Rakvere teatri „Lilled Algernonile” Lauri Kaldojaga peaosas. Tema on samuti andnud dramatiseeringusse ja lavastusse olulise panuse. Tundus huvitav näidata kakskümmend aastat teatris olnud Katariina Undi kõrval festivalipublikule ka ühe päris noore inimese tööd, kes torkas juba teatrikoolis silma oma interpreteerimisoskusega.
Kõik me teame – nii näitlejad tööprotsessis kui ka publik teatrisaalis – Elmo Nüganeni peent tekstirežiid,…
-
Küll aga on põnev vaadata Nadia seisukohtade antipoodi, väliselt küünilist ja eemalehoidvat, ent tegelikult siiski hoolivat Oliver Lucast Tõnu Oja esituses: väga elus, väga huvitav, väga veenvalt individualiseeritud kuju. Oma seisukohta – ta vihkab kirglikult kõrvaliste riikide sekkumist teiste rahvaste ellu – ei esita ta hüsteeriliselt või fanaatiliselt nagu Nadia, vaid rahulikult, tugeva sisemise veendumusega ning seda enam paneb end uskuma.
Huvitava dispuudi tekkimist takistab partnerite kuulumine…
-
7. ja 8. juunil etendub rahvusooperi Estonia kammersaalis balletiprogramm „Koreograafilised etüüdid pööningul”. Mida see ettevõtmine endast kujutab?
Ülla Veerg, Estonia avalike suhete ja turundusteenistuse juht: Eesti Rahvusballett annab sellel suvel kuuele tantsijale võimaluse avastada endas koreograaf. 7. ja 8. juunil vahetavad Eve Andre, Robbie Bird, Viktor Jelissejev, William Moore ja Sergei Upkin tantsukingad koreograafi-lavastaja omade vastu ning toovad publikuni 5–10minutilised koreograafilised etüüdid, mida esitavad meie rahvusballeti tantsijad.…
-
Ent kas kollektiivi kõigi liikmete võrdne kohtlemine on alati üldse võimalik? Ja kes on sel juhul need, kellel tuleb leppida ebavõrdsesse seisu jäämisega? „Ma mõtlesin, et kui on olemas inimõigused, et siis on olemas ka hobuõigused,” ütleb Alexander, kui ta keeldub vigastatud kaaslast äraaetud hobustega linna viimast. Tuleb välja, et kõigi grupiliikmete võrdne kohtlemine ei ole alati võimalik, ning on olukordi, kus kellelgi tuleb paratamatult jääda…
-
Mogutši on natuke Jaan Toominga moodi, iseloomustas teda üks eesti teatraal. Jumala tõsi! Võimsat kasvu ja jõulise kujundliku käekirjaga lavastaja, vene teatriavangardist, kes alustas oma teatriteed Harmsi lavastades. Küsimusele, kuidas sobib kokku avangard ja lastelavastus, vastab Mogutši, et ülihästi, sest avangard on oma loomult naiivne ja lapselik kunst. Ja Harmsi peab ta üheks paremaks lastekirjanikuks. Mogutšil on praegu edukas aeg, eelmisel aastal võitis Kuldse Maski tema…
-
Leninil selle süsteemi lõhkumine 1919. aastal ebaõnnestus. Stalinil läks see aga aastatel 1928–1930 korda: kultuuriasutused riigistati, kehtestati tsensuur ning kõige krooniks kuulutati 1934. aastal valitsevaks sotsialistliku realismi meetod. Stalin suri 1953. aastal, tema tegudel oli aga pikk iga, alles 1986. aastal seati see süsteem kahtluse alla. Kõigepealt purunes tsensuur, kadus näidendite eeltsensuur ja lavastuste vastuvõtu protseduur kunstinõukogus (1987). Sai võimalikuks luua teatristuudioid. See etapp oli suhteliselt…
-
Ent nagu juba öeldud, seda kõike esmapilgul. Lavastaja Mladen Kiselov ja kunstnik Vladimir Anšon elustavad kumbki oma vahenditega ka näidendi varjatud kõneregistrid ning kummutavad seeläbi, vähemalt osaliselt, ka materjali ülalesitatud puudused. Materjali vastupanu on tulnud ületada vähemalt kahel tasandil: esmalt kirju tegelaskonna suhu topitud rohke teksti tegevusliku põhjendamise, teiseks aga selle all varjuva kontseptsiooni nähtavaks tegemise kaudu. Kui esimene on ennekõike lavastaja-näitejuhi töö, siis teine on…
-
Kas asjaolu, et selle blogi pidajate seas ei ole ühtegi n-ö „täiskohaga” kriitikut, viitab rahulolematusele praeguse kriitika üldpildi ja eriti lasteteatri kohta ilmuvaga?
Jah, põhimõtteliselt küll. Meie võrgupäeviku ühe arutelu käigus tõstatus lasteteatri kriitiku teema. Et kus ta on? Kust ta tulema peaks? Mulle oli väga suureks üllatuseks, et Tartu ülikooli teatriteaduse õpe ei valmista ette tulevasi kriitikuid, vaid on keskendunud, nagu nimetuski ütleb, teadlaste koolitamisele. Tulevane…
