-
Printsi ettekande tekstist paistab esmalt silma „keele” mõiste ahas käsitlemine: „Keele kliinilisus ongi mulle saanud tõkkeks teadmatuse eest. Sest keel fikseerib. Keel ütleb mingid asjad ära ja siis nii nad on. [. . . .] Keele kaudu ei jõua mitte kunagi teadmatuseni, vastupidi, keel viib meid otsejoones teadmiseni. Mis on reeglina igav. Sest me juba teame seda. See on ka tüütu, see on elutu, see on kuiv, sest me…
-
Miks suunatakse lavastuse heli kõrvaklappidesse, mis publikul etenduse ajal peas on?
See tulenes Lennusadama akustikast: nii tekst kui ka muusika lööb seal kõmama ning kaob suurde ruumi ära. Takistus tuli kuidagi ületada ja probleemist sai boonus. Kõrvaklapid, mis publikult peas, pakuvad vingeid võimalusi. Noor andekas helilooja Liina Kullerkupp, kes on lõpetamas muusikaakadeemiat ning jõudis novembris rahvusvahelisel filmi- ja meediaheli kongressil animafilmile „Apollo” kirjutatud muusikaga laureaatide hulka, hoolitseb…
-
Pealtnäha meenutab „Ülem-Austria” tehniline teostus Viljandi Ugala lavastust „Minu isa. Kakskümmend aastat hiljem”, ent kui viimases video toetab või võimendab näitlejate mängu, siis „Ülem-Austrias”, vastupidi, vastandub sellele, muudab laval toimuva võltsiks ning on ka ise võlts – ehkki hoopis teises paradigmas. Laval ollakse võltsimatult võltsid, selleks et olla võltsitult võlts teleekraanil. Kokkuvõttes moodustab lavastus pideva ja halastamatu pilke seebikatrafarettide pihta. Iga vähegi oluline misanstseen rõhutab, kui…
-
Selleski on midagi „õhus”, meenutagem kas või Michel Hazanaviciuse „Artisti” sõnumit ja menu. See, et sõnad üksi ei tähenda midagi, vaid võivad, vastupidi, tõe tunnetamiselt kõrvale juhtida, on maailmadramaturgias juba hiljemalt Tšehhovist peale selge, Beckett ja Ionesco tõid esile selle tõsiasja valulikumad aspektid, ent sealtpeale on tähenduste – ka tunnete, tõdede, aistingute – ähmasusest saanud juba ka peavooluteatri põhisuund. Niisiis on igati loogiline, et soov neid…
-
Teatrikunstnikuna debüteeriv Teet Suur on tunnetanud näitemängu salakihte, rajanud stsenograafia ning valgusrežii madala ja üleva dualismile. Vendade kodus näeb kõrtsiräpakust ja perekonnapiltide nostalgiat, tapeedil heiastuvad katedraalivõlvid. Pilku püüab Jeesuse pilt seinal: ärritavalt imal kitš, ent sentimendi maandab punase ohutulena plinkiv „püha süda” (The Sacred Heart of Jesus), mis helendama lööb, kui Sharky (Peeter Rästas) nõudlikult pildile koputab. Kuna Sharky on autojuht (autotuled elektriküünaldeks jõulupuul!), käitleb ta…
-
Festivaliga samaaegselt korraldatakse konkurssi – vaheldumisi Valgevene-sisest ja rahvusvahelist –, mis on tähtis hüppelaud eriti just oma loometeed alustavaile koreograafidele, seda nii meediakajastuse, nähtavuse kui ka konkursi rahalise preemia tõttu. Loomulikult on oluline ka võimalus suhelda, vaadata ja vaielda, üheskoos hingata ja higistada. Vitebski festival on koht, kus tantsu eelduseks on füüsiline treenitus ja laitmatu kehavaldamine, isegi kui liikumismustrid ei raba alati originaalsusega.
Just see keha ja…
-
Ootamatu on küllap seegi, et eesti teatri teistmoodi teatritegemise üks vaalu Von Krahli teater on võtnud nõuks astuda järgmisel kolmapäeval vaatajate ette lastelavastusega. Mart Kolditsal saab valmis hiina muinasjuttudel põhinev lavastus „Von Krahli muinasjutt”, milles räägitakse ja mängitakse lugusid loomadest ja inimestest, seiklustest ja varandustest, kaugetest maadest, õnnelikust lõpust jm. Von Krahli teater ja lastelavastus (ehkki selle tutvustuses on kirjutatud, et see sobib vanuserühmale 7–77 eluaastat)…
-
See ei ole näitleja ja lavastaja teater, nii nagu raamat ei ole trükkimine ja köitmine – see on suure pildi lavastus. Mida ma mõtlen „suure pildi” all, on teine asi kui „suur pilt” selles mõttes, et mõni näeb suuremat pilti kui teised. „Suur pilt” on nägemus, poeetiline kujund, mitte Greenaway tuim andmine, mitte stiilipidu, ei hubane perepilt ega eksootiline palmitutt – „suur pilt” on midagi sellist,…
-
Kolmas rõõmustav asi on alles töös: tahame järgmisest aastast võtta teatrimajas kasutusele kolmanda mängupaiga, pikka aega tühjana seisnud ärklisaali. Teatri repertuaari planeeritakse umbes aasta ette, mistõttu jääb aeg-ajalt puudu paindlikkusest. Teinekord tuleb aga mõni idee kohe teoks teha, mõni tegija kohe tegema kutsuda, aasta pärast ei pruugi see olla enam aktuaalne. Nii sündis mõte kohandada ärklisaal nn valgeks saaliks ning muuta see etendamiskõlblikuks. Sellest peab tulema…
-
Identiteedist enam näib Tubin olevat soovinud kujutada laval praeguse Eesti keskmisi valitsejaid ja valijaid, Michalite, Galojanide, Vitsutite ja Lauri Laaside väiksema kaliibriga õpilasi. Tubin on öelnud Äripäevas: „Eesti keeles on olemas selline sõna nagu „äraelamiskunst”, mis tihtipeale võrdub rehepaplusega, st mõisa tagant varastamisega. Siin loos väljendub see oma töökohalt varastamisena. Olulise teemana puudutab „Ladu” ka ühiskonna moraali, seostudes Eesti poliitikaga. Seejuures on sobilik tsiteerida Rein Rauda:…
