-
Näiteks, milline on ühe kindla lambi valguse iseloom, kuidas mingi materjal täpselt puruneb, millised helid sellega kaasnevad, kuidas täpselt kukub mõni seadeldis ümber, kui anda sellele hoog sisse ja jätta pöörlema jne. See on paljuski pigem kunstivaldkonna küsimus. Praeguseks ongi selge, et tehnoloogilised esituskunstid on paiknenud nüüdiskunsti ja -teatri lahenduste vahele ning haaravad ositi kaasa ka nüüdismuusika valdkonna.
Tehnoloogilise teatri üks peamine meetod on tuua tekstist puhastatult…
-
Milles seisneb eesti teatri „lemmikiirlase” Martin McDonaghi näidendite võlu? Ja võib-olla ka lavastamisvalu – mille poolest on neid keeruline lavastada?
McDonaghi tekste on sellepärast raske lavastada, et esmapilgul tunduvad tema näidendid üsna lihtsakoelised, aga tegelikult on need paljukihilised ja sügavad. Kui alguses paistab, et kõik on hästi ja sa saad kõigest aru, siis prooviperioodi keskel taipad, et oh-ohhoo, asi on palju keerulisem ja tuleb veel siin-seal juurde…
-
Südamlik, kas pole? Jah, loomulikult igati oluline teema, millesse süüvides saaksime kõik paremateks inimesteks, ilma naljata. Ning kõik olekski korras, kui sedasama probleemistikku ei näeks igal õhtul televiisorist igas teises seriaalis. Või kui 90% Hollywoodi filmidest ei leierdaks sama ainestikku ikka ja jälle: võõrandunud inimsuhted, siis keegi, kes sellele osutab, väike tüli, happy end. „Remondimeest” vaadates tulid esimese asjana silme ette romantilised komöödiad, kus peaosalisteks Diane…
-
Lavastajal võis tõsimeelse näidendi koomiliseks keeramisel olla mitmesuguseid motiive. Ta pole vahest tahtnud laskuda väiklaste kaklevate-sõimlevate tegelaste tasemele, võtta nende probleeme surmtõsiselt, vaid on üritanud pigem välja tuua situatsioonide tobeduse. Osalt on see õnnestunud, aga kuna farsiga on vint pisut üle keeratud, siis vaevalt jääb publikul naerupahvakute kõrvalt üldse aega mingeid järeldusi teha. Publik, teadagi, on tänulik, kui teda naerutatakse, ning mida rohkem, seda tänulikum. Nii…
-
Mida peate veel vajalikuks rõhutada noortele näitekirjanikele?
Hoogsalt alustada on mõõtmatult kergem, kui jätkata seejärel kogu oma elu teatrile pühendades edasiliikumist. Oleks keegi mulle seda omal ajal öelnud! Kõik väärt esiknäidendid – nagu John Osborne’i „Vaata raevus tagasi” („Look Back in Anger”), Andrea Dunbari „Arbor” („The Arbor”) või Polly Stenhami „See nägu” („That Face”) – toovad lavale midagi uut ja värsket, otse tänavalt, öeldes: „Maailm pole mitte…
-
Eesti teisegi muusika- ja balletiteatri Estonia külastatavus näitas kena kasvu: mullu anti 356 etendust ja kontserti, mida kokku käidi vaatamas-kuulamas 166 021 korral. Üle-eelmise aastaga võrreldes kasvas Estonias etenduste-kontsertide arv vaid üheksa võrra, ent külastusi tehti ligi 12 000 võrra rohkem, millest saab järeldada seda, et saalide täitumus oli varasemast parem. Estonia kolm populaarseimat lavastust olid balletid „Pähklipureja” (18 804 külastust) ja „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi” (16 191 külastust) ning…
-
II
(Nukuteatri kontor. Kontor nagu iga teinegi. Pikk laud. Toolid. Ruumis on kaks inimest: Meelis Pai ja Vahur Keller. Teatri direktor Pai istub laua otsas ja nokitseb parema käe nimetissõrme küüne kallal. Kunstiline juht Keller kõnnib närviliselt mööda ruumi ja hoiab käes iPadi. Ta langetab selle aeglaselt. Nähtavale ilmub noore mehe nägu. Vähesed aastad teatris on sinna vedanud juba pikad vaod.)
KELLER: Mida!? No on kuradi . . . . Ja…
-
Uks on siinsamas, aga välja ei saa. Lavastuses tõuseb esile minimaalne, kuid huvitav lava-, heli- ja valguskujundus. Lava koosnebki vaid õhtusöögilauast, mõnest toolist, köögikapist, tugitoolist, äärmiselt olulisest raadiost ning muidugi kesksest lahkumise/jäämise sümbolist, suurest valgest uksest. Sealjuures on olulisel kohal lavastuse tunnusmeloodia, Billy Fury lugu „Wondrous Place” („Imetabane paik”), mis annab tegevustiku oletatavaks ajaks 1950. või 1960. aastate Suurbritannia. Sellele viitavad ka kolme õe tantsusaalikostüümid, millesse…
-
Üks ühisnimetaja, mis näib iseloomustavat kogu viimase kümnendi teatrikooli lõpulavastusi, on provotseeriv hoiak n-ö klassikaliselt mõistetud tegelaskuju suhtes, väljendugu see siis ühiskonnakriitilise võõrituse, pihtimusliku eneseavamise või koreograafilise kehakujundi kaudu. Mitte et see teatriajaloos midagi uut oleks, lihtsalt koolitöödest rääkides oleme omandanud hoiaku, kus „mingi Tšehhovi „Kajakas”” mõjuks justkui andestamatu anakronismina ega laseks tudengi sisemisi loomeressursse ning inimpalet täiel määral avalduda.
Ülemäära ideoloogiliselt ei maksa selliseid tähelepanekuid muidugi…
-
Seega on Tallinnas aasta pärast kaks ainult tantsule kuuluvat saali, mis ootavad lavastusi ja residentuure. Kas meil on neid täita millegi uue ja huvitavaga või arutame kahe-kolme aasta pärast jälle teemal, et saalid küll on, ent neid eriilmeliste lavastustega täita on endiselt raske?
Nagu Einasto viitab, on kaks agentuuri – Kanuti gildi saali ja STÜ – läinud aastatega üha enam ühte nägu. Kanuti gildi saali ja STÜ…
