-
Nagu ühiskonnaelust pagenud Zlava, peidab ka Iiri väikelinnas toimetav Thomas Magill ennast asjade kuhja sees, pidades üksinduse peletamiseks moraalikõnelusi lindilt tulevate salvestustega. Viisaka ja viksi noormehena oli ta linnakese elanike poolehoiu võitnud. Jumalakartliku hingena leiab ta küll igal tuttaval olevat mõne ebasündsa vea, kuid tema manitsused panevad pigem sõbralikult muigama, äratamata suuremat kahtlust.
Annuse siiras ja poisilik olek süvendab usku Thomase puhtsüdamlikesse motiividesse. Selle süütu ja hardameelse…
-
Sinu uurimuse keskne mõiste on täismäng. Mida see täpsemalt tähendab?
Eesti teatrite rahastamissüsteemi on viimase paarikümne aasta jooksul küll natuke muudetud, ent siiski on meie teatripoliitikas teatrite toimimise peamine mõõdupuu publiku hulk. Sõltuvalt sellest peavad teatrid – eeskätt repertuaariteatrid, aga ka väiksemad teatrid-trupid – kogu aeg laveerima kahe suuna vahel: ajama taga tuntust ehk meelitama ligi publikut ning seejuures ka püüdma kriitikute ja teiste teatritegijate tunnustust.…
-
Elu sünnitab suuremaid kurioossusi kui lavastus. Laval on pioneer, kes ennast lahti riietab ja teeb kaelarätiga erootilisi tempe. Selle peale arvas Riia „Kuldse maski” kuraator, et pioneeri küll ei sobi Riia laval näidata, see solvab veterane, pioneer-strippar tuleb välja tsenseerida. Teine seik: minu taga õhkasid kaks vanaprouat laval nõukamööblit nähes „oi, kak krassivo”. Nii et „Metsise pesa” toimib osale auditooriumist kui väike nõukogude nostalgiapiisake. Vana sõjaveterani…
-
Matvijenko: Dokumentaalteater kogub jõudu. Lavastuse „Antikeha” Peterburi teatris Baltiiski Dom on teinud filmi- ja operaatoriharidusega noored, teemaks natsionalism ja võõraviha, aluseks paari aasta tagune traagiline lugu Peterburis. Kaks naist jutustavad, mõlemad on kaotanud oma poja: üks poiss oli skinhead ja teine tema ohver. „Antikehaga” ühte tüvesse kuulub ka „Vene juhtumi” programmist mitu lavastust. „Usbekk”: noore näitleja dokumenteeritud ja väga isiklik teekond Taškendist Moskvasse ehk rännak endisest…
-
„Traktori” üheks trumbiks on see, et see pakub rohkelt ütlemismõnu ja lustlikke näiteid nii teatraali-põllumehe kui ka linlase-maalase mentaliteedi kokkupõrgetest või lihtsalt „möödamõtlemisest”. Tekst on lööv, hästi rütmistatud ja kontsentreeritud, mis aga kõige olulisem – üldistav, mõjudes lähedaselt nii aiandusest mitte eriti huvitatud inimesele kui ka agrotehnika spetsialistile. Ümberõpe keskeas peaks olema küll iga inimest puudutav probleem – kui mitte enda, siis sõprade-sugulaste kaudu ikka. Tuttavate…
-
Näitlejatest tasub veel esile tõsta Peeter Piirit ja Peeter Novoseltsevit: kahe vana toriseja stseenid pargipingil on orgaaniliselt realistlikud, ent seejuures halenaljakalt koomilised. Nad mõjuvad tuttavlike heatahtlike meestena, kes jätavad aga oma passiivsuses hea tegemata. Neile vastukaaluks on Indrek Tulbi pahatahtliku ja ebameeldivana mängitud Ment, kes huvitub vaid oraalseksist ja omakasust. Fookuses on ka üliõpilasteatri naisnäitlejad, kelle kehastatud väikelinna meeleheitel koduperenaiste igapäev koosneb sarjadest, saunast ja suhtlemisest.…
-
USA teatris tundus visuaalne pool olevat pigem vähetähtis. Leidlikke või esteetiliselt võimsaid elamusi pakkuvaid lavakujundusi meie tosinas nähtud lavastuses ei olnud. Kas me lihtsalt ei sattunud sellise lavastuse peale, kus oleks ka lavakujundusega midagi öelda tahetud, või sellele ei panustatagi, sest auditoorium ootab ja oskab lugeda muud, näiteks selget lugu? Või on need finantsilised põhjused, mis kärbivad välja kõik, ilma milleta saab veel kuidagi teatrit teha?
On…
-
Näitekirjanik näib siin lavastajaga võrreldes olevat siiski märksa etemas seisus. Louisville’is toimunud 37. Ameerika uue dramaturgia festivalilt „Humana” võtsime kaasa teadmise, et Ameerika teater on väga tekstikeskne, mis tähendab, et lavastaja ülesanne on kanda lugu täies mahus lavale ja mitte liiga palju eksperimenteerida. Tekstidest oli „Oh, guru, guru, guru ehk Miks ma ei taha sinuga joogatrenni minna” („O guru guru guru, or why I don’t want…
-
New Yorgis ei saa mööda tuledesäras Broadwayst. Broadhursti teatris vaatasin lavastust „Õnnega koos” („Lucky Guy”, autor Nora Ephron, lavastaja George C. Wolfe), kus peaosas mängis superstaar Tom Hanks. Hanksi teatrilaval nägemine oli küll tore, ent lavastus jättis pigem külmaks. Väga New Yorgi keskne lugu, mille tegelased ei jõua kiirete stseenivahetuste keskel kordagi minna, jäi pärast etendust pealt kuuldud vestluskatkete põhjal kaugeks isegi kohalikele. Meelelahutus küll, aga…
-
Kui palju on loos, mida koos traktoriga mööda Eestimaad rännates publikule jutustate, autobiograafilist ainest ja kui palju on näitekirjanikust näitleja lasknud fantaasial lennata?
Eelmise aasta festivalil „Draama” korraldas kuraator Anu Lamp näitlejatega aktsiooni „Fookuses näitleja”. Ta palus ka mul üles astuda, andes täiesti vabad käed. Otsustasin teha väikese jutukese oma põllumeheõpinguist ning tulemus sai lõbus nii mulle kui ka kuulajatele. Sealt sündiski idee kirjutada sellest monolavastuse…
