-
Kui elutööauhind antakse enamasti pika elu töiste saavutuste eest, siis elulooauhinna laureaat võib olla oma loomult pisut loodergi, peaasi et tal on ette näidata kirev ja kurvirohke elulugu. Elutööauhinna saamisel on määravam võimaliku laureaadi anne ja sihikindlus, elulooauhinna puhul sekkub mängu aga rohkem juhus või saatus. Nagu arvata, pakub elulooauhinna laureaatide elukäik, seda ennekõike oma ettearvamatuse tõttu, tihtipeale rohkem põnevust ja huvi.
Teatriliidu „Teatrikoolide” sarja kuuendas raamatus…
-
ASTA LEES
23. I 1924 – 28. VI 2013
28. juunil lahkus üheksakümnendal eluaastal igavesele unele Ugala teatri kauaaegne näitleja Asta Lees.
Alustanud oma teatritööd 1948. aastal Noorsooteatris etteütlejana jätkas ta alates 1952. aastast Draamateatris administraatorina. Teatrihuviline neiu lõpetas 1955. aastal Draamateatri õppestuudio ja hakkas kaasa tegema Draamateatri lavastustes. Alates 1963. aastast kuni 1983. aastani töötas Asta Lees näitlejana Ugala teatris ning jätkas kunstilist tegevust ka teatri…
-
Näidendi sotsiaalselt vahedaimaks relvaks (või kirurgiriistaks) on aus ja avameelne suhtumine meediasse, täpsemalt televisiooni ja veel täpsemalt nn tõsielusarjadesse. Nii Vanamoori täiesti ebasiiras itkemine kadunud ja taasleitud poja puhul saates „Sind otsides” kui ka „Perepeo” väline ja sisuline küündimatus on edasi antud sarkastiliselt, ent täpselt. Laulupere „Metsalised” etteaste ongi lavastuse kõrgpunkt. Lisame siia kogu ajakirjandust valdava hüsteeria sarvedega mehe avastamise järel kui üldistuse. Ning sellegi asjaolu,…
-
Millistel teemadel „Vanameestesuvi” pikemalt peatub?
„Vanameestesuves” räägitakse kõige rohkem sellisel üldinimlikul teemal, nagu kihk olla suurem, kui ollakse. Kihk olla keegi teine. See on kindlasti plussmärgiga nähtus, sest sunnib inimest otsima, edasi pürgima. Ent seejuures segab see õnnelikuks saamast, märkamast, et juba ollakse õnnelik. Nii et lõppkokkuvõttes räägitakse „Vanameestesuves” – nagu vist suures osas kõigest aegade jooksul kirjutatust – ikka õnne poole püüdlemisest.
Aga seal on ka palju…
-
Olles näinud lavastuse esimest ja üht viimastest etendustest, tuleb tõdeda, et põhiteema – sallivus – joonistus esimesel vaatamisel välja märksa paksemates värvides. Seejuures mõjus esietendusel teemaesitlus siinkirjutajale ehk liigagi plakatlikult: suurde plaani tõstetud vähemusi ridamisi ette võtvad netikommentaarid Peeter Rästa monoloogina ning korduvalt lausutud „homo” ja „neeger” panid arvama, et inimesele, kellel sallimisega raskusi pole, ei andnud „Köök/Keittiö” mingit uut teavet, samuti inimesel, kes laval esitatud…
-
Kuidas kulges „Köögi” prooviprotsess?
Antti Mankonen: „Köök” ei ole päris tavaline suvelavastus, vähemalt mitte Soome suveteatri mõttes. Proovid olid huvitavad, sest lavastus sündis meeskonnatööna, kõigi asjaosaliste panuse summana. Huvitav on nüüd vaadata, mis on jäänud pinnale ja mida on tahetud kõlama jätta.
Hannu Salminen: Väga põnev oli koostöö lavastaja Andres Noormetsaga, ta oskab erilisel viisil juhtida prooviprotsessi ja lavastuse kulgu. Publikule lavastuse mõistetavaks tegemine oli meile oluline. Tuleb…
-
Suvise päikselõõsa eest oli mõnus Kuressaare jahedasse kuursaali peitu pugeda. Atmosfäär saalis oli mahe ja hubane ning mitte miski – isegi mitte punane tapeet seinal või lavaava ümbritsev punane kangas – ei viidanud revolutsioonile ega vihjanud kuidagi sellele, mis hakkab edasi saama. Olin lugenud, et lavastus koosneb seitsmest plokist, igal on oma alateema. Alateemad (märkamine, flirt/tutvumine, väljakutsumine, tüli/leppimine, armastus, igapäevarutiin, võimumängud) ei olnud niisama valitud, vaid…
-
Ljubljana Nukuteater etendas kujutlusvõimet arendavat ja mängurõõmu pakkuvat, luulet, muusikat ja nukukunsti ühendavat lastelugu „Väike salamander läheb üle tee” (autor, lavastaja ja helilooja Matija Solce, kunstnikud Primož Mihevc ja Veronika Svobodová, mängivad Polonca Kores, Miha Arh, Tjaša Koprivec ja väike tüdruk Nika). Tallinna Linnateatri Taevalava vaatesaali oli loodud fantaasiaküllane mängumaailm, milleks oli kasutatud erilaadseteks mängudeks kohaldatud pesukausse. Teatrikülastaja võis proovida oma käte osavust: püüda kausist õngega…
-
Nüüd tagasi etenduse juurde. Tallinna Linnateatri versioonis näidati ka seda, kuidas poisid olid koolis laulutunnis. Tänu sellele mõistan ma, kui palju ebameeldivusi pidid koolipoisid tol ajal üle elama. Nad laulsid mingit laulu käost ja muusikaõpetaja käskis neil laulust ühe vembu üles leida, seda laulu ülimalt kõrge häälega laulda jne. Kohutav. Samuti oli etenduses kitikorjamisühing ja täpselt nagu raamatus jäid kõik kitikorjamisühingu poisid vahele, kuna nad nätsutasid…
-
Mu poeg on umbes sama vana kui Pál-tänava poiss Nemecsek. Ma ei kujuta ette, et ta elaks sellist elu nagu Ferenc Molnári raamatu tegelased. No muidugi peab tegema poisteasju ja võikski rohkem teha, aga kui ta sellise asjaga päris nii tõsiseks läheks, tunneksin ma tuhat korda rohkem hirmu kui uhkust. Olen oma teada kõike muud kui kanaema, aga ma ei ole kunagi arvanud, et inimest arendavad…
