-
Arvustades suvel Võsul etendatud „Kööki” (Rakvere teater, lavastaja Andres Noormets), nimetasin lavastuse peateemana sallivust (Sirp 26. VII). See vähe välja ütlev ja kujundlik kahe rahvuse kohtumine kardetud vähemustega oli Eesti teatri kontekstis harjumatult mitteverbaalne ning dialoogis ühiskonnaga siin ja praegu, kuid käsitletud teema oli esitatud siiski piisavalt abstraktselt, et mitte suveteatripublikut eemale peletada. Näinud nüüd triloogia kahte järgmist osa – „Köök” on üks kolmest rahvusvahelise koostöö…
-
Tegin seekord enne teatrisseminekut netis natuke kodutööd, kuna tundus, et mul on pakutavaga suhestumiseks vaja eelteadmisi. Ugala kodulehelt sain teada, et uuslavastuse „Y-generatsioon” subjekt ja objekt on üks põlvkond: noored inimesed, kes on sündinud uues Eesti Vabariigis ning kes nüüd, täiskasvanuks saanuna, ei oska selle riigi ja siin valitseva vabadusega eriti midagi peale hakata; kes ei suhestu sünnipäraste kosmopoliitidena selle riigi rahvusromantilisel ajalookäsitlusel põhineva eneseõigustusega; kellele…
-
Paar aastakümmet tagasi rääkis üks eesti luuletaja (kelle nime ma ei ütle, aga tema luule on ainukordne ja kõigile äratuntav nagu Pärnu maantee mööbliäri vana kärumehe liipav samm) Ku-Ku klubis, et kirjanik ei peaks kirjutama oma raamatutes kunagi päriselt elanud inimestest ega kasutama ilmselgeid prototüüpe, sest see on kadunukeste suhtes vägivald. Tegelikult on veidi vägivaldne juba selle seiga meenutamine, sest ega ma ju täpselt tea, mida…
-
Mis on visuaalteater? Kas on olemas mittevisuaalset teatrit? Millised elemendid peavad teatrietenduses olema, et seda võiks nimetada visuaalteatriks? Loomulikult on visuaalne teater olemas olnud teatrikunsti algusest peale, õigemini, visuaalsus on teatri olemuse lahutamatu osa. Järgnevas tutvustuses räägin kitsamas mõttes visuaalteatrist, mis vastandub tekstipõhisele realistlikule või naturalistlikule maailmakujutamisele.
Teerajajateks võib siin pidada XX sajandi alguse moderniste: dadaistide ja sürrealistide etendusi ning Bauhausi visuaalset koolkonda. Visuaalteatri nimetus võetigi kasutusele…
-
Tallinna Linnateater toob Tallinna kanada lavastaja, näitleja, näitekirjaniku, filmitegija, lavastus-, performance’i- ja installatsioonikunstniku, multidistsiplinaarse loovettevõtte Ex Machina asutaja ning visuaalteatri suurkuju Robert Lepage’i lavastuse „Kuu tagumine külg”. 1. ja 2. oktoobril Nokia kontserdimajas etenduvat „Kuu tagumist külge” on mängitud rohkem kui poolesajas linnas üle maailma. Väliselt suurejooneline ja ühtlasi intiimne lavastus on lugu Kuu vallutamisest külma sõja ajal ning kahe lahku kasvanud venna eneseotsingutest. Näitleja Yves…
-
1999. aastal 28aastaselt endalt elu võtnud inglise näitekirjaniku Sarah Kane’i teoste lavastamine või õigemini lavastamatus siinsetes teatrites on olnud teatriseltskonnas juba pikka aega jutuaineks. Seda enam, et siis, 1990. aastate lõpus ja nullindate alguses, möllas Euroopa teatrilavadel tõeline Kane’i buum. Oleks silmakirjalik teha nägu, nagu Kane’i depressiivne elu ja korduvalt üritatud enesetapp poleks olnud tema tekstidele parim mänedžer ega mõjutaks meid – nii tegijaid kui ka…
-
31. oktoobril, kui Von Krahli teater tähistab oma 21. sünnipäeva, esietendub Viljandi kultuuriakadeemias tantsukunsti eriala lõpetanud ja seni pigem tantsuvaldkonnas tegutsenud noore lavastaja Karl Saksa lavastus tööpealkirjaga „Oh My God” („Jumal küll”). Kaaslavastaja ja muusikaline juht on Hendrik Kaljujärv ning lavastuses teeb kaasa suur osa Von Krahli teatri uuest trupist. Novembris kümnel korral etenduva lavastuse kohta on asjaosalised öelnud, et sellest tuleb mäng avaliku ja privaatse…
-
Mine võta kinni, mitmendat festivali seekord Tartus õigupoolest peetigi. Sama pealkirja all on „Draamat” tehtud 1996. aastast, sihtasutus Eesti Teatri Festival on selle eestvedaja olnud viimased kümme ja kuraatorifestivali kujul on seda nähtud neli aastat. Ehk polegi nende erisuguste alguste ja lävepakkude puhul peamine, milline neist on just see kõige õigem, oluline on, et „Draama” mitte ainult ei toimu, vaid ka toimib.
Nelja aasta tagune otsus kuraatorifestivali…
-
Ilmselt on seda nalja Pille-Riin Purjele juba tehtud, aga midagi pole parata, esimene assotsiatsioon, mis selle raamatu pealkirjaga seostub, viib mõtted kassidele, koertele ja muudele lemmikloomadele – et õpetatakse, kuidas puhastada küülikupuuri ja harjutada kassi liivakastis hädal käima. Muidugi pole see nii. Raamatu pealkirja lahtiharutamiseks tuleb minna tagasi 1984. aastasse, kui sõbranna ja praegu Virumaa Teatajas kultuuriajakirjaniku leival Inna Grünfeldt kinkis raamatu autorile kodutöönduslikul moel valmistatud…
-
Ehitussoojakud tähistavad tavaliselt midagi varjatut ja pooleliolevat, uue ja parema ootust. Nii ümbritsevad neid traataiad ja kaitsevad sissesõidukeelumärgid. Kui aga 27 ehitussoojakut1 ilmuvad linna peatänavale ja -väljakule, nagu see oli festivali „Draama” ajal Tartus2, on kiusatus suur võtta seda poliitilise aktina. Seda enam, et soojakuid täitvate installatsioonide autoreiks on Eesti stsenograafid, kes üldjuhul näitustega üles ei astu ning kelle töö jääb pahatihti märkamata ka teatripublikul ja…
