-
Seekordne Balti teatrifestival Kaunases oli senistest korralduslikult kindlasti parim. Linn oli täis festivaliplakateid, saalid tulvil ja lilli jätkus igale näitlejale. Külalised olid teretulnud ning meile tutvustati Kaunase ja selle ümbruskonna huviväärsusi. Festivalietendusi anti Kaunase Draamateatris, millest on pärast kaheksa aastat kestnud ja 18 miljonit eurot (sic!) maksma läinud rekonstrueerimist saanud Baltimaade nüüdisaegseim teatrimaja. Kogu ettevõtmise hing oli teatri võluv ja energiline näitlejast direktor Egidijus Stancikas, keda…
-
Jaanus Rohumaa, „Siddhartha ehk Tema, kes jõudis kohale” lavastaja
Tallinnas Salme kultuurikeskuses esietendub 15. novembril „Siddhartha ehk Tema, kes jõudis kohale”, kus üle kümne aasta kohtuvad laval taas kunagised lavakunstikooli kursusevennad Jaanus Rohumaa ja Üllar Saaremäe, et viia ellu 25 aasta tagune unistus. Üheskoos äratatakse ellu ühised mäletused ja rännatakse Indiasse. Teksti autorid on Kaarel Kuurmaa ja Jaanus Rohumaa, lavastab Jaanus Rohumaa ning lisaks temale ja Üllar…
-
Oled töötanud koreograafina mitmeis paigus üle maailma ning praegu viibid Tallinnas STÜ residentuuris. Kuidas tööprotsess on kulgenud, mida on siin viibimine sulle kunstnikuna pakkunud?
See on olnud mulle eriline periood. Tantsufilme olen teinud varemgi, kuid tavaliselt palju lühema aja jooksul. Seekord sain töötada kuu aega koos soome tantsukunstniku Eleni Pieridesega, meil oli lossis filmimiseks ja tööga süvitsiminekuks tavapärasest rohkem aega. On väga meeldiv luua kiirustamata ja keskendudes.…
-
Sebastian Nüblingi ja Ene-Liis Semperi lavastuse „Ilona. Rosetta. Sue” peamine võlu peitub aredas ja provotseerivas ruumis, mille lavakunstnik Ene-Liis Semper on loonud ja mille kontseptuaalne tugevus (nagu ka eelmises Nüblingi-Semperi koostöös „Kolm kuningriiki”) hoiab lavastaja Nüblingi agressiivselt, sihitult kobavat stiili enam-vähem koos. Lavastuse idee väljendub ruumiliselt ja lavakujunduses selgemini kui tegevuses. Üle lava laiub diagonaalis massiivse installatsioonina mõjuv pikk, tootmisliini meenutav laud, mille tagumine ots osutab…
-
14. – 24. oktoobrini üheksandat korda Eestis korraldatud Vene teatrifestivali „Kuldne mask” avaõhtul, otse enne Oleg Tabakovi teatri „Aasta, kui ma ei sündinud” etendust ütles „Kuldse maski” president, armastatud teatri- ja filminäitleja Georgi Taratorkin (mängib venelaste 1970. aasta filmis „Kuritöö ja karistus” Raskolnikovi) Estonia teatri laval, et viimaste hooaegade parimaid vene lavastusi näitavast festivalist on saanud Eestis traditsioon. „Just traditsioon, mitte harjumus,” ütles Taratorkin, viidates, et…
-
Oktoobri keskel esietendus Kanuti gildi saalis Mart Kangro uus soololavastus „waiting for tomorrow” („homset oodates”). Väga erisuguste seltskondadega (sageli mainitakse Xavier le Roy ja Thomas Lehmeni nime) koostööd teinud Kangrole on see neljas soololavastus, kusjuures kõik tema senised soolod on kujunenud omamoodi märgiliseks.
Esimene neist, „Start. Based on a true story” („Algus. Põhineb tõsielul”, 2001) oli Kangrole tõeline läbimurre, paar aastat tagasi tähistati kümne aasta möödumist selle…
-
Inimese loomus on nõrk. Tunnistan keerutamata: avastanud e-kutse Itaaliasse Terni etenduskunstide festivalile, ei peibutanud mind esimeses järjekorras niivõrd loodetavad kunstielamused, vaid just võimalus äsja ära pakitud lühkarid-uikarid taas välja otsida. Läks aga teisiti. Turistlik suve pikendamise rõõm jäi siiski pigem fooniks mitmele elamuslikule kunstisündmusele.
On alust arvata, et Eesti delegatsioon – kui nii pidulikult üldse sobib öelda vaid kahe persooni, minu ja Ugala lavastaja Taago Tubina kohta…
-
Adolf Käis
25. VIII 1946 – 24. X 2013
68. eluaasta alguses lahkus meie hulgast Adolf Käis. Väga raske on uskuda, et seda tarka, helget ja väga heasüdamlikku inimest pole enam meie seas.
1970. aasta suvel lõpetas Adolf Käis Moskva Riikliku Kultuuriinstituudi režissuuri osakonna. Tema diplomilavastus „Aga koidikud on siin vaiksed” (B. Vassiljevi ja J. Ljubimovi järgi) andis märku, et on sündinud andekas lavastaja – lavastaja, kes oskab töötada…
-
Natuke on sedamoodi tunne, et teatrisse sellist asja vaatama minek on otsekui ise hundi lõugade vahele hüppamine. Teismeliste släng, suhtlusvõrgustike teema jne – jutud sellistest asjadest mõjuvad juba eos imelikuna. Miks? Noist asjadest ei räägita, vaid neid tehakse. Yolotatakse, lol-itatakse, laigitakse, aga nende asjade olemuse ja tulemuse üle arutamine on – nagu ütleks mu poeg – epic fail. Veel üks hirm etenduse puhul, kus täiskasvanud mängivad…
-
See, mis pealinna mitmes teatrisaalis hiljuti aset leidis, kandis ametlikult pealkirja „Kaasaegse vene dramaturgia laboratoorium”, ent kasvas tegelikult tõeliseks teatrisündmuseks: kaasahaaravad tekstid, ebatavaline lavastajamõte, imetabased näitlejate ümberkehastumised. Meile lubati elusat teatrit ja selle ka saime.
Ootamatult kujunes laboratoorium isegi rahvusvaheliseks, kuna tulevaste või, täpsemalt öeldes, tulevikus võimalike lavastuste eskiiside autorid polnud mitte ainult külalislavastajad Venemaalt, vaid ka näiteks tartlane Ivar Põllu, ning lavastusprotsessis ei osalenud mitte ainult…
