-
Adolf Käis
25. VIII 1946 – 24. X 2013
68. eluaasta alguses lahkus meie hulgast Adolf Käis. Väga raske on uskuda, et seda tarka, helget ja väga heasüdamlikku inimest pole enam meie seas.
1970. aasta suvel lõpetas Adolf Käis Moskva Riikliku Kultuuriinstituudi režissuuri osakonna. Tema diplomilavastus „Aga koidikud on siin vaiksed” (B. Vassiljevi ja J. Ljubimovi järgi) andis märku, et on sündinud andekas lavastaja – lavastaja, kes oskab töötada…
-
Natuke on sedamoodi tunne, et teatrisse sellist asja vaatama minek on otsekui ise hundi lõugade vahele hüppamine. Teismeliste släng, suhtlusvõrgustike teema jne – jutud sellistest asjadest mõjuvad juba eos imelikuna. Miks? Noist asjadest ei räägita, vaid neid tehakse. Yolotatakse, lol-itatakse, laigitakse, aga nende asjade olemuse ja tulemuse üle arutamine on – nagu ütleks mu poeg – epic fail. Veel üks hirm etenduse puhul, kus täiskasvanud mängivad…
-
See, mis pealinna mitmes teatrisaalis hiljuti aset leidis, kandis ametlikult pealkirja „Kaasaegse vene dramaturgia laboratoorium”, ent kasvas tegelikult tõeliseks teatrisündmuseks: kaasahaaravad tekstid, ebatavaline lavastajamõte, imetabased näitlejate ümberkehastumised. Meile lubati elusat teatrit ja selle ka saime.
Ootamatult kujunes laboratoorium isegi rahvusvaheliseks, kuna tulevaste või, täpsemalt öeldes, tulevikus võimalike lavastuste eskiiside autorid polnud mitte ainult külalislavastajad Venemaalt, vaid ka näiteks tartlane Ivar Põllu, ning lavastusprotsessis ei osalenud mitte ainult…
-
Alustan ülestunnistusest. Küllap küdes minus teatud ettevaatus, et mitte öelda eelarvamus, kui kuulsin Kreutzwaldi 210. ja Koidula 170. sünniaastapäevale pühendatud kaheosalisest dokumentaallavastusest „Viru laulik ja Koidula”. Otsesõnu: see tundus üsna võimatu missioon. Kaks näitlejat väikeses muuseumiruumis ärkamisaegseid kirju ette lugemas ei pruugi tingimata olla magnet, mille pärast hakata kõige kiiremal heinaajal Tallinnast Pärnusse sõitma, ehk nagu kirjutas Koidula 1868. aastal: „Mõned Vanemuise liikmed tahavad meie seltsi…
-
Nizzas korraldatud seitsmendatel frankofoonia mängudel osales Eesti kui vaatlejariik oma delegatsiooniga esmakordselt. Võistlusest võeti osa kahel alal, fotograafias ja nüüdistantsus (dansé de création), Eestit esindasid kunstnik Jaanus Samma ja Eesti Tantsuagentuuri trupp.
Frankofoonia mängud on Rahvusvahelise Frankofoonia Organisatsiooni kultuuri- ja spordimängud, mille eesmärk on tuua iga nelja aasta tagant kokku kunstnikud ja sportlased prantsuskeelsetest riikidest üle maailma. Samuti on kaasatud osalejaid vähestest vaatlejariikidest. Mängude toimumiskoht vahetub iga…
-
1.
Realistlik käsitluslaad pole narratiivsetes kunstides teeninud enamasti mitte reaalsust või kunsti, vaid mingeid ühtaegu nii reaalsuse- kui ka kunstikaugeid intellektuaalset päritolu (peamiselt eetilisi või poliitilisi) ideid. Realistlik kunstiteos on kirjanduses, teatris ja filmis olnud ikka mitte niivõrd reaalsuse mõistmise, vaid hukkamõistmise teenistuses; see on olnud rohkem või vähem varjatud kujul kohtupidamine tegelikkuse üle, kiretu objektiivsuse fassaadi taha peidetud appikarje või manitsusjutlus. Just seetõttu on mul olnud…
-
28. septembril topeltesietendusega – Adeele Sepa lavastatud „Y-generatsioon” ja Sander Puki „Bassein (vett ei ole)” – uue hooaja avanud Viljandi Ugala on asetanud seekord rõhu Tom Stoppardi loomingule. 22. novembril esietendub koostöös Tartu Vanemuisega Stoppardi triloogia „Utoopia rannik” kolmas osa „Kaldale heidetud” (esimene osa „Teekond” esietendus märtsis Tallinna Linnateatris ja teine osa „Laevahukk” Eesti Draamateatris). „Kaldale heidetud” lavastab Ugala teatrijuht Heiti Pakk ning selles mängivad Indrek…
-
Lavastus „Kui tuvid kadusid” põhineb Sofi Oksase samanimelisel romaanil (eesti keeles ilmus see kirjastuselt Varrak möödunud aastal, tõlkija Jan Kaus), dramatiseeringu on teinud autor ise. Eesti eelmise sajandi karmi ajalugu käsitleva loo lavastab Raila Leppäkoski, kes on tulevast aastast Soome Rahvusteatri juures tegutseva Lilla Teaterni kunstiline juht. Lava ning kostüümid kujundab Soomes töötav eestlasest teatrikunstnik Karmo Mende, mängivad Janne Hyytiäinen, Jani Karvinen, Jouko Keskinen, Matleena Kuusniemi,…
-
Kuidas rääkida püstijalakomöödiast? Vabandust, lavastuse „Võidab see, kellel on kõige hullem mees” tutvustuses öeldakse mulle, et tegelikult pidasin siin silmas ikkagi „segu püstijalakomöödiast, estraadist, dokumentaalteatrist,” kus žanriks on hoopis „Piret ja Katariina, nende erakordsus, nende sarm”. Näitlejannad on sarmikad tõesti. Ja peavadki olema. Lisavidinaid, mille taha peitu pugeda, selles žanrita žanris ei ole. On nende hääl, liigutused, tekst. Tõsi, lavastuses kasutatakse ka muusikat, ent selle peamine…
-
„Kui arvustajal pole elamusi, siis ei tohiks ta arvustada, sest tal pole ju algelist eeldustki arvustamiseks. Sõna ja tegu saab elavaks elamuse kaudu, arvustuski peab andma elamuse” (A. H. Tammsaare, „Arvustaja oma arvustajaile”, Teater 1937, nr 3).
Ilmselt olen kohatu tüüp Rein Raua esmalavastuse „Vend” vaagimiseks. Esiteks ei kuulu ma vesternifännide kilda, mistõttu ei mõista lahti muukida žanrikoode, ei oska näiteks kärbsepirinas kuulda tähendustiinet tsitaati. Kusjuures, Rein…
