-
3. I. „Tuvi”*
Jaanuaris on aasta alles alasti. Ja inimene kuidagi ka. Pühad on peetud ja kuigi see otsast algamine on ju vaid kujutlus, ikkagi. Jälle oleks nagu tühi leht ette antud, ja see teeb hirmu. See tühi leht on su enda paljas hing. Sõnad peavad saama talle riideks selga. Nii see kunst käib. Alastuse varjamine. Et tekitada lugejas huvi. Või vaatajas. Huvi piiluda sinna taha, näha…
-
Anne Valge
22. II 1954 – 22. XII 2013
22. detsembril lahkus pärast rasket haigust meie hulgast Ugala teatri näitlejanna Anne Valge.
Sündinud 22. veebruaril 1954. aastal näitlejate Ande Rahe ja Edgar Valge lapsena, sai ta kiindumuse teatrikunsti kaasa juba emapiimaga. Pärast Tartu 8. Keskkooli lõpetamist viis ta tee Vanemuise juures töötanud Evald Hermaküla teatrisuudiosse ja seejärel 1980. aastal Viljandi Ugalasse, teatrisse, millele ta jäi truuks kogu eluks.
Alustanud Käthe…
-
29. XI, „Enesetapja”1
Igal juhul on irooniline, millise pealkirja all see järjekordne värske veri Eesti teatri altarile valatakse. Ja igal juhul on Vene teatri kullatiste all juba enne etenduse algust tunda teatrisündmuse hõngu. See tungil täis maja, see muuseas päris arvukas vene publik, keda ju muidu eesti teatris iial ei näe: juba nende olekus ja stiilis on vihjeid teatrile kui suurele kunstile, kui ooperile! Ja midagi ooperlikku…
-
„Dialoogi” moto kõlas seekord „Vägivald on maailma käivitav jõud”. Miks selline moto?
Moto oli provokatiivne. Meediauudised on enamasti miinusmärgiga – meedia toitub skandaalidest ja vägivallast –, seetõttu võib vabalt jõuda järeldusele, et vägivald ongi maailma fookus, seda käivitav jõud. Ameerika sotsiaalpsühholoogi Philip Zimbardo kohtumisel festivalipublikuga kerkis küsimus: kes on tänapäeva kangelane? Zimbardo leidis, et see on tavaline inimene, kelle kõlbelisest julgusest astuda vastu ülekohtule ja diskrimineerimisele sõltub…
-
Võõra kuvand. Wrocławi teatrifestivali „Dialoog” seekordne moto kõlas: „Vägivald on maailma käivitav jõud”. Festivali brošüüris põhjendas kunstiline juht Krystyną Meissner teemavalikut ja -püstitust nii: „2007. aastal ilmunud raamatus „Luciferi efekt – kuidas saavad korralikest inimestest koletised” esitab ameerika sotsiaalpsühholoog Philip Zimbardo näiliselt banaalse, ent seejuures fundamentaalse küsimuse: millistel eeldustel viib viha teise inimese vastu selleni, et oleme valmis teda hävitama, piinama ja lõpuks ka tapma? Zimbardo…
-
1.
Teater NO99 tõi 10 aastat tagasi kodumaisesse ühiskonnakriitilisse dramaturgiasse publikukriitilise pöörde: nende ühiskonnakriitika pole olnud publikuga sõbrutsev ilkumine võimurite üle, vaid katse asetada teater kriitilisse nihkesse publiku hoiakute ja väärtuste suhtes, suunata tugitoolipoliitikaga harjunud publik poliitiliselt mõtlema ja tegutsema. Pärast hiljutist suhtekorraldajate auhinna andmist teatrile NO99 on teatrist saanud Eestis ametlikult tunnustatud osaline ühiskondlike suhete korraldamises.
Teatri populaarsus Eestis võimaldab tal haarata mängu-avalikkuse rolli, tinglikus lavaruumis ja…
-
„Kunst ja poliitika on kaua olnud halvad voodikaaslased. Poliitikud on muutnud kunsti propagandaks ning kunstnikud on tervitanud võõrandumist bürokraatlikust ühiskonnast,” on nentinud Richard Schechner, üks etendusuuringutele alusepanijaist.1 Ometigi jagatakse jätkuvalt voodit ja kuigi enamasti – vähemalt Eestis – magatakse, seljad vastamisi, oma voodipoolel, tundub aeg-ajalt ikkagi emmale-kummale, et teine püüab oma poolt põhjendamatult suurendada ning järjekordne padjasõda ongi vältimatu. Vaatlen siinkohal kaht sündmust, kus „suled lendasid”:…
-
88aastaselt lahkus meie hulgast Eesti Näitlejate Liidu auliige, Vene teatri tüvijõud Veera Fjodorova. Anderikas näitlejanna oli selle teatri asutajaliige 1948. aastal. Ligi pool sajandit ainult Tallinna Vene teatri näitlejaansamblis töötanud Fjodorova lõpetas 1948. aastal GITISe oma sünnilinnas Moskvas. Aasta varem oli ta abiellunud samuti meie teatrilaotusse ilmunud kursusevenna Vjatšeslav Siriniga.
Mõlema kordumatu sarmi ja temperamendiga noore vitaalsus ja lavasarm puhkes õitsele sõjajärgselt Arbuzovi („Tanja”, „Rännuaastad”) ja Rozovi…
-
22. XI, Brüssel
Suurlinnateater! Sinna sõites – ja ei taha ju sinna sõita – ei mõtlegi, kes või mis või kas üldse paotab sulle tema eesriiet. Sa oled ta isegi üldse unustanud, nagu tolle tuulegi, mis puhub metroos ja mida tunnevad kõik, kes on metrooga sõitnud. See tuul puhub alati teisest ilmast.
Ja endagi hämmastuseks näed, kuidas ta selle tuule käes avaneb, kuidas hing lülitub automaatselt suurlinnarežiimile: inimkannatuste…
-
Sofi Oksasest ja tema teostest on alati tore kirjutada, sest kõik kultuurihuvilised mõlemal pool Soome lahte teavad teda ning keegi ei jää seda nime kuuldes külmaks. Seejuures on mõlemal maal tunda ka kerget Oksase-väsimust, mis on paljuski peene ja peibutava mainekujunduse tagajärg. Oksase romaanid on saanud valdavalt ikka tunnustava vastuvõtu osaliseks, ent teatris pole tal nii hästi läinud. Soomes on vastuvõtt olnud kõikides žanrites palju sõbralikum…
