-
Kuigi oma ja teatritegemiseks mõeldud või selleks kohandatud maja võib pakkuda teatri tegevuseks ja kasvuks mõningast turvalisust, pole
kinnisvara esmane eeldus, et sünniks teater kui institutsioon. Näiteid ei pea kaugelt otsima ning teiste seas sobitub sellesse ritta ka kuuendat hooaega tegutsev Polygonteater, mis järjest kindlameelsemalt on lõpetamas sisenemist kohalikule teatriväljale ning alustanud enesekehtestust. Kuigi ilmselgelt on Polygonteatri ning selle juhi ja lavastaja Tamur Tohvri laialt kõneainet…
-
Teine ja veel tähtsam osa oli etendus ise, kus õige ruttu selgus, et seekord kehastavad naljaharrastajaid siiski professionaalid: Priit Pius, Andrus Vaarik ja Henrik Kalmet ning sellel kevadel EMTA lavakooli lõpetavad Ragnar Uustal ja Marian Heinat. Tulemus mõjus nagu „kaks ühes”, sest kui head koomikud parodeerivad halbu koomikuid, saab kaasa elada ju nii esimestele kui ka teistele. Eriti võikalt mõjus Priit Piusi nilbik, kelle tekst vööst…
-
Pärnu Endlas Tiit Ojasoo teatritudengite töid vaadates näib, et suvituslinnas käiakse oma mentori erakordselt jõulist esteetilist, aga ka eetilist avangardismi tasakaalustamas. Andres Noormetsa lavastatud Vampilovi draamas „Hüvastijätt juunis” avaldub noorte näitlejate läbielatuna sõnum, et kui inimeses ei ole kogu tema eraelu, tööd ja ühiskondlikku tegevust kandvat sisemist selgust ja eetilist kindlust, jäädaksegi elus ühelt alatuselt teisele ukerdama. See teatritöö mõjub praeguses ühiskonnas, kus tavapärase karjerismi ja…
-
DOKTOR: Alustame siis uuesti. Millist kujundit teie kasutaksite?
TOOMAS: Mind ei huvita kujundid.
DOKTOR: Tõesti?
TOOMAS: Kas selles on midagi imelikku?
DOKTOR: Ei, tavaliselt me lihtsalt püüame niimoodi meile mõistetamatust aru saada. Me kasutame kujundeid ja räägime endale lugusid, et kaosesse selgust tuua, et seletamatut mõista.
„Mandel ja merihobu”
Andres Noormets küsib teatrikriitika teemadel polemiseerivas artiklis (9. V Sirp): „Jutustada ümber emakeelse teatri repertuaaris olevate lavastuste visuaalseid lahendusi – mis on selle…
-
Sander Pukk on Dennis Kelly „Armastust ja raha” lavastades keskendunud Kelly teksti revüülike elementide tervikuks vormimisele, ent on seda tehes näidendi kapitalismikriitilise iva kivile külvanud.
Ühelt poolt on „Armastus ja raha” harvanähtavalt tugeva ja kindla käega struktureeritud lavastus. Pukk on meeldiva otsustavusega „pannud tuima”, andnud lavastusele revüülikult lihtsa ja hoogsa rütmi: värvikad psühholoogilised stseenid vahelduvad tinglike kapitalismikriitiliste zombistunud inimesi esitavate tantsunumbrite ja nauditavate reklaamklipilike videotega lavategelaste Xanaxi-minadest.…
-
Siinne arutlus kahe nüüdistantsulavastuse üle on osaliselt inspireeritud Helena Krinali artiklist „Kuidas nüüdistants publikut kiusab ja miks” (ilmunud 2012. aasta „Teatrielus”), mis omakorda võtab kokku saksa teatriteadlaste Erika Fischer-Lichte ja Hans-Thies Lehmanni mõjukad teooriad performatiivsusest ja postdramaatilisusest etenduskunstides. Krinal toob veidi iroonilises võtmes esile neli viisi, kuidas nüüdistants oma publikut kiusab, s.t ei lase publikul rahulikult pehmesse tooli vajuda ega ajutegevust välja lülitada. Need kiusamisviisid ehk…
-
Filosoofiat ja nalja ühendab tõearmastus. Tõde – nagu aegki – on suhteline. Piisab eri koolkondi tutvustava teose avamisest ning igaühel on võimalik leida tema vaateid rahuldav ja õigustav maailmavaateline tõene teooria (mis muutub ajas). Filosoofia ja nali põhinevad samal alusel ja jäädvustavad meie maailma tõelist olemust. Igas naljas on killuke tõtt ja kuningale saab pead kaotamata kõik näkku öelda vaid narr.
Pruukis Leibnizil öelda, et elame kõigist…
-
Küll aga võiks iga ideaalse heaoluühiskonna valitsus võimalust mööda enda kanda võtta lahenduse küsimusele, kus, kuidas ja kellega kodanik oma fetišeid arendab ning rahuldab. Sest fetiš vajab toitmist ja tegelemist nagu mõni koduloom, muidu ta kängub. Ning koos fetiši(te)ga kuhtub suur – ja psühholoogilises plaanis sageli kõige huvitavam ja isikupärasem osa tema kandjast.
Partei, mis teeks võimul olles orgasmist avaliku hüve, osutuks freudistlikest loodusseadustest valitsetud maailmas kindlasti…
-
Millest koorus festivali seekordne pealkiri ja kuidas seda mõista?
Kohaloleku teema mõlkus mul meeles enne, kui hakkasin festivaliks lavastusi valima. See tuli minu läinudkevadisest pisikesest teatritegemise kogemusest, kui Margus Kasterpalu lavastas Ugalas minu kirjutatud „Sajandi”. Tajusin, et kohalolek on teatrilaval kõige alus: kui see on, siis on kõik võimalik, ja kui seda pole, ei ole mitte midagi.
Kohalolekul on mitu külge. Ühelt poolt on see eluline nähtus, mis…
-
Kolmes tekstis arenevat kriitikute dialoogi on tore jälgida. Loog reageerib teatriõhtule, mis pani ta kannatuskarika üle voolama, „sooja peaga” ja kirglikult, Maiste ründab Loogi sama kirglikult, astudes välja „Siseturismi” ja „Tähelaeva” ning performance’i-kunsti kaitseks. Loog, juba mahajahtunud peaga, võtab süü puhtsüdamlikult omaks, ent kriipsutab kainelt alla, mida ta kirjutas ja mida mitte. Hakkan kinni Loogi arvustusele pealkirja andnud väidetavast tendentsist. Kriitik ei ütle otsesõnu, kas järgnenud…
