-
Igatahes Rakvere teatri suvelavastuse „Üks pealuu Connemaras” peategelane, hauakaevaja Mick Dowd, näikse „Hamletist” teadvat nii mõndagi. Kuis saakski see Hannes Kaljujärve kehastuses olla teisiti: kes kord ise Hamletit mänginud (Mati Undi lavastus Vanemuises 1997), seda saadab ka iiri hauakaevaja võllahuumoris ning igavikutajus taani printsi vari. Lavastaja Üllar Saaremäest rääkimata: tema loomingus kummitab Martin McDonaghi Connemara / Leenane’i triloogia sees või kohal veel üks kolmainsus – nimiosa…
-
„You will think of your memories.”
„Memories? Good ones?”
„I’m afraid you won’t get to choose . . . .”
(„Elad oma mälestustes.”
„Mälestustes? Kas heades?”
„Ma kardan, et sa ei saa valida . . . .”)
Teater NO99 osaleb rahvusvahelise festivali „Kohtumine Odüsseiaga” raames kolmeaastases teatriprojektis, mis tutvustab Euroopa nüüdisteatrit. Ettevõtmise avalavastuse „Et keha mäletaks” eestvedaja on Soome teater Viirus, mille lavastaja Matilda Sundström ning Euroopa teatrite kunstnikud ja näitlejad uurisid kehamäluga seotud lugusid ning arendasid nendel…
-
Kuna sel tulevikuajal on inimene kõik välised kõvakettamahud ja operatsioonisüsteemid orgaaniliselt oma kehaga ühendanud, siis on võimalikud igasugused reaalsusest eristamatud infoväljad. Looduses toimuvatest paratamatutest muutustest tingituna ollakse väliskeskkonnast järjest rohkem isoleeritud. Inimese füüsiline keha on väga habras ja ohustatud. Paralleelmaailmad on reaalsus. Maavälised eluruumid on reaalsus. Infovõrk on saamas planeedi teadvuseks, millega on võimalik ühendust võtta – ole sa siis maapealne või maaväline. Paljud teadmised koonduvad…
-
Mitte et teatri NO99 senised lavastused ei oleks vähem või rohkem puudutanud teatrijuhte-lavastajaid Tiit Ojasood ja Enel-Liis Semperit isiklikult (ega ma selles ka väga kindel ole ja pealegi ei sünni NO99 „isiklikult puudutavad” lavastused ilma dramaturg Eero Epnerita, trupist rääkimata), ent lavastus „Mu naine vihastas”, õigemini lavastuse impulss, tundub olevat kuidagi eriti elust enesest. Lavastust tutvustavates sõnumites lubati „komöödiat üksindusest, mis saab alguse naise vihastamisest ja…
-
Teatrifestivali kokkupanemist saab võrrelda lavastamisega, etendatavad lavastused peaksid ju mingi põhimõtte järgi sobituma. Tõsi, iga vaataja lavastab selle festivali jällegi omal moel: palju sõltub nähtud etenduste arvust ja järjekorrast, vaataja teatrikogemusest jm. Millist lavastuskontseptsiooni kasutasid seekord „Baltoscandali” programmi koostamisel?
Priit Raud: „Baltoscandali” puhul on mulle olnud olulised kaks asja: see, et festival kestab neli päeva, ning seda korraldatakse Rakveres. Need neli päeva seavad ajalise piiri: üksnes festivalipassi…
-
Kole tänamatu on arvustada lavastust, mille kohta on suudetud üllitada juba mitu asjalikku ja tabavat artiklit. Nii ei jäägi muud kui alustuseks oma kogemusest üle kinnitada juba varem nenditut. Noblessneri jahtklubi lavaruum on üüratult suur, vaataja tähelepanu ohjamisele aga erilist rõhku pole pandud. Ja nii juhtus ka minuga, et esimesel vaadatud etendusel pihustus tähelepanu lava eri soppide vahel, pilk kippus vägisi uitama ega püsinud sugugi tegelastel.…
-
Olete viljakas stsenarist ja mugandanud ka oma töid. Mis tunne on avada oma lapsuke kollektiivsele loomingulisele nägemusele?
Selleks peab meeldima koostöö. On kirjanikke, kes lihtsalt müüvad õigused maha ja lähevad minema, aga mina olen alati tahtnud filmitööstuses osaleda, nii et minu kirjutatu on mingis mõttes ukse avamine sellesse maailma. Raamat on ju alati olemas. Film ja raamat on kaks täiesti eri tõugu looma, kui nii võib öelda.…
-
William Boydi näidend „Igatsus” põhineb Anton Tšehhovi jutustustel „Minu elu” ja „Tuttavate juures”. Elmo Nüganeni lavastuse tundetoonid varieeruvad groteskist harduseni, mängulaad balansseerib „Maailma nähtamatute pisarate” ja „Pianoola . . . .” piirimail, peale põhjaliku kujundlik-psühholoogilise režii köidab peen viitestik Tšehhovi peaaegu kõigile näidenditele. Mälus kumiseb kaasa näitlejate Tšehhovi rollide slepp. „Igatsuse” õhustikku ja tegelastesse on kerge armuda, teatrist lahkudes tekib impulss hüljata „mõttekas” elu, istuda rongi ja sõita tagasi…
-
Nii et sõnadetagi selge?
Eelmisel nädalal peetud „Treff”, järjekorras kaheksas, oli aga hoopis teisest puust: tudengiprogrammist oli loobutud, et tuua vaatajateni 17 visuaalteatri lavastust, neist vaid neli Eestist (kolm festivali korraldava Nukuteatri ja üks Vene teatri repertuaarist). Seni suurimal, 2010. aasta „Trefil” mängiti lausa 63 lavastust ehk tänavu oli programm peaaegu neli korda väiksem. Seejuures oli neli aastat tagasi põhiprogrammis vaid kuus lavastust, sellel korral moodustas festivali…
-
Rahvusvaheline visuaalteatri festival „Treff” on selleks korraks õnnelikult oma otsa leidnud (lõppemise, mitte suremise tähenduses), kuid kindlasti ei ole sellega selleks suveks kõik veel otsas ega läbi. Kaugel sellest – inimesi, kes naudivad teatri vaatamisel mitmekesisust, intensiivsust ja kontsentreeritust, ootab Eesti eri paigus ees õige mitu sõna- või tantsuteatrile pühendatud festivali, millest kolme suurema –
„Baltoscandali”, „Monomaffia” ja Augusti tantsufestivali – programmil tasub põgusalt peatuda.
Kui hakata kronoloogiliselt…
