-
Milles seisneb „KorFesti” omanäolisus teiste etenduskunstide festivalide kõrval?
„KorFestil” näitavad oma töid tulevased koreograafid, kes on õpinguid parasjagu lõpetamas. Tänavu on lõpetajaid varasemast rohkem, lavastused on väga eri- ja omanäolised. Festivaliga avatakse ametlikult ka Tallinna ülikooli uus 60 kohaga black-box, TLÜ teater Stella.
Kuidas mõjutab uue teatrisaali valmimine festivali?
Tudengitele annab oma saal paremad töötingimused. Varem on „KorFesti” etendusi näidatud Kanuti gildi saalis, kus prooviaeg on väga piiratud. Nüüd…
-
Kuidas sai alguse teie koostöö Eesti Rahvusballetiga?
Toomas Eduriga kohtusime esimest korda juba aastaid tagasi tantsijatena, kui ta esines La Scalas. Teistkordsel kohtumisel oli temast saanud Tallinnas balletijuht ning Estonia trupp andis Veneetsias „Pähklipurejaga” oivalisi külalisetendusi. Koostööni jõudsime, kui andsin plaadi oma töödega ühele meie mõlema sõbrale ja tema viis selle omakorda Edurile. Muidugi on balletijuhi laual tuhandeid selliseid pakkumisi, aga seekord mul vedas: ta vaatas La…
-
Taas on vaatajal võimalus minna Estoniasse teadmisega, et näha saab nüüdisballetti – etendub Gianluca Schiavoni „Medea”. Selle balletilavastuse visuaalselt stimuleerivates dekoratsioonides, kostüümides ja mõistagi liikumiskeeles on piisavalt nüüdisaegset, ent seejuures on hoitud kinni draamaballeti vormist, sisuline lähenemine on narratiivipõhine ja sisu lähedane VIII sajandil eKr Antiik-Kreekas levinud müüdiga. Üldjoontes võib kõigile asjaosalistele teha sügava kummarduse, tehtud töö on läbimõeldud ja kvaliteetne, küll aga kerkib küsimus, kas…
-
***
Aga jätamegi lihuniku noa õhku ja tuleme veel kord, viimast korda, tagasi mu retke juurde läbi Eesti teatridžungli – kõigi nende nähtud tükkide juurde. Arvult on neid sadakond ja midagi on kõigis olnud head. Absoluutselt kõigis. Ka kõige kondisemates ja lahjemates, ka neis, kus polnud muud kui puhas pekk. Midagi ikka. Millekski. Kui vaid leiad sellest paarist teatritunnist kas või ühe hetke, milles olla kohal. Kas…
-
„Vene juhtumi” kuraator ja teatrikriitik Kristina Matvijenko: Küsimus on selles, kuidas peab kunstnik reageerima ühiskonnas toimuvale. On kaks võimalust. Esimene: elada elevandiluust tornis. Nii on olnud kombeks nii vene kui ka nõukogude teatrikunstis, kui kunstnik ei käsitlenud otseselt ühiskondlikke teemasid. See oli 1970. aastate kontseptualistide tee: luua omailm ning pühenduda enda täiustamisele ja kunstilistele otsingutele. See auväärne positsioon on tänapäevalgi levinud ning need kunstnikud reageerivad ühtviisi…
-
Sissejuhatuseks lühike sissevaade Läti teatriekspordi ajalukku. Loomulikult, eelkõige ja peamiselt tähendab see Riia Uue teatri kunstilise juhi ja lavastaja Alvis Hermanise tähelendu Euroopa teatritaevas. Pealegi on selle algushetk täpselt teada: tema lavastatud „Revident” pälvis 2003. aastal prestiižikal Salzburgi festivalil uue režii peaauhinna ning lavastaja ise festivali asutaja Max Reinhardti sulepea ja 10 000 eurot. Toona sai juubeldamishoos sõbrad-tuttavad rõõmusõnumitega üle külvatud. Nüüd, 21. jaanuaril, esietendus Brüsseli…
-
27. märtsil Tallinna Linnateatris tundsin, et teatripäeva pidu on nagu suguvõsa kokkutulek: kohtad nii lemmikonupoega kui ka toda tädi, keda silmaotsaski ei salli, aga kõik on omad. Viimasel ajal teeb valvsaks, kui valuliselt suhtutakse auhindamisse, nominatsioonist ilmajäämisse jne. Tallinna Linnateatri etteasted tuletasid meelde – teater on mäng. Ilma oskuseta iseenda üle naerda kaob mängurõõm – ja see on eluohtlik. Kriitikute etüüdis pärinesid naiskriitiku repliigid minu vastukajast…
-
Mari-Liis Lill ja Paavo Piik on loonud lavastuse, kasutades Eestis harvaesinevat verbatim-meetodit, mis on üks dokumentaalteatri loomise viise (verbum – lad k sõna, pelk kõne; verbatim – ingl k sõna-sõnalt). Lill ja Piik tegid eelmisel aastal 21 intervjuud peamiselt kahekümnendates ja kolmekümnendates aastates inimestega, kes on põdenud depressiooni ja sellest (enam-vähem) tervenenud. Intervjuudes rääkisid erisuguse taustaga inimesed oma eluloo lapsepõlvest kuni praeguse hetkeni, analüüsisid depressiooni põhjusi…
-
Diana Leesalul, Tallinna Linnateatri lavastajal-dramaturgil, näib olevat võrdlemisi kelmikas hobi ning õnneks võimaldab tema amet seda kenasti ka harrastada: ta toob lavale puändiga põnevuslugusid, mõnikord suisa kirjutab neid. Psühhotrilleriks võib lisaks „Aju jahile” pidada ka Leesalu kirjutatud ja lavastatud „Offline’i”, põlvkondadevahelist mõistatust lahendatakse aga lavastuses „Kolm vihmast päeva”.
(Kui jõuan Tallinna Linnateatrisse „Aju jahi” etendusele, mainitakse mulle taktitundeliselt, et kui kirjutama hakkad, ära siis puänti ära kirjuta.…
-
„Vennas” on lugu XX sajandi esimesest poolest, jutustatakse sellest, mis juhtub Hiiumaal ja Ameerikas. See on ühe perekonna ajalugu. Hiiu poiss Jakob satub Esimese maailmasõja aegu laevale ja randub Ameerikas. Kirjad, mis kirjutatud New Yorgist Hiiumaale, ei ole mõeldud avaldamiseks, seal räägitakse ausalt ja siiralt mehe toimetamisest teisel pool suurt lompi. Ta kirjutab oma emale ja vennale, nendes kirjades ei ole riigisaladusi ega närvikõditavaid paljastusi, isegi…
