$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal


Vanemuise uuslavastuse „Palavik“ tuum ja võti ei peitu niivõrd selle pealkirjas või tegelastes kui Pille Jänese lavakujunduses.

Kolm lavastust, kolm tantsuilma. Vanemuise teatri balletis peegelduvad praeguse tantsukunsti valgus ja vari.

Gruusia ja Eesti teatritegijad usuvad ühtmoodi, et hea võidab lõpuks halva ja et teatrikunstil on oma suur mõte: selle kaudu saab rääkida oma rahvaga sellest, mis päriselt südamel.

Teatrit, mis tegeleks sõnaga lahus loost, tehakse Eestis vähe, kuid õnneks mitmetasandiliselt: sõna ja teatri hübriidsus kannab endas poeetilisi, kontseptuaalseid, loitsulisi, inimlikustavaid, argiseid jt kihistusi.

Lavastuses „Iphigeneia. Agamemnon. Elektra“ eristuvad naiste rollid ja sel on lisaks näitlejate andekusele ka dramaturgiline põhjus.

Sõnade nappus või isegi ülearusus iseloomustab füüsilisele eneseväljendusele, helide ja valguspiltide meeleoludele üles ehitatud lavastust.

Urmas Vadi kogumiku kuut näitemängu ühendab tugevalt kirjanduslooline taustamuster: valdav osa neist on nn kirjanikunäidendid, mille keskmes üks tuntud eesti literaat.

Kultuurikommunikatsiooni keskmaal pole just liiga palju kohti pika, kompetentse, süveneva arvustuse ja ülevaateartikli avaldamiseks. Ometi on seda sorti refleksioon kultuuriprotsessis eluliselt vajalik.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.