
Südalinna teatri „Ta peab lahkuma“ on turvaline ja mõõdukalt teravgi suhtekomöödia, mis ei ole asetatud kuskile salongi või magamistuppa, vaid üsna realistlikku klassiruumi.

Olgu siis dramaturgilise kontseptsioonina või teoloogilises plaanis, kuid lavastus „Uskuja“ toob esile, et hereesia ei ole mitte lihtsalt valeõpetus, vaid lahusolek, mitte eksiarvamus, vaid katkestatud osadus.

Selleks et praegused noored ka kolmekümne aasta pärast tee teatrisse üles leiaksid, tuleb hoida teatriuksed neile avatuna juba praegu.

Pärit on Ibrahim ilmselt Türgist, kuigi riiki otsesõnu ei nimetata. Terve pika elu Pariisis vürtspoodi pidanud vana mees on õnnelik, sest ei kiirusta kunagi kuhugi – on soe ja sõbralik.

Minimalism näib olevat Marius Petersoni autoripositsiooni südames ja seda nii stilisatsiooni poolest kui ka filosoofilises hoiakus. Lühidalt: Peterson näitleb ainult kõige olulisemat.


Ingmar Bergman oli suurepärane südantlõhestavate kõmudraamade fabritseerija, kuid võib-olla mitte plekitu lähisuhete-, armastuse- ja andestuseprofessor.

Von Krahli teatri protestivaim on nii isiklik kui ka poliitiline, nii mässav kui ka intellektuaalne ning väljendunud alati vahetult ja täpses kunstilises vormis.

Ainuüksi lavastuse pealkiri „Superstaar“ sisaldab jõulist absurdi ja iroonia koodi, esimesest lavahetkest alates mängitakse üle võlli koomikaga ja aina jaburamaks läheb.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.