-
„Testamenditäitjate” tegijad on hakkama saanud millegi täiesti hämmastava ja lummavaga: toonud lavale vormilt klassikalise, kuid ehteestiliku sisuga kriminäidendi. Viimast iseloomustab eelkõige „algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama” meeleolu. Pikameelsed maarahva esindajad ei taha mõrvast esialgu kuuldagi, kui see aga sõna otseses mõttes üle laipade nende pähe jõuab, pääseb valla vastastikuse süüdistamise ja iseenda puhtakspesemise tulevärk. Kohalikku mentaliteeti järgib ka see, et enne mõrvari otsimist…
-
Lavakujunduste autor Rakvere, Vanemuise ja Estonia teatris. Peakunstnik Eesti Draamateatris ja Noorsooteatris. Õppejõud ja professor ENSV Riiklikus Kunstiinstituudis. Kunstnik, kes on loonud lavamaailma mitmele eesti teatriloos legendaarsele lavastusele. Juubilar. Teatrilegend. Näituse „Karakter värvis ja vormis” üks koostajatest ja kuraatoritest – Mari-Liis Küla.
Juubel, eriti sedavõrd väärikas nagu 90. sünnipäev, on kunstniku loomingust ülevaatenäituse koostamiseks oivaline põhjus. Mari-Liis Küla sünnipäevale pühendatud väljapanekul teatri- ja muusikamuuseumis on edukalt õnnestunud…
-
Ühte korralikku teatrisse peab mahtuma riik, või vähemalt linn, ja kõik inimesed, kes selles elavad. Nende elu, tunded ja mõtted. Kui ei mahu, siis on teinekord tunne, et laval ka ei ole päris inimesed, kõik jääb kuidagi eemale. Sellepärast tasub võtta ette üks linn, käia seal pargis, külas, poes, peol, mööda tänavaid ja teatris. Nii saad rohkem ka teatrist. Teinekord jälle saab aga festivaliltki väärt elamusi,…
-
Näidendi pealkiri „Vargamäe unistaja” määrab peategelaseks Andrese, tema see unistaja ju on. Rolli olemuse otsustab osatäitja valik. Ott Sepp oma helge ja pigem pehme sarmiga ei ole kindlasti n-ö ootuspärane Andres Paas. See aegamööda vananev ja ometi jonnakalt nooreks jääv Vargamäe peremees on Lennukil kirjutatud-lavastatud ning Sepal mängitud lüürilises helistikus. Selle Andrese silmades pole kangust ega kurjust, vaid vargsi süvenev kurbus ning hämmeldunud valu, kuhu enamasti…
-
Kui võtta aluseks küsitletute sünniaasta, siis kahel neist jääb see 1950ndatesse (Roman Baskin ja Lembit Peterson), kahel 1960ndatesse (Peeter Jalakas ja Andres Noormets) ning ülejäänud neli on tulnud ilmale sumbunud 1970ndatel (Ain Mäeots, Peeter Raudsepp, Tiit Ojasoo ja Mart Koldits). Vanuselist loogikat järgides oleks võinud Lembit Peterson vahest olla juba eelmises köites, kohe kursusevenna Priit Pedajase kõrval, nagu sobinuks kenasti sealsesse seltskonda ka Roman Baskin. Esimese…
-
Järjekordne külaskäik Sagritsate koduõuele Kalamel algab esietenduvat „Karistai ja Loreleid” sisse juhatades üksjagu ootamatult ja isegi ehmatavalt. Alustuse kammertoon annab täpselt kätte ajastuse, võimaldades teatrivaatajal meie vaba riigi sumedas suveõhtus 1950. aastate Eesti olustikku kiirelt kohale jõuda, tollasesse elutegelikkusesse, (loome)inimeste valikute dilemmasse uutes, drastiliselt muutunud oludes, elu- ja riigikorralduses. Nende aastate vaev ja valu, mille väljendamiseks vastlauldud suur laulupidu otsustas kõnekalt vaikida, lauldi lahti just siin,…
-
Esmamulje on lummav – Silver Vahtre on loonud Tiit Palu lavastatud „Kajakale” Tartu ülikooli ajaloolises kirikuhoones vaikselt suursuguse aia: puuokstel puhkavad lumivalged paberiribadest salgud, katmata küljeakendest voolab sisse õhtupäikese kuma. Nagu postkaart kirsside õitsemise aegsest Jaapanist. See on ju ikka Tšehhovi „Kajakas”, mitte „Kirsiaed”, mida vaatama sai tuldud? Kujundusviitel on atmosfääri loovat jõudu, see timmib ootushorisonti – ju saab seegi kirsiaed lõpuks raiutud, vähemalt paberõied peavad…
-
Sõnadest ja tähendustest. Mis on elu? Elu mõistan ma küllaltki umbmääraselt kunstide, mängu ja fiktsiooni vastandina. Nii et sõnad „elu” ja „reaalsus” on opositsioonis mõistetega „kunst” või „teater”. Annan endale aru, et ka kunst on osa elust, ent seda erilisel viisil ja tasandil.
Mis on teater? Kolleeg Peter Eversmann Amsterdami ülikoolist annab igal sügisel oma üliõpilastele ülesande seletada marslastele, mis on teater. Üldjoontes on tulemused alati sarnased…
-
29. juulil lahkus meie hulgast Kaarin Raid, lavastaja, kes on loonud terve rea kõige säravamaid lavastusi Eesti viimase poole sajandi teatrikunstis.
Kaarin Raid sündis 22. oktoobril 1942. aastal. Lõpetanud Rakvere teatri õppestuudio, asus ta juba 19aastaselt samas teatris tööle.
Edasi siirdus Kaarin Raid õppima Moskva Teatrikunstiinstituuti ehk
GITISesse. Oma esmalavastuse tegi ta üliõpilasena just Rakvere teatris, milleks oli lavastus Saint-Exupery’ „Väikese printsi” ainetel Siina ja Aarne Ükskülaga peaosades.…
-
Milliseid kogemusi on teil puudega inimeste tehtud või neile suunatud teatriga?
Jaanika Juhanson: Kõigepealt täpsustan terminit. Eelistatum on „erivajadusega inimesed”, kuna see on sisult avaram, „puuet” kasutatakse rohkem meditsiinilises või sotsiaaltoetuste süsteemiga seonduvas kontekstis. Sisuliselt on igal inimesel erivajadused, lihtsalt mõnel on need seotud konkreetse meeleelundi vms talitlusega. Ükskõik millise inimesega suhtlemisel ei saa olla aluseks, et kellelgi on midagi „puudu”, see loob juba eos hierarhia või…
