-
Kas saab tuua esile mingi põhimõtte, mille järgi hakkasite seekord „Teatrielu” kokku panema?
Lähtekohaks on veendumus, et teater pole ainult lavastused ja etendused, vaid ka ühiskondlike, kultuuriliste, majanduslike jm protsesside kogum. Eesmärk on avada eri vaatenurkadest 2013. aasta teatrielu konteksti, mis väljendub ühel või teisel moel ka kunstilistes valikutes. Loodame, et see aitab täita tühimikku olukorras, kus teatrimaterjale on palju (statistika, arvustused, intervjuud, kokkuvõtted, teatrite pressimaterjalid), aga…
-
Karl Tõnisson alias Karlis Tennisons alias vend Vahindra, rahva seas tuntud ka kui paljasjalgne Tõnisson, oli vaieldamatult Eesti esimene praktiseeriv budist.
Vahindrasse suhtumisel on Eestis ikka domineerinud kaks selgelt vastandlikku suunda: siinsetele budistidele on ta suur müütiline eelkäija, kelle isikumüüdi kritiseerimine on kohatu (või isegi mõttetu), paljude teiste (nii omaaegsete lehemeeste kui ka paljude tänapäeva arvajate) meelest oli aga tegemist lihtsalt hullu või n-ö tüüpilise vähese…
-
„Vaga vend Vahindra” õnnestumine algab juba kohavalikust, sest maanteemuuseum on sümboolseltki kohane mängukoht Vahindra sansaara-rännaku maiseid etappe mõtestavale „maanteenäidendile”. Ent kohavaim ei piirdu sümboolsete tähendustega, vaid finaalis pannakse mõjuvalt kaasa mängima ka augustiöine Eesti loodus, millele minu nähtud etendusel lisas kujundijõudu ka äikeseilm. Samuti tagab vähemalt poole õnnestumisest ka Tarvo Vridolini valik peaossa. See ei piirdu loomulikult vaid valikuga: näitleja suudab näidenditekstis pisut hõredalt kujutatud tegelaspsühholoogia…
-
Märtsis esietendus Ugalas Tom Stoppardi „Rosencrantz ja Guildenstern on surnud” (lavastaja Üllar Saaremäe): vaimukas lavatekst, tulvil igavikulisi paradokse ja põhjatut inimliku samastumise mõnu. Nimirollide meistriklassis säravad erksa absurdinärviga näitlejad Meelis Rämmeld ja Aarne Soro. Kevadhooaeg tõestas tandemi mängukirge ja improvisatsioonilusti, olin kindel, et rollide süvaareng seisab alles ees. Nimitegelasi ümbritseb kirev ansambel, Tanel Ingi möllab Hamleti kõrvalrollis, teatrigurmaanid naudivad Andres Lepiku rafineeritud Hamleti-sleppi ning Oleg Titovi…
-
Jaan Kruusvalli (1940–2012) „Hääled” pole terviklik näidend. Lavastuses on kokku pandud kaheksa dialoogi, ent kõik need on sisult ja vormilt sarnased – sellele viitab ka alapealkiri „Lahkumised kaheksas pildis”. Piltide järjestus meeleolu alusel ja iga pildi emotsionaalne ülesehitus on oivaliselt läbi komponeeritud ning võrdlus muusikalise suurvormiga ei mõju pingutatult.
Liikumist ja rekvisiite on vähe, mängupaik ei nõua eritingimusi. Nii võib „Hääled” viimase paari aasta moesõna kaudu defineerida stand-up…
-
Märtsis esietendus Ugalas Tom Stoppardi „Rosencrantz ja Guildenstern on surnud” (lavastaja Üllar Saaremäe): vaimukas lavatekst, tulvil igavikulisi paradokse ja põhjatut inimliku samastumise mõnu. Nimirollide meistriklassis säravad erksa absurdinärviga näitlejad Meelis Rämmeld ja Aarne Soro. Kevadhooaeg tõestas tandemi mängukirge ja improvisatsioonilusti, olin kindel, et rollide süvaareng seisab alles ees. Nimitegelasi ümbritseb kirev ansambel, Tanel Ingi möllab Hamleti kõrvalrollis, teatrigurmaanid naudivad Andres Lepiku rafineeritud Hamleti-sleppi ning Oleg Titovi…
-
Näitlejale on see õnnelik juhus, kui näidendi on kirjutanud näitleja. Sest näitleja mängib kirjutades osad läbi ja kirjutab teksti, mida on hea rääkida, mida ta tahaks ise laval esitada, mitte ei paku mingeid kõrgeid ja surematuid ideid ja retoorikat, mida ette kanda on raske. Küll need ideed, mis hinge närivad, välja tulevad, aga parem, kui tulevad välja loo ja karakterite kaudu, mitte otse ja deklaratiivselt, nagu…
-
Kuidas on akadeemiline haridustaust mõjutanud teie teed esinejana?
Jan Ritsema: Minul akadeemilist tausta pole. Ma käisin kunstikoolis. Nii et ma eelistan eristada akadeemilist kooli ja kunstikooli. Kool õpetas mulle kõiki neid asju, mida pole vaja teha. See oli 60ndate lõpus ja mina olin üks streigi juhte oma koolis. Me peatasime kooli tegevuse ja nõudsime muutusi: rektori ja osa õppejõudude lahkumist, teistsuguste õppejõudude asemeletulekut . . . . Kui veab, on…
-
Sotsioloog ja tantsuaktivist Sohini Chakraborty asutas Kolkata Sanvedi 2004. aastal sotsiaalseid ettevõtteid ühendava võrgustiku Ashoka Fellow kaasabil. Tantsijana otsis ta viise, kuidas ühendada liikumine ning vägivalla ja väärkohtlemise ohvrite rehabiliteerimine. Uurimistööd tehes elas ta varjupaikades koos inimestega, kes olid langenud inimkaubanduse ohvriks, ning avastas, et tants on võimas abivahend psühholoogilis-sotsiaalses rehabilitatsioonis. Sanvedi tantsuteraapia programmi läbimisel on inimkaubanduse, ärakasutamise ning väärkohtlemise ohvritel võimalus saada õpetajateks, liikumise juhendajateks,…
-
Rupsil ootab vaatajat pääsulaululine rehetuba. Vaid laud siin ja klaver nurgas. Põrandal „kehva, vaene liiv”. Etendus algab rahuliku kogukondliku rituaaliga: esimeses reas istujail palutakse olla lavastuse kaasautorid; neil palutakse ohverdada kübeke oma vaatajamugavusest, et ülejäänud saaksid nägijaiks. „Sa tulid tuppa ja valgust / ja selgust sai tuba täis.” Eks sõltu etendusest ja vaatajaist, kuivõrd tõsiselt esimene rida oma ülesannet võtab: palju on neid, kes ei viitsi,…
