-
William Boydi näidend „Igatsus” põhineb Anton Tšehhovi jutustustel „Minu elu” ja „Tuttavate juures”. Elmo Nüganeni lavastuse tundetoonid varieeruvad groteskist harduseni, mängulaad balansseerib „Maailma nähtamatute pisarate” ja „Pianoola . . . .” piirimail, peale põhjaliku kujundlik-psühholoogilise režii köidab peen viitestik Tšehhovi peaaegu kõigile näidenditele. Mälus kumiseb kaasa näitlejate Tšehhovi rollide slepp. „Igatsuse” õhustikku ja tegelastesse on kerge armuda, teatrist lahkudes tekib impulss hüljata „mõttekas” elu, istuda rongi ja sõita tagasi…
-
Nii et sõnadetagi selge?
Eelmisel nädalal peetud „Treff”, järjekorras kaheksas, oli aga hoopis teisest puust: tudengiprogrammist oli loobutud, et tuua vaatajateni 17 visuaalteatri lavastust, neist vaid neli Eestist (kolm festivali korraldava Nukuteatri ja üks Vene teatri repertuaarist). Seni suurimal, 2010. aasta „Trefil” mängiti lausa 63 lavastust ehk tänavu oli programm peaaegu neli korda väiksem. Seejuures oli neli aastat tagasi põhiprogrammis vaid kuus lavastust, sellel korral moodustas festivali…
-
Rahvusvaheline visuaalteatri festival „Treff” on selleks korraks õnnelikult oma otsa leidnud (lõppemise, mitte suremise tähenduses), kuid kindlasti ei ole sellega selleks suveks kõik veel otsas ega läbi. Kaugel sellest – inimesi, kes naudivad teatri vaatamisel mitmekesisust, intensiivsust ja kontsentreeritust, ootab Eesti eri paigus ees õige mitu sõna- või tantsuteatrile pühendatud festivali, millest kolme suurema –
„Baltoscandali”, „Monomaffia” ja Augusti tantsufestivali – programmil tasub põgusalt peatuda.
Kui hakata kronoloogiliselt…
-
Raske öelda, kui palju ütleb praeguse noore põlvkonna teatriskäijale Anatoli Efrose (1925–1987) nimi. Kindlasti teavad teda teatri- ja teatriteaduse tudengid ning noored näitlejad, on temast kuulnud, õppinud ja lugenud. Minuealistele teatrist huvitatuile oli ja on omaaegse vene kultuslavastaja nimi ja lavastused olulised, oleme ta lavastusi näinud Tallinna ja Riia külalisetendustel, paljud küllap ka Moskvas.
Lugeda on temast eesti keeles seni olnud vähe. Nüüd on Ingo Normet vene…
-
Omade toetamiseks on sellel suvel oivaline koht 4. – 10. augustini 46. korda korraldatav Tampere teatrifestval („Tampereen teatterikesä”). Põhjamaade suurimal teatrifestivalil on Eesti seekord esindatud koguni nelja lavastusega: teatri NO99 „Suur õgimine”, R.A.A.A.M-i „Tühermaa”, Cabaret Rhizome’i „Mutantants ehk Tuhat tantsu, mida tantsida enne kui sured” ning Soome-Eesti ühistööna Rakvere teatris valminud „Köök”. Veel etenduvad festivali off-programmis teatri Piip ja Tuut kolm lavastust, samuti näidatakse Tamperes NO99…
-
Kõik me mäletame Lev Tolstoi „Anna Karenina” esimesi ridu: „Kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu”. Ma ei tea miks, aga see lausa krestomaatiliseks saanud tees meenus Oma Lava ja Von Glehni teatri ühistöös sündinud lavastust vaadates. Võib-olla sellepärast, et pealkirja „Veerake” alla mahtuvad pildid on omamoodi lood õnnetust armastusest, sellest, kuidas armastust ära ei tunta või ei osata seda hoida.
Ent…
-
1.
ma ei räägi „võimetusest ja vajadusest tunnustada imet” (loog, 06. VI). räägin sellest, et pole vaja rääkida asjadest, mis ei kõneta. kui mittekõnetavast kõnelemise taga on tellimus, siis sellist suhet nimetan ma kaubanduslikuks (pr mercantile < keskld mercantia kaubandus).
2.
mind sinu kriitika kõnetas. keeras üles ja tõmbas käima – isegi niivõrd, et otsustasin sinuga avalikult polemiseerida, oma seisukohti avaldada. ühe hetkel produktiivsema ja intensiivsemalt kirjutava kultuurikriitikuna ei…
-
1.
Kultuurikriitika kirjutamine on olnud mulle alati küllaltki autokommunikatiivne tegevus. Artikliga on nii, et kui tähtaeg käes ja viimane punkt pandud, siis saadad selle nagu lapse suurde maailma ega kuule temast enamasti enam iial midagi. Peagi läheb see ka endal meelest, sest uued samasugused tulevad peale. Kuid ühest minu nupsukesest on saanud kodukäija. See paistab inimestele korda minevat, paraku aga mitte neil põhjustel, mida mina seda kirjutades…
-
Pärast veerandsajandit Moskvas on Tallinna tulek teie elus korralik kannapööre. Vene teatri eelmise kunstilise juhi Marat Gatsalovi peamine häda oli see, et muude tööde kõrvalt jõudis ta Eestisse harva. Kuidas on lood teiega, kas jääte mõneks ajaks püsivalt Tallinna?
Jah, jään mõneks ajaks püsivalt Tallinna, aeg-ajalt käin Moskvas üksnes oma naist vaatamas, kui selleks võimalus avaneb. Kusjuures ma ei kahetse Moskvast lahkumist, sest praegu ei saa seal…
-
Nõukogude ajal keegi suurt oma põhitööd ei teinud ning selleks, et aega sisustada ja lisaraha teenida, vuhtisid paljud kõrvalt haltuurat teha. Kas selle mõiste sisu ja tähendus on praeguse kapitalismi tingimustes kuidagi muutunud?
Usun küll, et on muutunud, sest nüüd tehakse oma põhitööd kõvasti ja haltuurat kah kõvasti, sest on väga tavaline, et näiteks vabakutseliste puhul ei too vaid põhitöö leiba lauale. Samuti tundub, et haltuura mõistel…
