-
Näitlejale on see õnnelik juhus, kui näidendi on kirjutanud näitleja. Sest näitleja mängib kirjutades osad läbi ja kirjutab teksti, mida on hea rääkida, mida ta tahaks ise laval esitada, mitte ei paku mingeid kõrgeid ja surematuid ideid ja retoorikat, mida ette kanda on raske. Küll need ideed, mis hinge närivad, välja tulevad, aga parem, kui tulevad välja loo ja karakterite kaudu, mitte otse ja deklaratiivselt, nagu…
-
Kuidas on akadeemiline haridustaust mõjutanud teie teed esinejana?
Jan Ritsema: Minul akadeemilist tausta pole. Ma käisin kunstikoolis. Nii et ma eelistan eristada akadeemilist kooli ja kunstikooli. Kool õpetas mulle kõiki neid asju, mida pole vaja teha. See oli 60ndate lõpus ja mina olin üks streigi juhte oma koolis. Me peatasime kooli tegevuse ja nõudsime muutusi: rektori ja osa õppejõudude lahkumist, teistsuguste õppejõudude asemeletulekut . . . . Kui veab, on…
-
Sotsioloog ja tantsuaktivist Sohini Chakraborty asutas Kolkata Sanvedi 2004. aastal sotsiaalseid ettevõtteid ühendava võrgustiku Ashoka Fellow kaasabil. Tantsijana otsis ta viise, kuidas ühendada liikumine ning vägivalla ja väärkohtlemise ohvrite rehabiliteerimine. Uurimistööd tehes elas ta varjupaikades koos inimestega, kes olid langenud inimkaubanduse ohvriks, ning avastas, et tants on võimas abivahend psühholoogilis-sotsiaalses rehabilitatsioonis. Sanvedi tantsuteraapia programmi läbimisel on inimkaubanduse, ärakasutamise ning väärkohtlemise ohvritel võimalus saada õpetajateks, liikumise juhendajateks,…
-
Rupsil ootab vaatajat pääsulaululine rehetuba. Vaid laud siin ja klaver nurgas. Põrandal „kehva, vaene liiv”. Etendus algab rahuliku kogukondliku rituaaliga: esimeses reas istujail palutakse olla lavastuse kaasautorid; neil palutakse ohverdada kübeke oma vaatajamugavusest, et ülejäänud saaksid nägijaiks. „Sa tulid tuppa ja valgust / ja selgust sai tuba täis.” Eks sõltu etendusest ja vaatajaist, kuivõrd tõsiselt esimene rida oma ülesannet võtab: palju on neid, kes ei viitsi,…
-
„Testamenditäitjate” tegijad on hakkama saanud millegi täiesti hämmastava ja lummavaga: toonud lavale vormilt klassikalise, kuid ehteestiliku sisuga kriminäidendi. Viimast iseloomustab eelkõige „algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama” meeleolu. Pikameelsed maarahva esindajad ei taha mõrvast esialgu kuuldagi, kui see aga sõna otseses mõttes üle laipade nende pähe jõuab, pääseb valla vastastikuse süüdistamise ja iseenda puhtakspesemise tulevärk. Kohalikku mentaliteeti järgib ka see, et enne mõrvari otsimist…
-
Lavakujunduste autor Rakvere, Vanemuise ja Estonia teatris. Peakunstnik Eesti Draamateatris ja Noorsooteatris. Õppejõud ja professor ENSV Riiklikus Kunstiinstituudis. Kunstnik, kes on loonud lavamaailma mitmele eesti teatriloos legendaarsele lavastusele. Juubilar. Teatrilegend. Näituse „Karakter värvis ja vormis” üks koostajatest ja kuraatoritest – Mari-Liis Küla.
Juubel, eriti sedavõrd väärikas nagu 90. sünnipäev, on kunstniku loomingust ülevaatenäituse koostamiseks oivaline põhjus. Mari-Liis Küla sünnipäevale pühendatud väljapanekul teatri- ja muusikamuuseumis on edukalt õnnestunud…
-
Ühte korralikku teatrisse peab mahtuma riik, või vähemalt linn, ja kõik inimesed, kes selles elavad. Nende elu, tunded ja mõtted. Kui ei mahu, siis on teinekord tunne, et laval ka ei ole päris inimesed, kõik jääb kuidagi eemale. Sellepärast tasub võtta ette üks linn, käia seal pargis, külas, poes, peol, mööda tänavaid ja teatris. Nii saad rohkem ka teatrist. Teinekord jälle saab aga festivaliltki väärt elamusi,…
-
Näidendi pealkiri „Vargamäe unistaja” määrab peategelaseks Andrese, tema see unistaja ju on. Rolli olemuse otsustab osatäitja valik. Ott Sepp oma helge ja pigem pehme sarmiga ei ole kindlasti n-ö ootuspärane Andres Paas. See aegamööda vananev ja ometi jonnakalt nooreks jääv Vargamäe peremees on Lennukil kirjutatud-lavastatud ning Sepal mängitud lüürilises helistikus. Selle Andrese silmades pole kangust ega kurjust, vaid vargsi süvenev kurbus ning hämmeldunud valu, kuhu enamasti…
-
Kui võtta aluseks küsitletute sünniaasta, siis kahel neist jääb see 1950ndatesse (Roman Baskin ja Lembit Peterson), kahel 1960ndatesse (Peeter Jalakas ja Andres Noormets) ning ülejäänud neli on tulnud ilmale sumbunud 1970ndatel (Ain Mäeots, Peeter Raudsepp, Tiit Ojasoo ja Mart Koldits). Vanuselist loogikat järgides oleks võinud Lembit Peterson vahest olla juba eelmises köites, kohe kursusevenna Priit Pedajase kõrval, nagu sobinuks kenasti sealsesse seltskonda ka Roman Baskin. Esimese…
-
Järjekordne külaskäik Sagritsate koduõuele Kalamel algab esietenduvat „Karistai ja Loreleid” sisse juhatades üksjagu ootamatult ja isegi ehmatavalt. Alustuse kammertoon annab täpselt kätte ajastuse, võimaldades teatrivaatajal meie vaba riigi sumedas suveõhtus 1950. aastate Eesti olustikku kiirelt kohale jõuda, tollasesse elutegelikkusesse, (loome)inimeste valikute dilemmasse uutes, drastiliselt muutunud oludes, elu- ja riigikorralduses. Nende aastate vaev ja valu, mille väljendamiseks vastlauldud suur laulupidu otsustas kõnekalt vaikida, lauldi lahti just siin,…
