-
See oli kümmekond aastat tagasi, kui sattusin mingisugusel teatrifestivalil rääkima bulgaaria teatrikriitikuga, kes jutu sees poetas, et tal on ilmunud seitse raamatut. Eks ma natuke ehmusin – kes ta siis nüüd on, guru või grafomaan? Ei kumbagi, või siis mõlemat, aga põhjus oli muus: kapitalistlikus Bulgaarias oli ajakirjandus kultuuritribüünina kitsaks kuivanud, 2500 tähemärki ja kogu armastus. Nagu ka meil. Eks see olegi vist Mikomäe teise teatriraamatu…
-
Tänavuste suvelavastuste seas üks suuremaid tõmbenumbreid ja publikurikkamaid lavastusi oli arvatavasti Monoteatri „Liblikad siseorganites ehk Armastus, mis päästab maailma”, mida mängiti suurtel vabaõhulavadel. Mitte küll jalgpallistaadionidel, aga usun, et näiteks Tallinna lauluväljakul või Tartu laululaval käis seda lavastust vaatamas palju kordi rohkem rahvast, kui on näiteks Eesti jalgpalli Premiumi liiga nii mõnelgi mängul. „Liblikad” esietendus Rakvere linnuses 5. juulil, päeval, kui oli laulupeo esimene kontsert. Kui…
-
Sõltumatu Tantsu Lava on üheksa aastat tegutsenud Sõltumatu Tantsu Ühenduse järglane. Kas lisaks nimele muutub ka sisu?
Ühendusega keskendusime põhiliselt produktsioonitööle, ent nüüd, kui on olemas oma saal, pöörame senisest rohkem tähelepanu regulaarsele lavategevusele. Oleme võtnud sihiks, et edaspidi näeb kolmapäeviti ja neljapäeviti Sõltumatu Tantsu Laval eesti ja muu maailma koreograafide loomingut. Etendustegevuse kõrval on saalil teinegi oluline otstarve: seal tuuakse välja lavastusi, tehakse proove, korraldatakse residentuure.…
-
Vahur Kelleri mastaapne koguperelavastus „Kapten Granti lapsed” paistab silma eelkõige vaatemängulise etenduspaigaga lennusadama kail ja Suurel Tõllul. Lavastus on saanud juba piisavalt vastukaja1 ja seetõttu puudub vajadus seda siinkohal traditsioonilise arvustuse vormis lahata. Jagan üldiselt Müürilehe peatoimetaja Helen Tammemäe 22. augusti Sirbis avaldatud hoiakut, et enamikust teatrilavastustest pole üldse vaja kirjutada. Oleme oma väikese kultuuri suhtes haiglaselt tundlikud ja kipume iga vaimuvälgatust uudisväärtuslikuks pidama. Ei tea,…
-
Augusti tantsufestivali lavastused on nagu seened, et korjad viljakehad ära, aga niidistik jääb seda viljakeha mäletama ja taastekitama. Ise sööd seene ära, aga järgmisel aastal korjad samast kohast uue.
XV Augusti tantsufestival 21. – 31. VIII Tallinna etenduspaikades. Kavas oli 10 lavastust, filmilinastused, vestlusringid, loengud jm. Esinejaid oli Eesti kõrval Belgiast, Itaaliast, Hollandist, Prantsusmaalt ja Rootsist. Kuraator Priit Raud. Festivali külastas ligi 2000 vaatajat.
Enne ei näe, kui…
-
Vahetu ja vahendatu vastuolu tõttu ongi „Hunt” nauditav, just selles seisneb teatraalne konflikt.
Von Krahli teatri ja „Plektrumi” festivali „Hunt”, lavastaja, esitaja ja helilooja Loore Martma, helikunstnik Martin Kikas. Esietendus 29. VIII Von Krahli teatri pööningul.
Võiks ka öelda nii: kõigepealt lastakse kõrvaklappidest linnulaulu kuulata, siis ekraanilt rabas jooksmist vaadata, seejärel taotakse vastu puuplanku ja pesukaussi ning lõpetuseks esitatakse viiulipala. Need, kes Loore Martma „Hundist” eelkirjeldatust enamat kaasa…
-
Ilmselt pole teil kerge töötada eesti näitlejatega, kes on vaoshoitud, pelgavad eredaid värve ja lahtisi žeste, ent seejuures valdavad oma ametit ülimalt professionaalselt?
Töötan nendega suure naudinguga. Olin valmis selleks, et sõidan Euroopa teatrisse, kus valitseb tasane, sügav psühhologism, kus võib olla kindel näitleja meisterlikkusele. Mulle meeldib väga eesti näitlejate intelligentsus ja erakordsed tehnilised oskused. Kuid neil on väga raske end täielikult avada. Mina aga tahtsin saavutada…
-
Kui jagada lavastajad-režissöörid kaheks skaalal „tahan oma lavastusega maailma muuta” – „lavastan niisama”, siis gruusia lavastaja Avtandil Varsimašvili liigitub hiljuti Vanemuises esietendunud ja teatri 145. hooaja avanud tööga ilmselgelt esimesse rühma. Kuna lavastaja on ka näidendi autor, siis on eriti juba pealkirjas „Armastan! Armastan! Armastan!” tajutav mingisugune meeleheide või mure selle pärast, et neid sõnu pole inimkonnal mingil hetkel ehk enam põhjust või tahtmist hõisata. Varsimašvili…
-
Tartu Üliõpilasteatri „Morfium”, autor Mihhail Bulgakov, lavastaja Irakli Gogia. Mängivad Karl Edgar Tammi, Katrin Kalma ja Enor Niinemägi. Esietendus 21. VIII Tartus Genialistide klubis.
Et kohe algusest peale kõik ausalt ära rääkida, siis minu arvates (rõhutan: minu arvates) puudub nii selles lavastuses kui ka näidendis üldse sõnum. Tasakaalu huvides pean aga kohe märkima, et mulle on ka Bulgakovi suurteos „Meister ja Margarita” täiel määral sõnumita ollus, tõsi,…
-
Kuhu paigutub „Brand” Ibseni muu loomingu taustal?
„Brandist” sai teos, mis tõstis oma teemat, tooni ja oma sügava, niihästi isiksusliku kui ka ühiskondliku rahulolematuse juuri kaua otsinud autori üleöö suure ühiskondliku tähelepanu fookusse. Siit sai alguse Ibseni (esimese hooga omajagu skandaalne) kuulsus.
„Brandiga” seostub mõndagi paradoksaalset. Selle kohati lauspateetiline värsskõne paigutaks selle justkui ühte ritta mitukümmend aastat varasemate „tormi ja tungi” draamadega, näiteks Schilleri teostega, või siis, ütleme,…
